Päev Gruusia kunagises pealinnas Mtskhetas.

Kena nädalavahetust jälle. Viimane aeg kirjutada veel paar blogijuttu Gruusia reisist. Ilm on jälle parajalt halb, et toas istuda ja vähe loomingulist tööd teha.

Gruusia reisi eelviimasel päeval, plaanisime sõita vanasse pealinna Mtskhetasse. Ilmateade lubas korraliku vihma selleks päevaks ja nii me ei suutnud, hommikul ära otsustada mida teha.
Hommikusöögi lauas arutasime võõrustaja Marinaga kuidas ja kuhu seal minna.
Alustuseks pean kiitma Marina külalistemaja ja hommikusööki. Nii toredat ööbimiskohta ja lahket perenaist  ei oleks osanud oodatagi.

Maja oli ilusat sini-valget värvi, ka täis igat masti kaunistusi. Marina töötab teatris kostüümikunstnikuna ja seega ei ole imestada tema loominguline lähenemine kodu kaunistamisel.

Peale maitsvat hommikusööki tegime pilti koos Marinaga.

Ja selline hommikune mõnulemine ootas meid igal hommikul ärgates.

Marinal oli kass Susanna, kes rahvuselt on juut. Nii, et seal maal on isegi kassid mitme rahvuseliselt esindatud. Väga kena ja tore kass aga veidi uhke iseloomuga.

Meie magamistuba. Väga Gruusiapäraselt sisustatud.

Hommikusöök söödud, Marina käest suur vihmavari laenatud, läksime kesklinna poole, et siis käigu pealt otsustada mida teha.
Metroojaama poole kõndides, tundus ilm ilusamaks minevat ja seega tegime kiire otsuse, et käime Mtskhetas ära.
Sõitsime siis metrooga linna serva, ühe suure turu juurde, kus on mitteametlik bussijaam. Süsteem käib nii, et turu parklasse kogunevad mikrobussid kes kavatsevad kuhugi poole sõita. Sildid akna peal,ootavad nad sõitjaid. Kui buss on sõitjaid täis minnakse teele. Kui oled juhtumisi üks esimesi tahtjaid, siis ootad kuni buss täis saab. See võib muidugi parajalt kaua aega võtta.
Meil aga vedas, leidsime õige bussi ülesse tänu juhatustele ja olime ühed viimased kes veel sisse mahtusid.
Sõit võis peagi alata.
Gruusias on komme, et võõras naine ja mees ei istu kõrvuti. Seda isegi mitte teatris ja ammugi mitte bussis.
Me proovisime seda kommet igati järgida ja ega ma ei oleks väga tahtnudki, kitsas bussis külamehe kõrval olla.
Kohale jõudes küsisime bussijuhilt, kust me uuesti bussi peale saame kui külaskäik tehtud. Õnneks saime vastuseks, et siit samast väljakult, tuleb lihtsalt oodata kuni mõni mööda sõidab ja kinni pidada.

Mtskheta on üks vanimaid linna Gruusias ja asub ta Aragvi ja Kura jõe kokku saamis kohas. Mtskheta oli 3.sajandist eKr kuni 5. sajandini Gruusia pealinn. Linn on kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Meie tahtsime minna vaatama Jvari kloostrit, kus võeti 317. aastal vastu Gruusias ristiusk.

Klooster asub linnast väljas mäe otsas, sinna sõit on taksoga üsna kallis, võrreldes muude hindadega. Aga ega kuidagi teisiti ka sinna ei saa.

Kloostri uksel oli huvitav silt.

Jvari kloosti nimi tõlgituna Gruusia keelest on "risti klooster". Nimi tuleb sellest, et just selles asukohas sai palverändurist neiu Nino ilmutuse ja meisterdas viinapuuväätidest Gruusia risti.

Nino sidus oma juustega kokku kaks viinapuuvääti ja sellest peale on Nino rist Gruusia ametlik kristluse sümbol.
Kloosti juurest mäe otsast, oli kõige parem vaade kahe jõe Aragvi ja Kura kokku saamisest. Selgelt on näha, et üks jõgi on sinine ja teine pruun ja kuidas kokku saamisel kõik see seguneb.

Piisavalt imetlenud vaateid linnale ja mägedele, sõitsime tagasi kesklinna. Seal olime ennem märganud veel üht kloostrit.

