Kuna väljas on suur udu ja pealegi veel laupäeva hommik, siis ongi kõige parem tegu, kirjutada järgmine blogijutt. Võin suure saladuskatte all sosistada, et mul on tulemas uus retk välisriiki, seega on viimane aeg, lõpuni kirjutada eelmise reisi mälestused.
Kus ma siis eelminekord pooleni jäingi?
Me jõudsime tagasi pealinna Thbilisisse. Lootsime, et linn kohtleb meid seekord veidi paremini ja ei mängi enam meile mõnd alatut trikki. Algus läks üllatavalt sujuvalt, leidsime ülesse oma hosteli ja sõime kesklinnas ühe maitsva õhtusöögi. Korraliku avastamise jätsime aga järgmisteks päevadeks.
Thbilisi on saanud oma nime Gruusia keelsest sõnast "thbili" - mis tähendab "soe". Legendi järgi valiti pealinna asukoht just ravivate kuumaveeallikate pärast. Pealinna asutajaks peetakse 5. sajandil elanud kuningat Vathang I Gorgasalit, kes valis selle asupaiga oma kindluse ehitamiseks, vana pealinna Mtshetha asemel.
Linn on supperilus, ümbritsetud metsade ja mägedega. Keskelt voolab läbi jõgi Kura.
Meie esimene plaan, oli sõita gondlitega ülesse mäenõlval asuvasse Narikala kindluse varemetesse.
Kindlus nägi juba eemalt võimas välja. Gondli sõit oli põnev ja veidi hirmutav samal ajal.
Narikala kindlus ehitati 4. sajandil ja nüüd paikneb ta väävlisaunade ja botaanikaaia vahel. Kindluse varemetes tegutseb siiani St Nicolase kirik. Kindluse varemetest avanes suurepärane vaade linnale, kõik oli nagu peopesal. Vanalinn otse all, jõgi voolamas keset linna ja uuemad rajoonid teisel pool jõge. Seal ringi jalutada oli veidi ohtlik, ohutusele ei olnud teab mis palju mõeldud ja kindlus lagunes tasapidi iseseisvalt. Loodetavasti alustatakse seal peagi taastamise töid, sest selline kaunis koht võiks säilida pikalt-pikalt.
Vaade botaanikaaia poolsele küljele.
Vaade kindlusest Kura jõele.
Vanalinna poole.
Ja väävlisaunadele, kuhu Veiko suurel soovil õhtul ka läksime.
Enne sauna minekut aga tahtsime käia veel vanalinnas ja leida ülesse kohaliku turismiinfopunkti.
Vanalinn oli väga kitsaste tänavate ja nii mõnegi lagunenud majaga, aga see oli kõik nii ehtne ja elust enesest.
Oli ka kauneid poodide ja restoranidega tänavaid ja kirikuid igast masti.
Kohvikutega põiktänav.
Vanalinn läbi uuritud, võtsime suuna tagasi peatänavale, kus kaardi järgi pidi asuma turismiinfopunkt.
Mida lähemale jõudsime, seda rohkem hakkas silma inimeste vool samas suunas ja politsei rohkus. Lõpuks jõudes umbes õigesse kohta, ootas meid ees suur rahva mass.
Olid käimas just uued parlamendi valimised ja selle teemalised rahvakogunemised. Me proovisime ikka vapralt leida oma sihtkohta, mis igati ponnistades kuidagi ei õnnestunud. Kaardil näiv asukoht oli kinni ja ei mingit silti kas infopunkt asub seal või mitte. Käisime läbi kõik ümberkaudsed tänavad, mitmeid kordi sellest rahvamassis läbi trügides, aga ei leidnud miskit. Lõpuks lõime käega ja panime selle Gruusia omapära arvele.
Järgmine plaan oli uurida, kas saame õhtul minna teatrisse. Hommikusöögi lauas rääkis inglasest seljakottirändur, et vanalinnas on igati äge täiskasvanute nukuteater, kus saab päeval osta õhtuse etendusele pileteid, kui veel mõni koht vaba on. Ja just täna pidi üks huvitav etendus olema, kuhu ta isegi soovis minna. Meiegi läksime oma õnne proovima. Ja tänu kahele suurele naeratusele ja kaunitele silmadele, saime kaks piletit lisa kohtadele.
Aga enne teatrisse minekut, üks korralik ja viisakas eestlane kasib end puhtaks, nii et võtsime siis suunad väävlisaunade poole.
Käisime küsimas hinda paaris kohas ja valisime siis välja meile kõige taskukohasema.
Sauna ruumides on palju väikseid kambreid, kuhu siis saunalised lähevad ja lasevad end küürida.
Kambrike koosneb kahest ruumist, kus esimeses mõistagi on riiete vahetamis tuba ja teises siis otse soojaveeallikast tuleva veega bassein, küürimis lava ja dussid. Kõigepealt leotad end basseinis, mis on väga kuum, nii et süda hakkab päris ruttu puperdama ja sellest et seal lõhnab tugevalt muna järgi ei pea vist üldse rääkima.
Ja peagi tuli sisse pesunaine ja oligi aeg mind kasida puhtaks. Kõige pealt ta määris mind kokku kehakoorijaga ja nühkis mu seljalt seitse nahka. Siis loopis mind sooja veega puhtaks ja võisingi minna kuivatama. Varsti tuli Veiko aeg loovutada kõik, mis talle enam ei kuulunud. Selleks ajaks paluti mul minna koridori diivanile ootama, kuni pesumees Veikoga oma töö teeb.
Ihu ja hing puhas nagu briljandi kivi, kihutasime tulisjalu teatri poole.
Maja ise oli juba vaatamis väärsus missugune ja ega sisemus alla ei jäänud. Õnneks sai meie uus inglasest tuttav ka endale piletid ja nii me siis kolmekesi saime kohad saali äärde. Vaatasime etendus mis oli inspireeritud Stalingradi lahingust. Etendusel olid ingliskeelsed subtiitrid, nii et saime nii mõndagi aru. Näitlejatöö nukkudega oli suurepärane ja soovitan kõigil, kes kunagi peaks Thbilisisse sattuma, kindlasti seda teatrit külastada.
Õhtul jalutasime tagasi kesklinna poole, et teha veel üks hilisõhtune õhtusöök.
Kesklinna suurim tänav Rustaveli Boulavard oli vaiksem kui päeval ja leidsime väikse restorani kõrvaltänaval.
Kõhud täis kiirustasime viimasele metroorongile, et päevale kriips alla tõmmata.
Teise päeva pealinnas plaanisime väljasõidule vanasse pealinna aga kõik sõltus ilmast.
Kas meil õnnestub ette võtta pöörane idee sõita reeglite vaba bussiga linnast välja, või sajab paduvihma ja passime hoopis päev otsa toas?
