Pisut palju aega möödas ja ongi mahti kirjutada järjejutu kolmas osa.
Neljapäeva varahommikul pakime enda tagasi Johnny taksosse ja reis pealinna suunas jätkub. Teepeal on plaanis sõita läbi Gori ja seal ringi uudistada.
Gori on Shida Kartli piirkonna pealinn ja nimi tuleb Gruusia keelsest sõnast "gora" mis tähendab küngast või mäge. Mägesi jagub seal piirkonnas tõesti kõigile, üksi ilusam kui teine.
Gori on üks tähtsamaid keskusi Ida- ja Lääne-Gruusiat ühendaval maanteel. Ja seega ka alati olnud sõjaväeliselt strateegiliselt tähtis linn, ning korduvalt rünnatud ja vallutatud selle tõttu.
Isegi 2008 aastal Vene-Gruusia sõja ajal pommitasid venelased linna. Kannatada said nii riigihooned kui eramajad. Kui meie linnast läbi sõitsime siis ei olnud enam kahjustustest jälgegi, linn elas oma igapäevast argielu.
Mis aga Gorit eriti kuulsaks teeb on asjaolu, et seal on sündinud Joseph Stalin. Ja kuulsale mehele on linnas pühandatud suur ja uhke muuseum.
Meil Veikoga algupäraselt ei olnud tahtmist ega huvi seda muuseumi külastada. Aga kui taksojuht Johnny Kristiina plaanist muuseumisse minna elevusse läks ja kiitis seda üritust hoolega siis ei julgenud meiegi enam ära öleda. Ei osanud kuidagi viisakalt ära seletada, miks meile see mees ei meeldi ning me ei soovigi tema isiklike asju uudistada. Enamus gruusialastele Stalin meeldib ja nad austavad teda kui suurt ja vägevat Gruusia poega kes sai suuriigi valitsejaks. Mis on minu arust veidi kummaline. Seda enam, et ega Gruusiat selle pärast kuidagi erilisemalt ei koheldud ja nad kannatasid sama moodi nagu kõik teised.
Piletid soetatud, ootasime oma giidi kes meile tuuri teeks. Johnny kui turistide kohale tooja sai tasuta pileti.
Kuna mina ja Veiko vene keelt ei oska, siis saadeti meid eraldi ingliskeelse giidi gruppi.
Giid oli noor ja väle neiu. Talle meeldis kiiresti rääkida ja veel kiiremini edasi liikuda. Vaevalt olime ta ette vuristatud seletuse mõttest aru saamas, kui juba ta oli uue eksponaadi ees ja vuritast järgmist kirjeldust. Nii me tormasime läbi saalide ja koridoride kuni jõudsime õue kuhu oli toodud Stalini sünnikodu ja era rongivagun. Tuur saigi läbi. Õnneks saime pärast veel muuseumisse sisse et siis ise rahulikult kõik üle vaadata.
Staalinile kingitud esemete tuba.
Suurmehe esimene kontorilaud.
Muuseum avati 1951 aastal ja sinna on kogutud esemeid ja pilte alates Stalini lapsepõlvest kuni surmani. Väga palju oli propaganda teemalisi väljapanekuid aga eks siis oligi elu selline. Kuid majas näeb seest kuidagi hall ja luitunud. Miks see nii on, saime siis aru kui giid märkis ära, et eksponaate pole uunedatud peale Stalini surma. Minu arust pole seal isegi tolmu võetud sellest ajast saati.
Muuseumi külastus läbi, plaanisime minna vaatama Uplistsikhe koobaslinna.
Uplistsikhe koopad asuvad umbes 10km Gorist eemal. Meie päris täpselt ei teadnud kuhu minna, kaardipealt oli asupäik ilusti näha aga Johnnyt see ei aidanud. Nii ta siis käis ja küsis kuhu sõitma peab ja saimegi ilusti pärale.
Nii kui ligemale saime oli koha näha, et koht on ilus ja uhke.
Uplistsikhe tähendus tõlgituna on "Lordide kindlus" ja ahrheoloogid arvavad, et see on üks vanimaid asustusi Gruusias. Koobastes elati varajasest rauaajast kuni hilise keskajani. Tänapäevalgi tulevad küla ja linnarahvas siia ülesse, et kirikus jutlust kuulata.
Enamus koopaid nägid välja sellised. Lihtsad aga lummavad.
Koopalinn asub 8 hektaril ja on jagatud kolme ossa, alumine-, keskmine- ja kõrgem tasand. Keskmine osa on kõige suurem ja seal on enamik koopaid, kivitreppe ja tunneleid. Kõrgemal asusid tähtsamad ehitised nagu apteek, katedraal ja kuninganna eluase.
Apteek, huvitavate riiulitega. Nii tahaks teada mida neis hoiti.
Kuninganna elamine. See oli kõige suurem ja uhkem koobas linnas. Laemaalingute jäänused oli veel õrnalt näha.
Mäelt alla vaadates oli näha väljakaevatud küla. Ligemale me sellele ei läinud, ülalt oli niigi hea vaade.
Ja oligi aeg lahkuda. Tuulte kiuste kondasime läbi kõik koopad ja kivipealsed mis suutsime. Kahjuks kohapeal puuduvad seletused ja ajaloolised tekstid koobaslinna kohta ja nüüd internetist ei ole ka suurt midagi leida. Imeilus oli ta siiski, tasub kindlasti ülesse mäele ronida ja ise üle vaadata.
Meie reisiseltskond soovis nüüd saada pealinna Tibilisisse. Johnnyga reis sai otsa ja temagi soovis koju tagasi minna. Ta uuris meile veel välja kust läheb buss pealinna poole ja viis meid suure kiirtee äärde, kus siis hääletas bussi kinni ja pani meid ilusti bussile. Luges veel bussijuhile sõnad peale, et meid ikka õiges kohas maha paneks. Nii toredat meest kui Johnny on ei kohta tihti, viisakas ja igati abivalmis.
Bussireis pealinna läks hästi, meil õnnestus metrooga sõita õigesse peatusesse ja leida kohalike abiga ülesse Marina maja, kus me Veikoga öömajale jäime.
Kas ka pealinn on üllatusi ja vigureid täis saab teada juba järgmises osas.