Samtavro on nunnaklooster. Klooster avati 4. sajandil ja on pühendatud Pühale Ninole. Sees oli päris palju rahvast ja tunda, et kohalikele meeldib seal käia.

Keskväljakul tagasi ja ringi vaadates, ei osanudki kohe miskit rohkem teha. Linn tundus vaikne ja unine. Eemalt paistis veel mingi kirikutorn ja sinna me omad sammud siis seadsimegi.

Keskväljaku ääres oleva maja haljastusel müttasid kaks siga ja tegutsesid omasoodu. Mitte keegi ei teinud sellest välja. Olime sellega juba harjunud, et loomad kõndisid ja magasid keset linna aga sellist nalja nägime esimest korda.

Kesklinnast vaade Jvari kloostri poole.

Peagi märkasime, et keset linna on veel üks suur katedraal, kõrge kivimüüriga piiratud.

Svetitskhoveli katedraal oli varem Gruusia peakirik, nüüd on ta selle staatuse loovutanud Thiblilisis asuvale katedraalile, aga ega see hoonet siis vähem tähtsaks ei teinud. Suur ja võimas oli ta ikkagi. Katedraali on maetud enamus Gruusia kuningaid.

Kloostris on restuareeritud palju vanu seinamaalinguid.

Kuna ilm kiskus aina vihmasemaks, siis suundusime tagasi keskväljakule ja sõitsime tagasi pealinna. Thiblisis jalutasime mööda Rustaveli tänavat ja uurisime suveniiri poode. Ja siis märkasime, et ajaloomuuseumi juures on suurelt väljas turismiinfo sildid. Läksime siis sisse ja küsisime, et kus te eile olite, kui meie teid taga otsisime. Neiu vastas rõõmsalt, et kuna tänaval käis suur miiting, siis nad olid end ümber kolinud eemale. Miks ümberpaigutuse kohta ühtegi silti ei olnud, ei hakkanud enam küsimagi.
Õhtul käisime veel oma lemmik restoranis söömas ja võiski päevale punkti panna.

Kus on Thiblisi varjatud matkarada ja kus asub meile lemmikuks saanud restoran, sellest juba peagi uuest blogijutust.

Gruusia pealinn Thbilisi täies suuruses ja uhkuses.

Kuna väljas on suur udu ja pealegi veel laupäeva hommik, siis ongi kõige parem tegu, kirjutada järgmine blogijutt.  Võin suure saladuskatte all sosistada, et mul on tulemas uus retk välisriiki, seega on viimane aeg, lõpuni kirjutada eelmise reisi mälestused.

Kus ma siis eelminekord pooleni jäingi?

Me jõudsime tagasi pealinna Thbilisisse. Lootsime, et linn kohtleb meid seekord veidi paremini ja ei mängi enam meile mõnd alatut trikki. Algus läks üllatavalt sujuvalt, leidsime ülesse oma hosteli ja sõime kesklinnas ühe maitsva õhtusöögi. Korraliku avastamise jätsime aga järgmisteks päevadeks.

Thbilisi on saanud oma nime Gruusia keelsest sõnast "thbili" - mis tähendab "soe". Legendi järgi valiti pealinna asukoht just ravivate kuumaveeallikate pärast. Pealinna asutajaks peetakse 5. sajandil elanud kuningat Vathang I Gorgasalit, kes valis selle asupaiga oma kindluse ehitamiseks, vana pealinna Mtshetha asemel.
Linn on supperilus, ümbritsetud metsade ja mägedega. Keskelt voolab läbi jõgi Kura.

Meie esimene plaan, oli sõita gondlitega ülesse mäenõlval asuvasse Narikala kindluse varemetesse.

Kindlus nägi juba eemalt võimas välja. Gondli sõit oli põnev ja veidi hirmutav samal ajal.

Narikala kindlus ehitati 4. sajandil ja nüüd paikneb ta väävlisaunade ja botaanikaaia vahel. Kindluse varemetes tegutseb siiani St Nicolase kirik. Kindluse varemetest avanes suurepärane vaade linnale, kõik oli nagu peopesal. Vanalinn otse all, jõgi voolamas keset linna ja uuemad rajoonid teisel pool jõge. Seal ringi jalutada oli veidi ohtlik, ohutusele ei olnud teab mis palju mõeldud ja kindlus lagunes tasapidi iseseisvalt. Loodetavasti alustatakse seal peagi taastamise töid, sest selline kaunis koht võiks säilida pikalt-pikalt.

