Tere kevade !
Jutt jätkub ja sõit läheb edasi.
Plaan on lihtne ja tabav, teel tagasi Tbilisisse sõidame läbi Borjomi ja Gori, et näha veel rohkem Gruusia loodust ja kuulsaid paiku. Aga kuidas sinna saab?
Esimene mõte oli minna rongiga, kuid saime teada, et raudtee ei läbi Borjomi. Teine variant oli bussiga reisida, aga me ei teadnud miskit bussiliiklusest või kust kuhu ja millal saab.
Idee päästjaks osutus Kristiina ja Sillu leitud sõbralik taksojuht, kes pakkus välja, et tema sõber sõidutab meid mõsitliku hinna eest kohale. Olime küll veidi skeptilised, kes neid taksojuhte teab, hirmsasti meeldib neile ju trikitada, aga pakkumine oli piisavalt ahvatlev, et võtsime selle riski ning nõustusime. Seda otsust ei pidanud me grammigi kahetsema, õnn oli meie õuele tulnud.
Hommikul kell ühkesa liiklesime Batumist välja ja ei läinudki kaua aega, kui esimene vaatamisväärsus jäi teele ja saime kasutada autoga sõitmise mugavust ehk lahkuda masinast siis kui meile sobib.
Petra-Tsikheta varemed asuvad ideaalse koha peal, mäenõlval Musta mere ääres. Loss ehitati varajasel rauaajal ja kasutati hilise keskajani. Soodne asukoht ei andnud vaid silmailu, vaid kaitses ka vaenlaste eest, lossi peeti vallutamatuks.
Ütlen ausalt, et selle koha ilu ei ole võimalik kirjeldada või täielikult pildile saada. Lossi ümber spiraalselt astmeline aed puust karkasside ja viinapuu väätidega. Kujutan ette keskaegseid pidustusi seal aias või vaikseid hommikusi jalutuskäike linnulaulu saatel.
Vaade lossimäelt merele.
Meie taksojuht, kes palus end Johnnyks kutsuda, andis valida, kas sõidame Borjomi mööda kiirteed ja jõuame ruttu kohale või rändame üle mägede, mis võtab teadagi kauem aega. Loomulikult valisime me mäed, et ikka rohkem kogemusi ja kauneid vaateid saaks nautida.
Meie sõitsime mägedes ja vaatasime eemal olevate mägede lumiseid tippe, Gruusias on palju kõrgusi mida vallutada.
Peagi tuli ootamatu ettepanek Johnnylt, ehk astuksime sisse ta sõbra poolt ja jooks väikse tassikese kohvi. Jook pidi olema ehe ja puhas kohalik toodang. Aga muidugi, millal tuleb siis parem võimalus kohalike majapidamisse sisse piiluda. Eks me oleme ka ühed uudishimulikud Eestlased.
Keerasimegi suurelt teelt kõrvale, lihtsa talumaja hoovi. Kuid ühtki elanikku ei olnud kuulda ega näha. Johnny käis tiiru maja juures ja hõikas üle põllumaa. Varsti tuligi pererahvas, kes parajasti oli hoolsalt põllutööd teinud uudistama veidraid külalisi. Peremehe õnn oli suur, ometi sai maaharimisest puhkust ja veidi sõbrajuttu puhuda. Perenaine ja tütar aga kutsusid meid tuppa ja tegid kiirelt pliidi alla tule.
Maja oli peremees ise ehitanud ja vaikselt täiendas edasi, ruumid olid avarad ja lihtsad. Põrandad olid küll betoonist, aga see eest ülipuhtad ning kunstlilli armastati seal majas ka väga.
Väikesele pliidile millele oli just elu sisse puhutud pandi pisikesed keraamilised tassid ja otse kuumal pliidiraual tehti kohvi valmis. Meie Veikoga ei ole kohvi joojad, kuid sellisest eksootilisest joogist ei tahtnud ära öelda, ega poleks julgenudki. Gruusialiaste külalislahkus on hästi tuntud ja kui sulle juba midagi pakutakse, siis pead selle vastu võtma ja põhjani jooma ning lõpuni sööma, ükskõik kas sulle meeldib või mitte. Äraütlemine ja pooleli jätmine oleks suurim solvang pererahvale.
Nii me jõime kohvi oodates klaasitäie krisikompotti, Veiko lausa kaks kuna ei julgenud ei öelda. Ja hiljem krõbistasime nagu üksmees popkorni süüa, kuni oli aeg lahkuda.
Aga kohvi oli kogemus omaette. Tass oli pisike, tõesti väike ja jook ise maitses üllatavalt magusalt ja maitsvalt, nii et läks alla täiesti nauditavalt. Kuid see kuidas pealtnäha süütu jook hiljem mu kõhus võimu näitas oli lausa uskumatu. Johnny sõitis kiirelt ja osavalt mägedes ülesse ja alla, tee keeras aina vasakule ja paremale ning kohvi mu sees lõi tantsu. Mul mitte ainult ei keeranud kõhus nagu blenderis, vaid ka süda tahtis välja põrgatada ja käed värisesid nagu oleks viimne päev käes. Õnneks istusin ma akna alla ja sain sealt värsket õhku hingata, tegin veel rahustavaid hingamisharjutusi ja lootsin, et see sõit saab kohe läbi. Ma olin juba dilemma ees kas küsida Kristiinalt kilekotti või paluda juhil auto seal samas kinni pidada, et veidigi oma olukorda leevandada. Kuid päästev sundpeatus tuli. Meil oli vaja tankida ja mina sain liikuvast masinast välja. Värske õhk ja paigal püsimine tegi olemise talutavaks ja Veikol tuli hea mõtte vett osta ja sellega oma mao sisu lahjendada. Hea oli kuulda, et temagi elas kohvi turismi raskelt üle.
