Edaspidi proovin oma siinpool maakera tegemistest ja rännakutest ka blogis üht-teist kirjutada. Sellest ka nime muutus, veider ta ole aga ikkagi oma.
Nii siis, Augusti lõpus sai koos Aidiga ette võetud reis Pariisi ja et ikka põnevam oleks sõitsime läbi Londoni.
26.08 hilisõhtul startis Tallinnast lennuk Londoni Stanstedi lennujaama, kus me pidime ümber istuma bussile mis meid kesklinna rongijaama viiks.
Kes ütles, et lennujaamas end mugavalt ei võiks tunda.
Hommikul kella kuue paiku sai mindud bussi peale ja sealt meie suurem seiklus algaski. Kahjuks läks bussil vihmases Londonis katki üks kojameestest ja reisijad tõsteti ümber teisele bussile. Õnneks ei olnud meil kuhugi kiiret aga murelikuks tegi vaid aina alla sadav vihm.
Mis seal ikka, ega Eesti tüdrukut suhkrust ole ja nii rallisid kaks naeru kihistavat neidu kohvritega mööda tänavaid nii, et vett pritsis. Rongile me saime ja Pariis ootas meid täies uhkuses.
Esimene ülesanne Pariisi jõudes oli leida enadale öömaja, õnneks oli Aidi otsinud välja odava hosteli aadressi ja seda ulualust me otsima hakkasime. Kaart käes, kohvrid taga veeremas jalutasime mööda linna ja avastasime, et pole see Prantsuse pealinn nii suur midagi.
Esimene öö ilusti üle elatud ja veider hommikusöök hostelis söödud läksime avastus retkele. Mida siis linn, millest nii palju kuuldud meile pakkuda võiks?
Üsna ruttu leidsime ülesse raekoja hoone. Kus hetkel asub linna volikogu aga mille ees platsil 17. sajandil toimusid poomised ja teised jubedad hukkamised. Raekoda on tänapäeval ka ametlik linnapea residents kuigi seda luksust tihti ei kasutata.
Meie suureks üllatuseks paistis juba raekoja platsile ära kuulsa Notre-Dame´i tornid. Suursugune katedraal asub väiksel Cite saarel Seine jões.
Reisi ette valmistades lugesin hoiatusi, et Notre-Dame´i katedraali sisse pääsemiseks peab seisma tunde järjekorras ja sees on nii palju rahvast, et õieti ei näe seal midagi. Meie külastasime katedraali pühapäeva hommikul ja õnneks pääsesime siis vaid kümne minutise ootamise järel. Sees oli küll rahvast rohkesti, sest oli just käimas missa. Peale missat kui kohalikud oli lahkunud saime mõnusalt ringi liikuda ja ilusti näha kõike mida me soovisime.
Kuulus põhjapoolne roosiaken mis pärineb 13. sajandist ja kujutab Vana Testamendi tegelastest ümbritsetud Neitsit.
Katedraal oli seest üldse väga suur ja uhke, ning meenutas rohkem muuseumi kui tõsiselt töötavat pühakoda. Eks ringi sebivatel turistidel ole selles oma osa.
Notre-Dame´i müüri esimese kivi asetas Paavst Aleksander kolmas 1163 aastal. Ehitamene kestis ise aga 170 aastat. Katedraalis toimusid mitmed kuninglikud pulmad ja Napoleoni kroonis end seal keisriks.
Üks populaarseimad kohti kus katedraali pildistatakse ja õigustatult.
Pool-kohustuslikus korras sai külastatud ka kõigile tuntud kunstimuuseumi Louvre.
Louvre ajalugu ulatub tagasi keskaega, kuningas lasi 1190. aastal ehitada kindluse, kaitsmaks viikinkite rünnakute eest. Hooneid on juurde ehtitatud ja täiendatud tänapäevani, üks hilisemiad juurdeehitis on klaaspüramiid mis avati peasissekäiguna 1989. aastal.
Jälle oli meil õnne ja sissepääsemiseks ei pidanud me praktiliselt üldse järjekorras seisma. Seest poolt oli aga kõik tohtult suur ja ära eksida oli päris suur võimalus. Proovisime üle vaadata kõik olulised kunstiaarded ja üheks lemmikuks oli Napoleon III kuulunud mööbel ja Vanade kunstide kogu.