Vaade botaanikaaia poolsele küljele.

Vaade kindlusest Kura jõele.

Vanalinna poole.

Ja väävlisaunadele, kuhu Veiko suurel soovil õhtul ka läksime.

Enne sauna minekut aga tahtsime käia veel vanalinnas ja leida ülesse kohaliku turismiinfopunkti.
Vanalinn oli väga kitsaste tänavate ja nii mõnegi lagunenud majaga, aga see oli kõik nii ehtne ja elust enesest.
Oli ka kauneid poodide ja restoranidega tänavaid ja kirikuid igast masti.

Kohvikutega põiktänav.

Vanalinn läbi uuritud, võtsime suuna tagasi peatänavale, kus kaardi järgi pidi asuma turismiinfopunkt.
Mida lähemale jõudsime, seda rohkem hakkas silma inimeste vool samas suunas ja politsei rohkus. Lõpuks jõudes umbes õigesse kohta, ootas meid ees suur rahva mass.

Olid käimas just uued parlamendi valimised ja selle teemalised rahvakogunemised. Me proovisime ikka vapralt leida oma sihtkohta, mis igati ponnistades kuidagi ei õnnestunud. Kaardil näiv asukoht oli kinni ja ei mingit silti kas infopunkt asub seal või mitte. Käisime läbi kõik ümberkaudsed tänavad, mitmeid kordi sellest rahvamassis läbi trügides, aga ei leidnud miskit. Lõpuks lõime käega ja panime selle Gruusia omapära arvele.

Järgmine plaan oli uurida, kas saame õhtul minna teatrisse. Hommikusöögi lauas rääkis inglasest seljakottirändur, et vanalinnas on igati äge täiskasvanute nukuteater, kus saab päeval osta õhtuse etendusele pileteid, kui veel mõni koht vaba on. Ja just täna pidi üks huvitav etendus olema, kuhu ta isegi soovis minna. Meiegi läksime oma õnne proovima. Ja tänu kahele suurele naeratusele ja kaunitele silmadele, saime kaks piletit lisa kohtadele.
Aga enne teatrisse minekut, üks korralik ja viisakas eestlane kasib end puhtaks, nii et võtsime siis suunad väävlisaunade poole.

Käisime küsimas hinda paaris kohas ja valisime siis välja meile kõige taskukohasema.

Sauna ruumides on palju väikseid kambreid, kuhu siis saunalised lähevad ja lasevad end küürida.
Kambrike koosneb kahest ruumist, kus esimeses mõistagi on riiete vahetamis tuba ja teises siis otse soojaveeallikast tuleva veega bassein, küürimis lava ja dussid. Kõigepealt leotad end basseinis, mis on väga kuum, nii et süda hakkab päris ruttu puperdama ja sellest et seal lõhnab tugevalt muna järgi ei pea vist üldse rääkima.
Ja peagi tuli sisse pesunaine ja oligi aeg mind kasida puhtaks. Kõige pealt ta määris mind kokku kehakoorijaga ja nühkis mu seljalt seitse nahka. Siis loopis mind sooja veega puhtaks ja võisingi minna kuivatama. Varsti tuli Veiko aeg loovutada kõik, mis talle enam ei kuulunud. Selleks ajaks paluti mul minna koridori diivanile ootama, kuni pesumees Veikoga oma töö teeb.

Ihu ja hing puhas nagu briljandi kivi, kihutasime tulisjalu teatri poole.

Maja ise oli juba vaatamis väärsus missugune ja ega sisemus alla ei jäänud. Õnneks sai meie uus inglasest tuttav ka endale piletid ja nii me siis kolmekesi saime kohad saali äärde. Vaatasime etendus mis oli inspireeritud Stalingradi lahingust. Etendusel olid ingliskeelsed subtiitrid, nii et saime nii mõndagi aru. Näitlejatöö nukkudega oli suurepärane ja soovitan kõigil, kes kunagi peaks Thbilisisse sattuma, kindlasti seda teatrit külastada.

Õhtul jalutasime tagasi kesklinna poole, et teha veel üks hilisõhtune õhtusöök.

Kesklinna suurim tänav Rustaveli Boulavard oli vaiksem kui päeval ja leidsime väikse restorani kõrvaltänaval.
Kõhud täis kiirustasime viimasele metroorongile, et päevale kriips alla tõmmata.

