Taas üks aasta möödunud ja aeg jälle kevadine reis ette võtta.
Seekord sai reisi sihiks Mergo soovitusel Gruusia. Pean ausalt tunnistama, et olin selle riigi suhtes üsna kõhklev ja eelarvamusi oli rohkem kui üks. Aga eks see tuli ka paljuski mu enda teadmatusest ja vähesest uurimustööst.
Gruusial on mitu nime nagu heal lapsel ikka. Eestlased on harjunud kutsuma Gruusiaks, inglise keelne ja kohalike enda poolt eelistatav nimi on Georgia mis tuleb kaitsepühaku Georgiose nimest. Gruusia keeles on nimi päris põnev - Sakhartvelo.
Grusiinid räägivad kartveli ehk Lõuna-Kaukaasia keelt ja omab isiklikku kirjakeelt millest me tuhkagi aru ei saanud. Hea, et vähemalt suuremad tänava sildid olid ka ladina keelsete tähtedega.
Gruusia on tubli 69,700 km2 suur ja seal elab 4,7 miljonit inimest. Naabriteks on nii Venemaa, Türgi, Armeenia kui Aserbaidzaan.
Kunagi ammustel aegadel valitsesid Grusiine kuningad ja kuningannad, sel ajal kimbutasid maad mongolid ja türklased (ottomanid) kuni 1801 aastani, mil Gruusia allutati Vene impeeriumile. Sealt küll saadi veel korraks vabaks, kuid see rõõm jäi lühikeseks ja alates 1918 aastast kuuluti jälle Venemaale. Lõplik vabadus tuli peale NSV lagunemist 1991 a.
Uue iseseisvumisega alustati demokraatlikku riiki ja valiti presidendiks E. Shevardnadze. Ajad olid siis veel segased, riik vaevles majandusliku kriisi käes, paramilitaarsed rühmitused tegutsesid aktiivselt, politsei oli tugevalt korrumpeerunud ja kodusõda oli ukselävel.
2003 aasta valimistel olid tugevad konkurendid valitsevale valitsusele, kuigi esimesed valimised Shevardnadze võitis, kuulutas rahvusvaheline komisjon tulemused võltsimise tõttu kehtetuks. Riigi elanikud läksid sellest marru ja toimusid suured miitingud ja protesti marsid. Alustati uuesti valimisvõitlust mida kutsustakse nüüd "Rooside sõjaks". Uued valimised 2004 a. võitis opositsiooni esindaja M. Saakashvili.
Uus president oli karmikäeline ja vallandas kogu politsei ja enamus riigitöötajaid. Sellega ta suretas välja siiani lokkanud korruptsiooni ja isetegevuse. Riigi majandus kasvas jõudsalt ja olukord hakkas stabiliseeruma.
Elu riigis lõi paigast 2008 a. alguse saanud Vene-Gruusia sõda. Vene väed tungisid Gruusiasse, pommitasid Gori linna ja piiriäärseid asulaid. Sõja tekkepõhjus ja areng on minule isiklikult segane ja keeruline. Aga kohapeal nähes kui kurvad ja muserdatud olid kohalikud sellest sõjast siis õiglasena see kindlasti ei paistnud.
Hetkel oli Gori linn enam-vähem taastatud ja peale mälestuste kuulamise ei saanudki aru, et midagi nii hirmsat oleks juhtunud.
Minu ja Veiko reis hakkas juba Riiast, seal veetsime ühe pika päeva vanalinna uudistades ja õhtul hilja istusime lennukile mis meid Tbilisi, Gruusia pealinna lennutas.
Hommikul kella nelja paiku Gruusia maad puudutades oli meil juba järgmine siht teada, pidime jõudma hommikusele rongile millega siis Musta mere äärde Batumi sõita.
Saabuvate lendude ustest läbi minnes ootas meid ees tohutu rahvamass kes olid kõik kedagi ootamas ja nii kui saime vähegi vabasse liikumisse tuldi takso teenust pakkuma. Me ütlesime viisakalt ära, kuna lootsime kekslinna bussiga saada.
Valuutavahetus punktis läks meil kõik libedalt ja kurss oli üllatavalt hea, küsisime ka bussi aegade kohta ja vastuseks saime, et kell 06.30 läheb esimene linnaliini buss kesklinna poole.
Märkasime eemal ka infopunkti ja läksime küsisime sealt ka üle mis kell ja kust see buss siis ikka läheb, saime väljumise ajaks 07.00. Asi kiskus kahtlaseks.
Õue minnes hakkas kohe mitu meest varrukast kinni ja pakkusid takso teenust, me ikka keeldusime sest endiselt lootsime bussile saada. Väljas oli veel suurem virr-varr.
Autod, taksod, minibussid ja nende vahel rohkesti siblivaid inimesi ja kogu aeg keegi hõikas ja pakkus oma teenust, silme eest läks täitsa kirjuks.