Maal "Mona Lisa" sai ka ilusti üle vaadatud.
Skulptuuride aed.
Käisime jalutamas ka Louvre ees asuvas Tuileries´i aias. Eks oma osa ole ka sügisel, et üks tuntumaid ilu-aedu Pariisis ei olnud üldse nii lille- ja värviküllane kui me lootsime.
Ühel kenal päikesepaistelisel päeval jalutasime Luxembourgi aeda, lootes leida sealt seda palju kiidetud Parntsuse aedade ilu. Aga ka see kord pidime pisut pettuma, sügis on teinud oma töö.
Luxembourgi palee sai valmis aastal 1631. ja seda kasutas mõnda aega kuningapere. Hiljem oli seal veel vangla ja Sakasa õhujõudude peakorter. Hetkel asub seal Prantsuse seant.
Üks lahedamaid kujundus elemente aias, miks olla ümmargune kui on võimalik olla ka kandiline.
Ei oleks arvanud, et prantslastele nii väga meeldib USA, vabadusamba kujusi on linnas lausa kaks. Pisem Luxembourgi aias ja suurem Seine´i jõel.
Kord kui niisama linnas ringi jalutasime sattusime pool kogemata St Eustache´i kiriku juurde, mille pilti olin näinud raamatus ja tahtsin kindlasti oma silmaga ära näha.
Üks põhjuseid miks ma seda kirikut tahtsin külastada oli selle ees olev kivikuju "Kuulmine".
Juba reisi planeerides oli mul soov kohtuda ja leida ööbimisvõimalus kohaliku pariislase juures. Et kedagi leida kasutasin lehekülge http://www.couchsurfing.org/index.html . Ja meil läks õnneks, ning öömaja oli meile nõus pakkuma Montmartre piirkonnas elav Peter. Peter on äärmiselt tore ja sõbralik noormees, kellele meeldib hirmsasti sõita rulluiskudega ja käib isegi paar korda nädalas võidusõitudel. Meile pakkus ta lahkelt oma elutuba ööbimiseks ja andis nõu kuhu minna ja mida veel vaadata.
Ja ega see pole korralik Pariisis käik kui jääb nägemata uhke võidukaar Charles de Gaulle´i väljakul. Võin saladuskatte all öelda, et võidukaari nägime me teisigi, neid oli asetatud ikka päris mitmete ringteede keskele.
Aga vaieldamatult kõige uhkem on ikka Charles de Gaulle´i väljakul asuv võidukaar. Napoleon oli lubanud peale suurt võitu Austerlitzi all, et sõdurid saavad koju minnes marrsida läbi võdukaare. Esimene kivi pandi paika aastal 1806. kuid kõrvalekaldumine arhitekti plaanidest ja Napoleoni võimust loobumine, venitas ehitustöid kuni 1836. aastani.
Üle Seine´i jõe me salutasime mitmeid kordi ja sildasi peaks jõge ületama Pariisis lausa 37.
Jõgi on linnas väga suure tähtsusega. Seine jagab linna kaheks, põhjapoolseks paremkaldaks ja lõunapoolseks vasakaldaks. Isegi tänavanumbreid alusatakse jõe poolt ja kõik märkimistväärsemad hooned asuvad ta kaldal.
Terve kvartal on nime saanud Hotel des Invalides (invaliidide maja) järgi ja seda imet läksime ka meie Aidiga vaatama. Juba kaugelt paistis suursugune kullatud kuppel, toomkirik on Napoleoni viimne puhkepaik. Siia krüpti toodi ta 1840. aastal.
Invaliide toomkiriku ümber asub haigla ja hooldekodud haavatud sõdurite ja sõjaveteranide jaoks. Samas ligidal on ka armeemuuseum.
Meid sõda ja armee suurt ei huvitanud, toomkirik vaadatud ja aias jalgu puhatud, astusime edasi, et lõpuks külastada Eiffeli torni.
Mis oleks küll Pariis ilma Eiffeli tornita? Vot, ei kujuta ettegi!
Eiffeli torn ehitatit Marsi väljaku äärde 1889. aatsatl Pariisis toimunud maailmanäituse tarvis. Algselt pidi torn olema ajutine ehtis kuid nüüdseks on see saanud linna sümboliks.
Meie Eiffeli torni vaateplavormidele ei läinud, vaatasime vaid kaugelt ja katsusime veidi lähemalt. Sellest piisas küll.