Teise päeva pealinnas plaanisime väljasõidule vanasse pealinna aga kõik sõltus ilmast.

Kas meil õnnestub ette võtta pöörane idee sõita reeglite vaba bussiga linnast välja, või sajab paduvihma ja passime hoopis päev otsa toas?

Puutumatu muuseum ja vanad koopad tänapäevas.

Pisut palju aega möödas ja ongi mahti kirjutada järjejutu kolmas osa.

 Neljapäeva varahommikul pakime enda tagasi Johnny taksosse ja reis pealinna suunas jätkub. Teepeal on plaanis sõita läbi Gori ja seal ringi uudistada.

Gori on Shida Kartli piirkonna pealinn ja nimi tuleb Gruusia keelsest sõnast "gora" mis tähendab küngast või mäge. Mägesi jagub seal piirkonnas tõesti kõigile, üksi ilusam kui teine.
Gori on üks tähtsamaid keskusi Ida- ja Lääne-Gruusiat ühendaval maanteel. Ja seega ka alati olnud sõjaväeliselt strateegiliselt tähtis linn, ning korduvalt rünnatud ja vallutatud selle tõttu.
Isegi 2008 aastal Vene-Gruusia sõja ajal pommitasid venelased linna. Kannatada said nii riigihooned kui eramajad. Kui meie linnast läbi sõitsime siis ei olnud enam kahjustustest jälgegi, linn elas oma igapäevast argielu.
Mis aga Gorit eriti kuulsaks teeb on asjaolu, et seal on sündinud Joseph Stalin. Ja kuulsale mehele on linnas pühandatud suur ja uhke muuseum.
Meil Veikoga algupäraselt ei olnud tahtmist ega huvi seda muuseumi külastada. Aga kui taksojuht Johnny Kristiina plaanist muuseumisse minna elevusse läks ja kiitis seda üritust hoolega siis ei julgenud meiegi enam ära öleda. Ei osanud kuidagi viisakalt ära seletada, miks meile see mees ei meeldi ning me ei soovigi tema isiklike asju uudistada. Enamus gruusialastele Stalin meeldib ja nad austavad teda kui suurt ja vägevat Gruusia poega kes sai suuriigi valitsejaks. Mis on minu arust veidi kummaline. Seda enam, et ega Gruusiat selle pärast kuidagi erilisemalt ei koheldud ja nad kannatasid sama moodi nagu kõik teised.
Piletid soetatud, ootasime oma giidi kes meile tuuri teeks. Johnny kui turistide kohale tooja sai tasuta pileti.
Kuna mina ja Veiko vene keelt ei oska, siis saadeti meid eraldi ingliskeelse giidi gruppi.

Giid oli noor ja väle neiu. Talle meeldis kiiresti rääkida ja veel kiiremini edasi liikuda. Vaevalt olime ta ette vuristatud seletuse mõttest aru saamas, kui juba ta oli uue eksponaadi ees ja vuritast järgmist kirjeldust. Nii me tormasime läbi saalide ja koridoride kuni jõudsime õue kuhu oli toodud Stalini sünnikodu ja era rongivagun. Tuur saigi läbi. Õnneks saime pärast veel muuseumisse sisse et siis ise rahulikult kõik üle vaadata.

Staalinile kingitud esemete tuba.

Suurmehe esimene kontorilaud.

Muuseum avati 1951 aastal ja sinna on kogutud esemeid ja pilte alates Stalini lapsepõlvest kuni surmani. Väga palju oli propaganda teemalisi väljapanekuid aga eks siis oligi elu selline. Kuid majas näeb seest kuidagi hall ja luitunud. Miks see nii on, saime siis aru  kui giid märkis ära, et eksponaate pole uunedatud peale Stalini surma. Minu arust pole seal isegi tolmu võetud sellest ajast saati.

Muuseumi külastus läbi, plaanisime minna vaatama Uplistsikhe koobaslinna.

Uplistsikhe koopad asuvad umbes 10km Gorist eemal. Meie päris täpselt ei teadnud kuhu minna, kaardipealt oli asupäik ilusti näha aga Johnnyt see ei aidanud. Nii ta siis käis ja küsis kuhu sõitma peab ja saimegi ilusti pärale.

Nii kui ligemale saime oli koha näha, et koht on ilus ja uhke.