Bussipeatust me väljas ei näinudki ja üks eriti järeleandmatu taksojuht teatas, et ega enne 07.30 ühtki bussi ei lähegi. Meie teada väljus rong 08.00 nii et bussiga linna saamise plaan jäi järjest õhemaks. Siis uurisime sellelt usinalt taksojuhilt, et mis hinnaga ta meid rongijaama viiks, ta esimene pakkumine oli 65 GELi, mis oli levinud hinnast kõvasti suurem. Netist uurides olime juba teada saanud, et keskmine hind millega kesklinna saab on 30 GELi ja seda ka taksojuhile ütlesime.
Taksojuht oli selle hinnaga siis nõus aga sisetunne ütles ikka et asi pole päris õige, kuid samas ei olnud paremat plaani linna saamiseks ka kusagilt võtta.
Meie kahtlustavad nägusi nähes taskojuht lubas näidata oma sõiduluba ja anda peale sõitu tseki, pea asi, et me tema teenust kasutaksime.
Läksime siis kõheldes kaasa ja istusime autosse, mis oli üllatavalt uus ja uhke ja omas kõiki ametiautole omaseid tunnuseid. Parkimispalatsilt välja sõitest tahtis taksojuht, et Veiko maksaks parkimistasu, kuid Veiko oli kavalam ja maksis 30 GELi sõidutasu kohe ära ja lasi siis juhil ise oma arved õiendada.
Sõit linna on 18km ja selle tee läbis takso meeletult kihutades ja eirates enamus liiklusmärke, reegleid ja piiranguid. Tihti nägime teeääres seisvaid või mööda sõitvaid politseiautosi aga need ei teinud sellest väljagi.
Rongijaama juurde peatudes oli juhil kaval trikk varuks, nüüd ta teatas, et 30 GELi oli ühe reisija hind ja me maksku teise osa juurde. See tegi ikka meid päris kurjaks, Veiko proovis siis viisakalt seletada, et sai ju kokkulepe tehtud ja hind selgeks räägitud, miks on nüüd vaja meid veel röövima hakkata, aga juht ei teinud seda kuulmagi ja nõudis oma raha.
Meie õnneks peatus varsti takso taga politsei auto ja kuna olime ennem uurinud, et politseid võib siin riigis usaldada ja nad on turistisõbralikud, siis olid trumbid nüüd meie kätes. Veiko avas ukse, selle lahti jättes võttis tagant meie kotid, andis juhile 2 GELi armuandi ja astusimegi oma teed. Juht pahaselt porisedes, et tema pettuskeem läbi ei läinud sõitis minema.
Õppetund sellest juhtumist siis järgmine, enne sõitu tuleb kokkuleppida hind punktist A punkti B, tasu sisse kuulugu nii inimesed kui pagas. Aga alati võib juhtuda, et taksojuhil on veel mõni trikk varuks, nii siis tasub kasutada hotelli poolt pakutud taksot või olla hea inimese tundja ja see kõige ausam välja valida.
Tbilisi rongijaama saabusime me hommikul veidi liiga vara, uksed avati alles kell 06.00 ja sinna maani oli veel üle tunni oodata. Pimedas tühjas rongijaama esisel ootamine polnud just eriti mugav, eriti kui takso vahejuhtumist jalad endiselt veidi värisesid. Aga peagi hakkas väljas valgenema, kohalikke juurde saabuma ja lõpuks avanesid ka uksed.
Seestpoolt oli rongijaam igati puhas ja tore. Ootesaalis olid korralikud tablood väljumis aegadega ja mugavad toolid istumiseks. Kahjuks olid kõik söögikohad suletud, isegi piletikassades polnud ühtegi hingelist.
Nüüd väljumisaegu uurides, saime teada, et Batumi rong läheb jaamast välja hoopis 07.30, meil aga piletid puudusid.
Peagi nägime ühe kassa taga valgust süttimas ja üks keskealine naisterahvas võttis istet, olime kohe platsis, et piletit osta. Küsisime kuidas me suutsime, nii inglise kui vene keeles aga müüa raputas pead ja vehkis kätega, vahepeal viidates kuhugi nurgataha, miskit ei saanud sellest aru. Siis tuli elu sisse üle koridori asuvasse kassaputkasse, läksime sinna õnne proovima. Seal teenindav meesterahvas juba oskas veidi inglise keelt ja teatas, et Batumi pileteid saab kassast nr 1. Mis oli muidugi veel suletud.
Ootasime siis veel mõnda aega ja kassa nr 1 tehtigi lahti. Tore neiu müüs meile kaks piletit Makhinjauri peatusesse mis oli lähim peatus Batumile.
Sõit rongis, mis võttis aega viis tundi, läks magades kiirelt ja libedalt. Üles äratas meid vaid vahepeatustes karjuvad memmed, kes proovisid täiest kõrist müüa oma pirukaid ja saiakesi.
Kristiina ja Sillu olid meile juba rongijaama vastu tulnud oma sõbraliku taksojuhiga, nii et Batumi kesklinnas hotelli Elegant leidmine läks lihtsalt.