Edasi läks sõit juba meeldivamalt ja mööda siledamat maapinda. Peab tõdema, et Gruusias mööda maanteed sõites juba igav ei hakka. 268km läks nagu niuhti kaunist loodust, huvitavaid külakesi ja loomakarjade elu maanteääres vaadeldes.
See, et lehm, siga või kits tee ääres jalutas või mugavalt magas oli lõpuks nii sagedane, et meie algsed imestavad ahhetused muutusid peagi hõigeteks "näe jälle üks".
Ka huvitavaid liikumismasinad ja nende kasutus viise oli mitmeid. Leidlikust jagub Grusiinidel kuhjaga.
Maantee äärsed külakesed olid leidnud hea teenimisviisi, iga küla oli temaatilise müügiartikliga. Ühes müüdi leiba, teises maiustusi, kolmandas puidust valmistatud esemeid ja nii edasi ja edasi. Meie pidasime kinni "potilaada" külas. Johnny teadis täpselt milline mitmeist müügikohtadest see kõige parem on ja viis siis oma turistid ostlema.
Seal oli savist nõude valik suur ja uhke, ei osanud kohe ära otsustadagi mida võtta ja mida jätta.
Õhtul jõudsime lõpuks Borjomi. Linn oli üllatavalt väike ja vaikne. Asub ta mäeahelikus Kura jõe orus.
Linn on maailma kuulus oma mineraalvee allikate poolest mida saab ka Eestis pudeliveena nautida.
Meie eesmärk oligi siis see algne allikas ülesse leida ja kohapeal vett maitsta. Kas on sama sugune nagu kodumaal pudelist juues?
Kuid kõigepealt tuli meil muretseda endale öömaja ja selle leidmiseks oli Johnny suureks abiks. Õigemini tegi ta kõik töö ise ära, käis mööda maju kus oli kodumajutuse silt väljas ja küsis hindasi. Kiirelt leidsime sobiva hinna ja kvaliteedi suhtega katusekorteri.
Kutsusime ka Johnny öömajale aga alguses ta keeldus ja arvas, et autos magamine on talle sobivam. Veidi veenmist ja lõpuks nõustus ta elutoas diivanile jääma ja tegi ettepaneku, et sõidutab meid järgmisel päeval Gorisse ning tasu oli meie otsustada. See mõte meile meeldis ja võisimegi siis allikat otsima minna.
Peab tunnistama, et minu ettekujutus oli selline: me läheme metsa ja otsime maa seest välja voolavat allikat, mille vesi on sillerdav ja jahedalt värskendav. Ehk õnnestub isegi väikses ojas oma varbad vette pista.
Kuid ohh ei, kuulsa Borjomi vee allikate jaoks oli rajatud suur park aedade, karusellide ja spaaga. Pargi elu oli küll veel talvepuhkusel, kuid vesi maapõuest voolas välja siiski. Voolas välja kraanist.
Borjomi veeallikad avastati üle tuhande aasta tagasi. Sellest ajast alles jäänud seitse kivist tünni leiti arheoloogide poolt ja arvatakse et neid kasutati vannidena. Allikad küll hüljati, kuid taas leiti 19. sajandi alguses. 1829 aastal kui Vene impeeriumi sõjavägi seal kandis türklaste vastu sõdisid andis kolonel Popov käsu allikad puhastada ja vesi tünnidega sõjaväelaagrisse vedada. Kolonel oli kannatanud pikka aega kõhu hädade käes ja nüüd vett tarbides selle head mõju tundes, käskis ta allikate juurde vannid ehitada ja endale suvemajakese lisaks.
Peagi saadeti vesi analüüsimiseks Moskvasse ja Peterburi ning ravivate omaduste tõestamisega hakkas rikkaid Vene impeeriumi kodanike saabuma allikatele ohtralt.
1890 aastal ehitati vee pudelisse villimise tehas ja see töötab mõningate katkestustega siiani.
Vesi ise tuleb 1500m sügavuselt ja on loomulikus olekus 38-41 kraadi soe. Meie saime juua vett mis tuli täitsa maa seest aga õnneks oli veidi tee peal maha jahtunud. Äärmiselt tervislik vesi maitses soolaselt ja lõhnas tugevalt muna järgi.
Vee tervislikkusest annab aimu taimede suurepärane kasvamisvõime.
Jalutasime veel veidi pargis ringi ja kui vihm ähvardas aina rohkem sadama hakkata, läksime õhtust sööma. Nagu arvata võis oli ka see söögikord imemaitsev ja külluslik. Jutustasime pikalt Eestist ja saime nii mõndagi teada Gruusia elu-olu kohta.
Üks päev jälle möödas ja uus linna ootamas.
Mida arvata Staalini muuseumist ja kui kaunis võib üks koobas olla, sellest juba järgmisest blogijutust.