Uplistsikhe tähendus tõlgituna on "Lordide kindlus" ja ahrheoloogid arvavad, et see on üks vanimaid asustusi Gruusias. Koobastes elati varajasest rauaajast kuni hilise keskajani. Tänapäevalgi tulevad küla ja linnarahvas siia ülesse, et kirikus jutlust kuulata.

Enamus koopaid nägid välja sellised. Lihtsad aga lummavad.

Koopalinn asub 8 hektaril ja on jagatud kolme ossa, alumine-, keskmine- ja kõrgem tasand. Keskmine osa on kõige suurem ja seal on enamik koopaid, kivitreppe ja tunneleid. Kõrgemal asusid tähtsamad ehitised nagu apteek, katedraal ja kuninganna eluase.

Apteek, huvitavate riiulitega. Nii tahaks teada mida neis hoiti.

Kuninganna elamine. See oli kõige suurem ja uhkem koobas linnas. Laemaalingute jäänused oli veel õrnalt näha.

Mäelt alla vaadates oli näha väljakaevatud küla. Ligemale me sellele ei läinud, ülalt oli niigi hea vaade.

Ja oligi aeg lahkuda. Tuulte kiuste kondasime läbi kõik koopad ja kivipealsed mis suutsime. Kahjuks kohapeal puuduvad seletused ja ajaloolised tekstid koobaslinna kohta ja nüüd internetist ei ole ka suurt midagi leida. Imeilus oli ta siiski, tasub kindlasti ülesse mäele ronida ja ise üle vaadata.

Meie reisiseltskond soovis nüüd saada pealinna Tibilisisse. Johnnyga reis sai otsa ja temagi soovis koju tagasi minna. Ta uuris meile veel välja kust läheb buss pealinna poole ja viis meid suure kiirtee äärde, kus siis hääletas bussi kinni ja pani meid ilusti bussile. Luges veel bussijuhile sõnad peale, et meid ikka õiges kohas maha paneks. Nii toredat meest kui Johnny on ei kohta tihti, viisakas ja igati abivalmis.

Bussireis pealinna läks hästi, meil õnnestus metrooga sõita õigesse peatusesse ja leida kohalike abiga ülesse Marina maja, kus me Veikoga öömajale jäime.

Kas ka pealinn on üllatusi ja vigureid täis saab teada juba järgmises osas.

Neli turisti ja taksojuht

Tere kevade !

Jutt jätkub ja sõit läheb edasi.

Plaan on lihtne ja tabav, teel tagasi Tbilisisse sõidame läbi Borjomi ja Gori, et näha veel rohkem Gruusia loodust ja kuulsaid paiku. Aga kuidas sinna saab?
Esimene mõte oli minna rongiga, kuid saime teada, et raudtee ei läbi Borjomi. Teine variant oli bussiga reisida, aga me ei teadnud miskit bussiliiklusest või kust kuhu ja millal saab.
Idee päästjaks osutus Kristiina ja Sillu leitud sõbralik taksojuht, kes pakkus välja, et tema sõber sõidutab meid mõsitliku hinna eest kohale. Olime küll veidi skeptilised, kes neid taksojuhte teab, hirmsasti meeldib neile ju trikitada, aga pakkumine oli piisavalt ahvatlev, et võtsime selle riski ning nõustusime. Seda otsust ei pidanud me grammigi kahetsema, õnn oli meie õuele tulnud.

Hommikul kell ühkesa liiklesime Batumist välja ja ei läinudki kaua aega, kui esimene vaatamisväärsus jäi teele ja saime kasutada autoga sõitmise mugavust ehk lahkuda masinast siis kui meile sobib.

Petra-Tsikheta varemed asuvad ideaalse koha peal, mäenõlval Musta mere ääres. Loss ehitati varajasel rauaajal ja kasutati hilise keskajani. Soodne asukoht ei andnud vaid silmailu, vaid kaitses ka vaenlaste eest, lossi peeti vallutamatuks.

Ütlen ausalt, et selle koha ilu ei ole võimalik kirjeldada või täielikult pildile saada. Lossi ümber spiraalselt astmeline aed puust karkasside ja viinapuu väätidega. Kujutan ette keskaegseid pidustusi seal aias või vaikseid hommikusi jalutuskäike linnulaulu saatel.

Vaade lossimäelt merele.

