Jõudsime läbi seikluste ja uute elamuste elusalt ja tervelt Mt Isa kaevanduslinna, kus Britt ja Reedik meid rõõmsalt vastu võtsid. Ilmselt oleme sunnitud siin veetma aega natuke kauem kui esialgu plaanisime, sest kõigile muudele seiklustele ja vaatamisväärsustele oleme kummivahetuse, känguruga kokkup6rke ja Murphy seadusele vastavalt just kesed k6rbe tekkivate tehniliste probleemide kogemuse võrra rikkamad.
Õnneks on valdav enamik inimesi Austraalias väga sõbralikud ja abivalmid hädast välja aitama. Proovi sa Eestis kellegile seletada, et sa oled Läti-Leedu piiril autoga teepeale jäänud ja et kas keegi viitsiks sind slepis ära vedada. Siin arvestatakse vahemaid teistmoodi ja rõõmustatakse, et õnnetus nii lähedal juhtus.
Eelmisel esmaspäeval alustasime oma teekonda vihmasest Gattonist lääne poole. Mida edasi sõitsime, seda ilusamaks ja soojemaks läks ilm.
Siin on meie auto öö seadistuses. Magasime peamiselt selleks ettenähtud campimis aladel ja truckstoppides.
Esimesel päeval jõudsime Chinchillasse, mis oma nime on saanud aborigeenikeelest ja ei oma mingit pistmist vastava loomakesega. Paraku tekkis kunagi olukord, kus yks valitsuse sulelükkaja arvas, et kohanimi on valesti kirjutatud ja muutis selle Chinchillaks, sest see k6las paremini. Koht on kuulus oma v2ga kvaliteetse ja kauni kivistunud puidu poolest.
Kohalikus muuseumis oli umbes kümmetuhat eksemplaari ka vaatamiseks välja pandud. Kivistunud palmid, "grasstreed" ja palju muid puid. Kohalik erip2ra olevat tihti esinevad purpurpunased toonid. Väga kaunist opaliseerunud puitu oli muidugi ka.
Kahjuks kaevama me ei läinud vaid korjasin teeäärest mõned kivid mälestuseks.
Käisime ära ka Romas. Vatikani ei jõudnud aga heitsime pilgu peale maagaasi ja nafta puurimise muuseumile.
Peale ööbimist Injunes alustasime sõitu Carnarvon Gorge Nationalparki.
Teepeal jäime lehmakarja kätte, keda karjamaade vahel ringi aeti. Nad olid väga uudishimulikud ja meie auto tundud neile põnev.
Carnarvon Nationalparki suurim vaatamisväärsus on Carnarvoni oja poolt uuristatud sügav ja pikk kannion täis pikitud sambaid, kõrvalharusid ja pärismaalaste sokerdusi.
Rada lookles peamiselt kannioni keskel jõe kaldal ja jõe ületamiseks olid vette tehtud kaunid kividest rajad.
Üks suurem vaade. Kogu org oli 32 kilomeetrit pikk - meie jõudsime vaid 7 km kaugusele.
Amfitheatre i nimeline koobasauk, kuhu pääses mööda 30 meetri pikkust, meetri-kahe laiust ja umbes 100 meetri kõrgust lõhet. Kajas väga hästi.
Mitmel pool olid pärismaalased end kaljule jäädvustanud. Me vist varastasime nende esivanemate hinged seal pilti tehes.
mis on yhist d4`l, caltropidel ja 1cm pikkusel terava püramiidi kujulisel kivil?
Lennukursus number kolm e. tuleb ette võtta kõrgemad kõrgused ja ennast vabalt tunda ning alla sadada.
Pisike Minerva rahvuspark Springsures.
Teepeal sattusime sipelgasiili peale.
Sapphire`s olid papakoid, kes armastasid moosipirukaid. Eriline lahing läks lahti kui nad avastasid saia seest moosikihi, mida nad oma uskumatult pika keelega siis õngitsesid. Pärast lakusid su sõrmed ka puhtaks.
Proovisime ka õnne safiiride otsimisega. Kahjuks j2tsime postimaja taha vaatamata ja nii me ei leidnudki 2016 karaadist safiiri nagu vahepeal siin juhtunud on. Mõned sinised kivikesed siiski leidsime ja yhe tsirkooni millest pidi juba pisikest briljanti lihvida saama.
Katre teeb kividel elu põnevaks ja peseb neid. See oli vast kõige põnevam osa kivide otsimise juures.
Termiidipesa.
Homme vaatab mehhanik meie sõiduvahendi yle ja eks siis näis millal me siit edasi liikuda saame. Synnipäeva puhul proovime kinno minna ja kooki küpsetada.
Kaunist suve kõigile Eestisse!
Katre ja Kaspar