Ühel õhtul viis Peter meid vaatama öiset valgustatud Eiffeli torni.
Kesklinnas oli liigagi palju nänni ja suveniire müüvaid isikuid. Õnneks väga pealetükkivad nad ei olnud.
Montmartre kus Peteri kodu asub on kuulus selle poolest, et seal armastavad elada kunstnikud, kirjanikud ja näitlejad. Linnaosa tänavatel on mitmeid kabareesi, väikseid teatreid ja päeval turiste lõbustavaid tänavakunstnike.
Linnaosa üks uhkmeid ehtitisi on Sacre-Coeuri kirik mis on pühendatud Kristuse pühale südamele.
Õhtusel jalutuskäikul käisime vaatamas ka kirikut.
Kunagi oli Montmartre küngastel tuuleveskid, kus jahvatati jahu ja pressiti viinamarju. Tänaseks on alles jäänud algsest komekümnest veskist ainult kaks.
Majade ja puude varjus peidus olev orginaal tuuleveski.
Õhtu hämaruses käisime vaatams ka kuulsat Moulin Rouge. Võin ausalt öelda, et päeva valguses ta enam nii huvitav ei olnud.
Moulin Rouge avati tantsulokaalina 1900. aastal. Sellest ajas siiani on see koht kuulus kankaani esitavate tantsijate poolest.
Oma viimasel päeval Pariisil läksime Peteri soovitusel Buttes-Chaumonti parki ja me ei pidanud kahetsema. Lõpuks leidime pargi mis meile väga meeldis ja veetsime seal terve päeva.
Hiljem õhtul saime teda, et park oli rajatud prügimäe peale. Linn oli kasvamas nii suureks, et kuidagi oi vaja prügimäge katta ja keegi tuli heale mõttele rajada sinna 1864. aastal park.
Parki ehitati kunslikult mägi ja mäeotsa paviljon mis on koopia Rooma lähistel asuva Sibülli templist.
Eriti meeldis meile koobas koos kosega. Muidugi mõista oli seegi inimikäte töö aga ilus vaadata ikkagi.
Nii ilusas pargis pidasime loomulikut ka Prantsusepärase pikniku. Lihtne aga maitsev :D Kui ei usu küsige Aidi käest.
Pargis veidi eemal kanali ääres on end sisse seadnud suur Villette´i park. Endine tapamaja ja elusloomade turg ehtitati 1984. aastal ümber kunsti- ja teaduspargiks. Kahju, et see huvitav ja tore koht jääb üsna linna serva ja tihti ei teata sinna minna. Ega meiegi sattusime Villette´i parki pool juhuslikult.
Villette´i pargis asuva teaduslinnaku "Explora" juurde kuuluv panoraamkino, väljast ilusti peegeldav ja seest tarkust täis.
Kogu reisi jooksul me püütsime vältida ühistrantsporti. Kes jala käib, see rohkem ka näeb.
Peter küll imestas meie ebahariliku jalutamis kire üle, sest teadagi, et kohalikud nii ei teeks. Aga ise olme küll enda üle hirmus uhked.
Teel Pariisi bussijaama, kus meid Eurolinesi buss tagasi Londoni viis.
Kui läksime pileteid ostma siis mõtlesime, et oleme maru kavalad ja võtame ööbussi, siis oleks nagu ühe ööjagu majutust kah kohe olemas. Piletimüüja onu veel küsis kas tahame sõita läbi tunneli või praamiga üle väina. Valisime ikka tunneli, siis ei pea ju üles ärkama, et praamile minna.
Aga võta näpust buss sõitis ikka praamisadamasse ja öösel kell üks aeti meid nagu üks mees ülesse ning pidime läbima passikontrolli. Täitsa naljakas oli vaadata kuidas kontrollis töötavad ametnikud püüdsid kokku viia inimese padjanägu ja passipilti. Üks meesterahvas tõstetigi bussilt maha täiendavale kontrollimisele.
Ülejäänud reisijad aga suundusid praamile, et loksuda tunnike La Manche´i väinal ja siis läks sõit edasi Londoni poole, kuhume ka hommikul kell kuus kohale jõudsime.
See kord ei sadanud õnneks vihma.
Nii tore kui see ka ei olnud, kord otsa ta sai.
Katre