Meie taksojuht, kes palus end Johnnyks kutsuda, andis valida, kas sõidame Borjomi mööda kiirteed ja jõuame ruttu kohale või rändame üle mägede, mis võtab teadagi kauem aega. Loomulikult valisime me mäed, et ikka rohkem kogemusi ja kauneid vaateid saaks nautida.

Meie sõitsime mägedes ja vaatasime eemal olevate mägede lumiseid tippe, Gruusias on palju kõrgusi mida vallutada.

Peagi tuli ootamatu ettepanek Johnnylt, ehk astuksime sisse ta sõbra poolt ja jooks väikse tassikese kohvi. Jook pidi olema ehe ja puhas kohalik toodang. Aga muidugi, millal tuleb siis parem võimalus kohalike majapidamisse sisse piiluda. Eks me oleme ka ühed uudishimulikud Eestlased.

Keerasimegi suurelt teelt kõrvale, lihtsa talumaja hoovi. Kuid ühtki elanikku ei olnud kuulda ega näha. Johnny käis tiiru maja juures ja hõikas üle põllumaa. Varsti tuligi pererahvas, kes parajasti oli hoolsalt põllutööd teinud uudistama veidraid külalisi. Peremehe õnn oli suur, ometi sai maaharimisest puhkust ja veidi sõbrajuttu puhuda. Perenaine ja tütar aga kutsusid meid tuppa ja tegid kiirelt pliidi alla tule.

Maja oli peremees ise ehitanud ja vaikselt täiendas edasi, ruumid olid avarad ja lihtsad. Põrandad olid küll betoonist, aga see eest ülipuhtad ning kunstlilli armastati seal majas ka väga.
Väikesele pliidile millele oli just elu sisse puhutud pandi pisikesed keraamilised tassid ja otse kuumal pliidiraual tehti kohvi valmis. Meie Veikoga ei ole kohvi joojad, kuid sellisest eksootilisest joogist ei tahtnud ära öelda, ega poleks julgenudki. Gruusialiaste külalislahkus on hästi tuntud ja kui sulle juba midagi pakutakse, siis pead selle vastu võtma ja põhjani jooma ning lõpuni sööma, ükskõik kas sulle meeldib või mitte. Äraütlemine ja pooleli jätmine oleks suurim solvang pererahvale.
Nii me jõime kohvi oodates klaasitäie krisikompotti, Veiko lausa kaks kuna ei julgenud ei öelda. Ja hiljem krõbistasime nagu üksmees popkorni süüa, kuni oli aeg lahkuda.

Aga kohvi oli kogemus omaette. Tass oli pisike, tõesti väike ja jook ise maitses üllatavalt magusalt ja maitsvalt, nii et läks alla täiesti nauditavalt. Kuid see kuidas pealtnäha süütu jook hiljem mu kõhus võimu näitas oli lausa uskumatu. Johnny sõitis kiirelt ja osavalt mägedes ülesse ja alla, tee keeras aina vasakule ja paremale ning kohvi mu sees lõi tantsu. Mul mitte ainult ei keeranud kõhus nagu blenderis, vaid ka süda tahtis välja põrgatada ja käed värisesid nagu oleks viimne päev käes. Õnneks istusin ma akna alla ja sain sealt värsket õhku hingata, tegin veel rahustavaid hingamisharjutusi ja lootsin, et see sõit saab kohe läbi. Ma olin juba dilemma ees kas küsida Kristiinalt kilekotti või paluda juhil auto seal samas kinni pidada, et veidigi oma olukorda leevandada. Kuid päästev sundpeatus tuli. Meil oli vaja tankida ja mina sain liikuvast masinast välja. Värske õhk ja paigal püsimine tegi olemise talutavaks ja Veikol tuli hea mõtte vett osta ja sellega oma mao sisu lahjendada. Hea oli kuulda, et temagi elas kohvi turismi raskelt üle.

Edasi läks sõit juba meeldivamalt ja mööda siledamat maapinda. Peab tõdema, et Gruusias mööda maanteed sõites juba igav ei hakka. 268km läks nagu niuhti kaunist loodust, huvitavaid külakesi ja loomakarjade elu maanteääres vaadeldes.

See, et lehm, siga või kits tee ääres jalutas või mugavalt magas oli lõpuks nii sagedane, et meie algsed imestavad ahhetused muutusid peagi hõigeteks "näe jälle üks".