Maja oli pisike aga armas, toad rõõmsavärvilised ja puhtad, igati õnnestunud leid.
Kotid tuppa ja kiirelt sööma, kuna meie viimane eine oli Riias enne lendu, olime näljasemad kui hundid.
Taksojuht viis meid oma jutu järgi parimasse söögikohta kus saaks kohalikke hõrgutisi maitsta ja tõsi ta oli.
Kõhud täis, oli paras aeg randa jalutama minna. Ranna promenaadil oli vaaterattas ja seda juhust, linna ülevalt poolt vaadata me kasutamata ei jätnud.
Hotellide ja tänavate ehitus käis täies hoos, valmistuti uueks suvehooajaks. Tagasi maa peal jalutasime veel mööda mere äärt ja otsisime Musta mere lainete vahelt delfiine. Nägime neid päris mitmeid, aga pildile oli liikuvat veelooma eriti raske saada.
Üks paljudest katsetustest.
Ülejäänud õhtu mööduski linnas jalutades ja lõppes toreda söögikoha leidmisega. Kohalikke sööke ja jooke sai seal mitmeid maitstud.
Kuna seal riigis on kombeks, et söögilauale mitte midagi järgi ei jäeta, siis lahkusime toolidelt ümaramate kõhtudega kui iial varem. Toitudest ja kommetest kirjutan uuesti ja põhjalikumalt mõni teine blogijutt.
Uus päev algas hotellis imemaitsva hommikusöögiga. Ja peagi saime kokku jälle oma vandersellidega, et Batumile veel kord tiir peale teha. Teisipäeva esimene vaatamsiväärsus oli kohalik loomaaaed.
Loomaaed mis esmakorselt avati 1971 aastal oli oma koha leidnud 6 Mai pargi ääres ja oli selline pisike ja veider. Aga tasub kindasti külastamist, kuna nii ägedat ja vahvat kassi kui seal ringi liikus, pole ammu nähtud.
Väljavaatuseks oli loomaaias nii ahve kui linde, suuremaid loomi kodulehe järgi pidi ka olema, aga meie neid ei näinud, talvitusid veel vast.
Kiire tiir puuride vahel tehtud, oli plaan järgmiseks ülesse otsida kohalik ajaloomuuseum (Museum Of Local Lore). Lihtne teda leida ei olnud, isegi kui kaardil oli asukoht ilusti märgitud. Lihtsalt tänavad olid kuidagi liiga lihtsad ja kodused, et võiks suurt ja olulist muuseumi sisaldada.
Muuseum seest aga oli igati uhke ja üks väljapanek ilusam kui teine. Üsna alguses, kui alles oma ninasi kohalikesse asjadesse toppisime läks korraga vool ära. Pilkases pimeduses oli üsna raske antiiksete väärisasjade ilu nautida, aga muuseumi töötaja oli igati profesionaalne ja suunas meid sujuvalt teisele korrusele, kus akendest rohkem valgust tuli. Seal sai juba giidi juhatusel lähiajaloo väljapanekuid vaadata. Just siis kui olime juba majast lahkumas tuli elekter tagasi ja saime alumise korruse aardeid korralikult vaadelda.
Nii elasid kohalikud ennemuiste.
Kõige ägedam eksponaat oli Vana-Kreeka aegne vaas, mille peale maalitud ajaloolisi stseene.
Muuseumis käidud, läksid meie teed kaasreisijatest lahku, neil olid juba omad väiksed plaanid viimaseks õhtuks Batumis tehtud.
Meie Veikoga suundusime vaatama kõige suuremat katedraali linnas.
Jumalaema katedraal nägi suur ja võimas välja, sisse me ei julgenud minna, kuna usk on kohalikele väga tähtis ja me ei olnud sobivalt riides.
Keelumärgid on tõsiselt võetavad asjad.
Tegime siis tiiru ümber katedraali ja märkasime kõrval pargis veidrat kogunemist. Kokku oli tassitud hunnik pappi, mida aina juurde toodi ja siis rõõmsalt põlema süüdati.
Kohalikud soojendasid mõnuga selgasi ja nautisid kevadist ilma.
Pimeduses oli kindel plaan minna tagasi promenaadile, kuna olin lugenud, et siis on see imeilusasti valgustatud.
Juba enne rannaäärt olid tänavad neoonvalguses.
Jalutasime ehku peale parki, kus päeval purskaevusi nägime, et ehk on needki tuledesäras.
Ja mitte ainult, purskaevud lausa tantsisid muusika saatel.
Seal veetsime veemängu nautides tubli pool tundi, kuni vihm meid läbi leotas ja külm põue puges. Kiirelt jooksuga käisime veel mere ääres, et viimane kord näpud vette pista, rannast kive tasku toppida ja oligi aeg tagasi hotelli poole suunduda.
Viimane pilk muinasjutulistele Batumi tänavatele.
Uus päev algas juba uute seiklustega. Kuidas Batumist mineraalvett jooma sõideti saab lugeda juba järgmisest loost.
