Täitsa jube on seda blogijuttu kirjutama hakkata, mitte kuidagi ei tahaks jälle mõelda neile viimastele päevadele Austraalias. Nüüd juba kolm nädalat kodus olnuna tunduvad möödunud aastad unenäona aga kui vaadata pilte ja jutustada olnud aegadest tabab mind reaalsus ja ka teadmine, et enam tagasi sinna suurele saarele ei saa.
Ja lahkumine oli oi-oi kui kurb.
Siiski, mäletamine on elus oluline.
Oma viimased kolm päeva Austraalais veetsin talvises Melbournis. Jõutsin udusse mattunud linna vara hommikul ja võtsin rahulikult endale aega et leida ööbimiskoht. Mille leidmine väljaspool turismi hooaega polnud ka teab mis raske.
Kohver toanurka tõstetud, jalutasin kesklinna ja uurisin turismiinfost hetke olukorrast. Otsekohe pakkus huvi Mebourni muuseumis käiv Titanicu näitus.
Muuseumi poole kõndides jäi silma suur ja uhke hoone - Royal Exhibition Building (kuninklik näituste maja). Mida kasutatakse vaid väga eriliste sündmuste puhul.
Üks kaunimaid hooneid Melbournis.
Titanicu näitusel oli väljas esemed, riided ja mööbel mis on vrakilt ülesse toodud. Ja muidugi palju lugusi ellujäänutsest ja hukkunutest. Veel käisin vaatamas 3D filmi ühest Titanicule tehtud ekspeditsioonist. Vot peale seda filmi nägemist küll mu käed ja süda värisestd. Lihtsalt liiga emotsioonaalne oli näha sealseid kajuteid ja ruume, eriti selliseid kus asjad ja mööbel oli liikumatult alles jäänud.
Järgmisel päeval uitasin mööda kesklinna ja turge.
Siin pildil on Melbourni kohtuhoone ja taamal kesklinna hooned.
Jõekaldalt vaatega kesklinna poole.
Kesklinna poolt viis üle Yarra jõe jalakäiate sild nimega Sandridge Bridge, kus 2005 aastal avati skulptuurid nimega The Travellers (reisijad) mis esindavad kõiki immikrante kes on Melbourni saabunud. Sillal on ka klaaspaneelid kõigi rahvuste nimedega mis on Melbournis esindatud.
Leidsin oma :D
Kohe näha, et heaoluühiskond.
Lihtsalt toredad kuttid kesklinnas.
Komas päev kulus viimaste sisseostude tegemiseks ja ühes kaubanduskeskuses oli huvitav vana ja uue hoone kokkusulamine.
Coops (Melbourne Central) Shot Tower eks siis üheksa korrust kõrgele lasketornile ehitati 1991 aastal klaas püramiid peale ja ta sai osaks kesklinna kaubanduskeskusest.
Kolmadal päeval juthtusin ma nägema ka üht erakorralist vahejuhtumit aga sellest räägin ma teile siis kui kohtume silmast silma.
Minu tuba Melbourni hostelis.
Ja oligi kõik.
Minu reis Austraaliasse mis kestis aasta ja kümme kuud hakkas otsa saama. Ega alguses ei uskunud, et see teoks saab ja nüüd näib uskumatu,et seal üldse käisin.
Kõike seda mida ma seal kogesin ja nägin on raske sõnadesse panna. Aga on mida lastelastele rääkida ;D
Aga eks kodu ole ikka kõige kallim ja siia peab alati tagasi tulema.
29.07.2010 kell 12:25 algas mu lend tagasi Euroopasse.
Ja aina soojemaks läks :P
Katre