Ka huvitavaid liikumismasinad ja nende kasutus viise oli mitmeid. Leidlikust jagub Grusiinidel kuhjaga.

Maantee äärsed külakesed olid leidnud hea teenimisviisi, iga küla oli temaatilise müügiartikliga. Ühes müüdi leiba, teises maiustusi, kolmandas puidust valmistatud esemeid ja nii edasi ja edasi. Meie pidasime kinni "potilaada" külas. Johnny teadis täpselt milline mitmeist müügikohtadest see kõige parem on ja viis siis oma turistid ostlema.

Seal oli savist nõude valik suur ja uhke, ei osanud kohe ära otsustadagi mida võtta ja mida jätta.

Õhtul jõudsime lõpuks Borjomi. Linn oli üllatavalt väike ja vaikne. Asub ta mäeahelikus Kura jõe orus.
Linn on maailma kuulus oma mineraalvee allikate poolest mida saab ka Eestis pudeliveena nautida.
Meie eesmärk oligi siis see algne allikas ülesse leida ja kohapeal vett maitsta. Kas on sama sugune nagu kodumaal pudelist juues?
Kuid kõigepealt tuli meil muretseda endale öömaja ja selle leidmiseks oli Johnny suureks abiks. Õigemini tegi ta kõik töö ise ära, käis mööda maju kus oli kodumajutuse silt väljas ja küsis hindasi. Kiirelt leidsime sobiva hinna ja kvaliteedi suhtega katusekorteri.
Kutsusime ka Johnny öömajale aga alguses ta keeldus ja arvas, et autos magamine on talle sobivam. Veidi veenmist ja lõpuks nõustus ta elutoas diivanile jääma ja tegi ettepaneku, et sõidutab meid järgmisel päeval Gorisse ning tasu oli meie otsustada. See mõte meile meeldis ja võisimegi siis allikat otsima minna.

Peab tunnistama, et minu ettekujutus oli selline: me läheme metsa ja otsime maa seest välja voolavat allikat, mille vesi on sillerdav ja jahedalt värskendav. Ehk õnnestub isegi väikses ojas oma varbad vette pista.
Kuid ohh ei, kuulsa Borjomi vee allikate jaoks oli rajatud suur park aedade, karusellide ja spaaga. Pargi elu oli küll veel talvepuhkusel, kuid vesi maapõuest voolas välja siiski. Voolas välja kraanist.

Borjomi veeallikad avastati üle tuhande aasta tagasi. Sellest ajast alles jäänud seitse kivist tünni leiti arheoloogide poolt ja arvatakse et neid kasutati vannidena. Allikad küll hüljati, kuid taas leiti 19. sajandi alguses. 1829 aastal kui Vene impeeriumi sõjavägi seal kandis türklaste vastu sõdisid andis kolonel Popov käsu allikad puhastada ja vesi tünnidega sõjaväelaagrisse vedada. Kolonel oli kannatanud pikka aega kõhu hädade käes ja nüüd vett tarbides selle head mõju tundes, käskis ta allikate juurde vannid ehitada ja endale suvemajakese lisaks.
Peagi saadeti vesi analüüsimiseks Moskvasse ja Peterburi ning ravivate omaduste tõestamisega hakkas rikkaid Vene impeeriumi kodanike saabuma allikatele ohtralt.
1890 aastal ehitati vee pudelisse villimise tehas ja see töötab mõningate katkestustega siiani.
Vesi ise tuleb 1500m sügavuselt ja on loomulikus olekus 38-41 kraadi soe.  Meie saime juua vett mis tuli täitsa maa seest aga õnneks oli veidi tee peal maha jahtunud. Äärmiselt tervislik vesi maitses soolaselt ja lõhnas tugevalt muna järgi.

Vee tervislikkusest annab aimu taimede suurepärane kasvamisvõime.

Jalutasime veel veidi pargis ringi ja kui vihm ähvardas aina rohkem sadama hakkata, läksime õhtust sööma. Nagu arvata võis oli ka see söögikord imemaitsev ja külluslik. Jutustasime pikalt Eestist ja saime nii mõndagi teada Gruusia elu-olu kohta.

Üks päev jälle möödas ja uus linna ootamas.

Mida arvata Staalini muuseumist ja kui kaunis võib üks koobas olla, sellest juba järgmisest blogijutust.