Kui Eestis on alles vaevu märgatav päikesepaiste ja ikka veel lumehanged siin ja seal on just õige aeg võtta puhkus ja minna ise kevadpäikest otsima.
Minu ja mu kalli sõbranna Kristiina reis algas sombuses Tallinna hommikus nii nagu see tihti juhtub- viimased kiired pakkimised, ümberkukkunud kohver ja kiirustamine lennujaama. Aga kõik hea-lõpp hea (seda ütlust ma hindan nüüdsest palju rohkem).
Meie reisiplaan oli lihtne ja põnev, lennukiga Saksamaale Weeze lennujaama, sealt rongiga läbi Düsseldorfi Amsterdami ja nelja päeva pärast sama rada tagasi.
Weeze lennujaama ligidal asuvas väikeses linnakeses oli meil aega uudistada umbes-täpselt kaheksa tundi. Juba lennujaama bussilt maha astudes aimasime halba, linn oli kahtlaselt inimtühi. Võtsime aga oma kohvrid näpuotsa ja rallisime nendega kesklinna poole kus pidi asuma turismiinfo. Mida edasi kesklinna seda rohkem jäi silma suletuid ärisi ja ega ka kohalike mitte rohkem ringi ei liikunud.
Raekoja maja ees nõutult seistes nägime liginemas naisterahvast, astusime ligi, et uurida kus siis infot leida võiks, ta kinnistas et just siit samas raekoja hoonest aga kuna just on käimas lõunapaus siis tulgu me tunni aja pärast tagasi. Juhatas meid lahkelt kohvikusse kus saame oma aega parajaks teha.
Teel kohvikuse möödusime kenast kirikust ja Saksapärastest majadest.
Kohvik oli tõeliselt armas ja pakkus parimat maasikakooki mida ilmas olemas on.
Kell tiksunud juba üle kahe pärastlõunal suundusime tagasi infopunkti, et teada saada mida toredat on pakkuda meile sel väikelinnal. Kui küsisme kus asub kohalik aaptek siis tuli välja, et kolmapäeviti on meie suureks üllatuseks paljud ärid-poed suletud.
Meil soovitatid minna vaatama kahte lossi mis linna ümrusest on. Veel küsisin murelikult üle, et kui kaua võtab aega kaugemal asuva lossi külastamine, vastati et umbes 40 minutit edasi-tagasi. See ju suurepärane ajaviide päikesepaistelisel päeval.
Et meie ringkäiku kergemaks muuta lubasid nad jätta kohvrid infopunkti.
Teel esimese lossini läksime läbi kohalikust mini-loomaaiast. Seal elasid eesel ja kitsed-lambad, kodulinde ja värvilised puurilinnud.
Esimene iludus oli Schlossruine Hertefeld, mis on töötav hotell. Schlossruine Hertefeld on üks väheseid hotelle mis asetseb 14. sajandist lossi varemetes.
Kel rohkem huvi siis vaadake http://www.hertefeld.de/en/index.html .
Kui juba puu õites siis tuleb seda ka ligemalt vaadata.
Edasi viis meie päevane teekond mööda jõeäärset matkarada. Mis osutus pikemaks kui me olime arvanud. Kuus kilomeetrit edasi-tagsi jalutuskäiku tänavakingadega mööda kruusateed tõotas tulla paras katsumus. Aga kuna meis on veel säilinud pisikeste tüdrukute hinge ja soovi näha suurt ja ilusat lossi siis võtsime selle jalutuskäigu vapralt ette.
Schloss Wissen on tõega suur ja uhke. Pärineb 14.sajandist ja on üks Neo Gothic hoonete stiilinäiteid.
Weeze poole tagasi jalutades märkasime aasal kahte jänest, muidugi liblikaid ja putukaid-mutukaid olime juba silmanud mitmeid aga päris jänesed olid ikka suurepärane lõpp meie matkale. Meie jalad aga polnud enam just kõige õnnelikumad.
Infopunkist sai veel arutatud kuidas on võimalik seda kuute kilomeetrit vähem kui tunniga ära kõndida ja siis tuli välja, et kohalikud käivad seal lihtsalt jalgratastega.
Kohvrid üle korjanud võtsime suuna tagasi raudteejaama poole, teel tegime kosutava peatuse jäätisekohvikus ja peagi oli aeg astuda rongile mis meid Amsterdami viis.
Päikese otsingu seiklused jätkuvad....
