Harry Potter Studios - täis maagiat ja ilu.

 Maagilisi tervitusi.

Me panime kevadel plaani paika,et septembris võtame puhkuse ja sõidame Itaaliasse. Puhkus oli broneeritud aga Itaaliasse meid ei lastud. Mis seal ikka tegime kiirelt uue plaani, Harry Potter Sudiosse oleme juba ammu minna tahtnud. 

Tegelikult me tahtsime minna Harri Potteri Studiosse augusti alguses Beni sünnipäeval, aga siis oli veel UKs liikumis piirang. Septembris oli endiselt karmid reeglid ja siseruumides on kohstuslik maski kanda, kuid oli juba lubatud külastada erinevaid lõbustuskohti.

Mulle on Harry Potter algusest peale väga meeldinud, lugesin läbi kõik raamatud kui nad ilmusid ja filme olen vaadanud mitmeid kordi. Ben muidugi teadis ka Harry Potterist algusest peale, aga rohkem hakkas huvi tundma siis kui tuli tagasi USAst, kus ta töötas California Disneylandis. Nüüd on ta täiesti korralik Harry Potteri fänn.

Kes teavad midagi Harry Potterist neile teadmiseks mina olen uhkusega Hufflepuff majas ja Ben on Ravenclaw.

Ma kirjutan lühidalt mida me Harry Potter Studios nägime, see koht on lihtsalt liiga suur ja täis sadu filmi rekvisiite, et see oleks lihtsalt ilmvõimatu kõigest rääkida. Kes tahab rohkem teada peab ise kohele minema.

Stuudiod kus Harry Potteri filmid tehti on meist umbes 1,5h autosõidu kaugusel, nii et ei olnud vaja palju sõita. 

Sisse minnes suures saalis on näitus erinevatest kostüümidest ja laes rippub elusuuruses draakon. 

Sealt saalist saab minna kohvikusse, suveniiri poodi ja loomulikult algab sealt stuudiote tuur. Me ei saanud palju ringi vaadata, praeguse olukorra tõttu võisime hoonese sinseneda 20 minutit enne tuuri algust ja sellest just paljuks ei piisa. Piletid pead ennem ette broneerima ja iga tunni tagant lastakse uus grupp inimesi sisse. 

Peale pileti kontrolli liikusime väiksese saali kus meile näidati lühifilmi sellest kuidas seda kõike tehti.

Teel sinna läksime me mööda Harry Potteri trepialusest toakesest.

See oli nii äge, esimeses filmis näidati seda pärsid palju ja nüüd saime seda näha elusuuruses. Kui ma saaks siis me teeks endale ka sellise treppialuse toa ja paneks sinna kõik oma Harry Potteri suveniirid.

Ja siis ometi Hogwartsi nõiduste ja võlukunsti kooli uksed avanesid ja saime siseneda suurde söögisaali.

See on nii hästi tehtud, et sul on kohe päriselt tunne just kui oleksid sisenedud filmi. Nii palju erinevaid pisikesi detaile ja suureimaid äratundmis rõõme.

Sealt edasi liikusime hästi suurde saali mis oli jaotatud erinevate filmi tseenide ja rekvisiidite vahel osadeks. Kohe hakkasin ära tundma erinevaid detaile filmidest.

Suur kell kooli saalist ja portreesi täis sein koos trepiga mis muidu filmis liikus omatahtsi ringi.

Hogwartsi kool on jaotatud neljaks majaks- Gryffindor milles peategelased on, Slytherin milles enamus halvad tegelased on, Ravenclaw ja Hufflepuff. Igal majal on oma ühiselamu ja puhketuba.

Kõige tuntum on kindlasti Gryffindor maja ruumid, seal toimud enamus tegevusi kuna Harry ja sõbrad on kõik sealt majast pärit. 

Nüüd on lisatud ka välja näitamiseks Slytherini maja puhketuba.

Üks mu lemmikud osasi on professor Dumbledore kabinet. Ta on kooli direktor ja omab väga uhkeid tööruume. See on täis palju pisikesi vidinaid ja asjakesi, uhket mööblit ja suursuguseid maale. Nii palju on vaadata ja uudistada.

Järgmiseks jõudsime nõijajookide klassiruumi kus professor Snape on õpetajaks. Jällegi oli palju vaadata ja nüüd oli isegi lisatud erinevaid liikuvaid elektroonikat ja hääli.

Ja siis tuli mu teine suur lemmik - Hogwarts kooli metsavahi Hagridi maja. See on lihtsalt nii nunnu onnike ja täis erinevaid loodusliku mööblit ja asjandusi.

Siis oli veel täissuuruses Weasley perekonna köök ja elutuba. Ron Weasley on Harry üks parimatest sõpradest ja Harry veedab päris palju aega ta perega. Jällegi oli seal mitmeid liikuvaid detaile ja pisividinaid. Nii palju äratundmist ja uudsitamist.

Järgmiseks tuli osa kus oli rohkem pööratud tähelepanu erinevate elektroonilistele lahendusetele ja seletati kuidas filmiti eriefekte.

Ja oligi üks suurem saal läbi vaadatud. Edasi läksime me keelatud metsa, kus liikusid ringi kõiksugu maagilised olevused.

Kui sa vähegi kardad ämblike siis ma soovitan seda osa vältida. Kes teab filmist seda osa kus nad läksid metsa ja siis hiigelsuured äblikud ründasid neid, siis see tseen on seal ilusti olemas.

Järgmine saal oli pühendatud Hogwarts Express ja platform 9 3/4le.

Jällegi oli vaatamiseks elusuuruses rong, kuhu kahjuks aga praegusel ajal senam sisse minna ei saa. Aga saime kohvritega pilte teha ja Harry ning Roni kommi söömis tseeni oli ka äge vaadata.

Nüüdseks olime näinud enamus osa stuudiost. Enne uude hoonese minemist on õues väike ala, kus saab näha kuulsalt Knight bussi ja Privet Drive maja mis oli Harry esimene kodu. 

Selles majas, treppi all ta magamistuba oligi. Varem sai majja sisse minna ja näha tseeni kus sajad kooli sisseastumis kutsed toas ringi lendlevad aga kuna koridorid on seal liiga kitsad, siis oli see ajutiselt sultetud. 

Järgmises hoones läks tuur edasi väiksese näitusega erinevatest kostüümidest ja maskidest. Siis aga jõudsime me Gringotts Wizarding panka. See oli ikka väga uhke ja realistlikult tehtud.

Ja seal olime tunnistajaks kuidas draakon ründas panka ja lammutas seal korralikult ringi.

See uus osa oli ikka väga võimas ja ma loodan, et nad teevad veel taolisi tseenide kohti juurde.

Pangas draakoni käest eluga pääsenuna jõudsime välja Diagon Alley ostutänavale. Seal on kõik poed elusuuruselt olemas ja vaateakendel nii palju ägedat uudistamist. Ma nii tahaks, et nad kunagi ehitaks uuesti poed ka seest nii kuidas filmis oli ja me saaks sisse ka minna.

Stuudio tuur oli läbi saamas ja viimane ruum oli pühendatud Hogwartsi kooli makettile. Seda kasutati kaugemate õhuvõttete jaoks.

Kõik on viimase detailini suurepäraslet tehtud.

Tuur saigi läbi ja järgi jäi vaid suveniiri poodi minna. Poes oli saadaval kõik võimalike Harry Pottery teemalisi tooteid. Valisime endale meelepärased välja ja kodu sõit võis alata.

Ma ei jõua ära oodata kuna saaks tagasi minna. Seal on nii palju näha, et võib vabalt terve päeva veeta.

Loodetavasti järgmine aasta saame uuesti minna.

P.S. Me oleme jälle siin liikumis piirangus kuni detsembri kuuni. Tööl käime ikka nagu tavaliselt, lihtsalt kodukülast ei saa kugemale minna.

Kuidas me siin Inglismaal elus püsime

 Tere toredat päeva.

Kui nüüd lõpuks hakkab elu jälle huvitavamaks muutuma mõtlesin teha kiire ülevaate kuidas me siin oleme kodus istunud.

Ma just täna mõtlesin kas see Covid viiruse uudised tulid juba enne kui me Disneylandi läksime või siis väga vahetult pärast seda. Me ju Beniga isegi broneerisime järgmised lennukipiletid ära, Juuni alguses pidanuksime sõitma Kopenhaagenisse. Ega alguses ei uskunud ka, et see kõik nii keeruluseks ja pikaks läheb. Igaljuhul oleme me väga õnnelikud, et saime ühegi reisi tehtud sel aastal.

Kuidas see siis kõik algaski, kuskil Märtsi lõpus hakkati siin piiranguid seadma ja asjalood läksid üsna hirmutavaks ja segaseks. Eriti palju arusaamatust oli tööl, aga ega nad seal ise ka ei teadnud mis täpselt toimub ja mis saama hakkab. Saime aga paar korda nädalas uudiskirju ja ootasime järgmisi ettekirjutusi.

Mul on nii hea meel, et ma endale olin just jalgratta ostnud ja sain sellega tööle sõita. Rahulikult mööda matkarada meie külast tööni välja ilma, et kedagi kohtama  peaks.

Kui kedagi peaks huvitama siis minu majas töökoha ukseni on 5km ja ma sõidan seda umbes 20 minutit. Vahest läheb veidi rohkem aega, kui hommikuti on ilusad päikese tõusud mida vaja pildistada või õhtul on lihtsalt mõnus suvine sume ilm.

Üsna ruttu läks Inglismaa täieliku lock downi ja see tähendas korraliku liikumis piiranguid. Eks need piirangud olid erinevad erinevates UK piirkondades ja kas ma kõigest korralikult aru sain on ka oma asi. Vähemalt seda ma teadsin, et oma kodust võid välja minna ainult tööle ja korra nädalas poodi. Päevas võisid 20min loodusesse jalutama või sporti tegema minna. Kui tahtsid oma elukohast kaugemale kui 20km sõita pidid sul väga hea põhjus olema, meile anti töölt kaasa eri luba, et mehed saaksid sõita kugemalt tööle.

See tähendas seda, et meie Beniga enam kokku saada ei saanud. Alguses me käisime mõlemad tööl ja elasime koos vanematega, nii et riskid olid juba niigi suured. 

Järgmised kolm kuud me suhtlesime vaid sõnumite ja videokõnede teel. Alguses oli ikka nii raske ja ma olin ikka väga õnnetu, aga harjusime vaikselt ära. Nii kui lubati jälle kokku saada kellegiga väljaspool oma perekonda siis vaikselt hakkasime jälle koos olema. Kaks esimest korda olime ainult väljas värskes õhus, käisime väga pikkadel jalutuskäikudel. Siis õnneks piirangud jälle vabanesid ja saime oma tavalisse koosolemise rütmi tagasi minna.

Töö juurde tagasi minnes, no alguses oli ikka paras pudru ja kapsad. Vähe sellest, et niigi igasugu kuulujutud ringi liikusid siis juhatajad ise ka muutsid otsuseid ja tegid segaseid avaldusi. 

Siis inglsimaal tegi valitsus sellise süsteemi, et kõik kes ei olnud tööjuures hädavajalikud võisid koju jääda ja valitsus maksis neile 80% palgast. 

Minu firma alguses tegi sellise plaani, et kogu kolektiiv jagatakse kolme grupi, ja siis saadetakse neid korda mööda koju "puhkusele". Tehti suur koosolek, suurelt ja laialt seletati ja selgitati kuidas see toimiks ja kui palju siis palka saama hakkame. Esimene grup läkski rõõmsalt koju, paari nädalapärast läks järgmine sats töölisi. Ja siis me kõik kes alles jäid jäime ootama kuna keegi tagasi tuleb, et meie ka saaks nii öelda puhkusele minna. Aga vot, seda me jäimegi ootama, keegi kuskil mingi hetk tegi otsuse, et enne pandeemia lõppu keegi tagasi ei tulegi ja kes tööl on need jäävadki käima. Meid nii öelda eriti vajalike töölisi oli umbes 30 ringis, enne kogu seda tralli oli töötajaid 160.

Ütlen ausalt, et ma olin ikka päris kuri alguses, ma tahan ka keset suve nädalate viisi puhata mitte tehases tööd rabada. Eks nüüd olen sellest üle saanud ja vähemalt on mul töökoht alles. 

Juuli kuus hakkasid vaikselt kodus olijad tagasi tulema ja tööl läks meil kiireks nagu suvisel ajal kombeks on. Kahjuks kõiki tagasi ei kutsutud, väga väike osa töölistest koondati.

Ma olen ikka väga õnnelik selle üle, et maale kolisin. Kogu selle liikumis piirangu perioodi ajal ei pidanud meie väga selle üle kurvastama. Jah, me küll ei saanud oma kodukülast välja minna ja pidime leppima vaid kohaliku poe toiduvalikuga kuid meil oli see eest vabadust teistmoodi. Kui ma välisuksest välja astun ja mööda tänavat paremale lähen, lõppeb küla ära ja kohe algavad karjamaad ja need viivad meid hirvedeni. 

Kui aga keerata vasakule siis tänava lõpus jõuame matkarajani, mööda seda matkarada paremale minnes sõidan ma tööle. Vasakule minnes jõuab matkarada välja mereni. Kui tahad ranna mõnusi nautida siis sinna on 14km, ma olen üks kord selle matka rattaga ära teinud.

Ja kui sellest veel ei piisa siis maja taha minnes ja sealt mööda väikest kitsast majadevahelist kõnniteed minna jõuame välja maisi põldudeni. Ja sealt nii kaugele kui silm ulatub on vaid põllud ja karjamaad.

Meil oli siin vabadust, saime iga kell uksest välja minna ja looduses ringi jalutada ilma kedagi teist kohtamata. Seda võimalust kasutasime me igal vabal päeval korralikult ära, sellised ilusad 10 km jalutuskäikud muutusid täitsa tavaliseks. 

Augusti kuus lasti piirangud lõdvemaks ja tavalisem elurütm tuli tagasi. Ega suurlinna ja rahvasumma sisse väga ei kipu. Näomaske peab avalikes ruumides kandma ja tavapärane kätepesu jätkub endiselt.

Kuid me tegime korraliku elu ümber korraldused, ema kolis ümber mere äärsesse linnakesse ja Ben kolis siia minu juurde. Ei tahaks enam kuude viisi lahus olla kui peaks haiguse uus puhang tulema. 

Esimene kuu on ilusti ja valutult möödunud, loodane et nii sama moodi see ka jätkub.

Aga meil oli Beniga Septembri lõpus puhkus, Itaalia asemel sõitsime me hoopis Londoni ligidale Harri Potteri Studiosse. 

Sellest päevast tulebi järgmine blogipost.