Kena nädalavahetust jälle. Viimane aeg kirjutada veel paar blogijuttu Gruusia reisist. Ilm on jälle parajalt halb, et toas istuda ja vähe loomingulist tööd teha.
Gruusia reisi eelviimasel päeval, plaanisime sõita vanasse pealinna Mtskhetasse. Ilmateade lubas korraliku vihma selleks päevaks ja nii me ei suutnud, hommikul ära otsustada mida teha.
Hommikusöögi lauas arutasime võõrustaja Marinaga kuidas ja kuhu seal minna.
Alustuseks pean kiitma Marina külalistemaja ja hommikusööki. Nii toredat ööbimiskohta ja lahket perenaist ei oleks osanud oodatagi.
Maja oli ilusat sini-valget värvi, ka täis igat masti kaunistusi. Marina töötab teatris kostüümikunstnikuna ja seega ei ole imestada tema loominguline lähenemine kodu kaunistamisel.
Peale maitsvat hommikusööki tegime pilti koos Marinaga.
Ja selline hommikune mõnulemine ootas meid igal hommikul ärgates.
Marinal oli kass Susanna, kes rahvuselt on juut. Nii, et seal maal on isegi kassid mitme rahvuseliselt esindatud. Väga kena ja tore kass aga veidi uhke iseloomuga.
Meie magamistuba. Väga Gruusiapäraselt sisustatud.
Hommikusöök söödud, Marina käest suur vihmavari laenatud, läksime kesklinna poole, et siis käigu pealt otsustada mida teha.
Metroojaama poole kõndides, tundus ilm ilusamaks minevat ja seega tegime kiire otsuse, et käime Mtskhetas ära.
Sõitsime siis metrooga linna serva, ühe suure turu juurde, kus on mitteametlik bussijaam. Süsteem käib nii, et turu parklasse kogunevad mikrobussid kes kavatsevad kuhugi poole sõita. Sildid akna peal,ootavad nad sõitjaid. Kui buss on sõitjaid täis minnakse teele. Kui oled juhtumisi üks esimesi tahtjaid, siis ootad kuni buss täis saab. See võib muidugi parajalt kaua aega võtta.
Meil aga vedas, leidsime õige bussi ülesse tänu juhatustele ja olime ühed viimased kes veel sisse mahtusid.
Sõit võis peagi alata.
Gruusias on komme, et võõras naine ja mees ei istu kõrvuti. Seda isegi mitte teatris ja ammugi mitte bussis.
Me proovisime seda kommet igati järgida ja ega ma ei oleks väga tahtnudki, kitsas bussis külamehe kõrval olla.
Kohale jõudes küsisime bussijuhilt, kust me uuesti bussi peale saame kui külaskäik tehtud. Õnneks saime vastuseks, et siit samast väljakult, tuleb lihtsalt oodata kuni mõni mööda sõidab ja kinni pidada.
Mtskheta on üks vanimaid linna Gruusias ja asub ta Aragvi ja Kura jõe kokku saamis kohas. Mtskheta oli 3.sajandist eKr kuni 5. sajandini Gruusia pealinn. Linn on kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Meie tahtsime minna vaatama Jvari kloostrit, kus võeti 317. aastal vastu Gruusias ristiusk.
Klooster asub linnast väljas mäe otsas, sinna sõit on taksoga üsna kallis, võrreldes muude hindadega. Aga ega kuidagi teisiti ka sinna ei saa.
Jvari kloosti nimi tõlgituna Gruusia keelest on "risti klooster". Nimi tuleb sellest, et just selles asukohas sai palverändurist neiu Nino ilmutuse ja meisterdas viinapuuväätidest Gruusia risti.
Nino sidus oma juustega kokku kaks viinapuuvääti ja sellest peale on Nino rist Gruusia ametlik kristluse sümbol.
Kloosti juurest mäe otsast, oli kõige parem vaade kahe jõe Aragvi ja Kura kokku saamisest. Selgelt on näha, et üks jõgi on sinine ja teine pruun ja kuidas kokku saamisel kõik see seguneb.
Piisavalt imetlenud vaateid linnale ja mägedele, sõitsime tagasi kesklinna. Seal olime ennem märganud veel üht kloostrit.
Samtavro on nunnaklooster. Klooster avati 4. sajandil ja on pühendatud Pühale Ninole. Sees oli päris palju rahvast ja tunda, et kohalikele meeldib seal käia.
Keskväljakul tagasi ja ringi vaadates, ei osanudki kohe miskit rohkem teha. Linn tundus vaikne ja unine. Eemalt paistis veel mingi kirikutorn ja sinna me omad sammud siis seadsimegi.
Keskväljaku ääres oleva maja haljastusel müttasid kaks siga ja tegutsesid omasoodu. Mitte keegi ei teinud sellest välja. Olime sellega juba harjunud, et loomad kõndisid ja magasid keset linna aga sellist nalja nägime esimest korda.
Kesklinnast vaade Jvari kloostri poole.
Peagi märkasime, et keset linna on veel üks suur katedraal, kõrge kivimüüriga piiratud.
Svetitskhoveli katedraal oli varem Gruusia peakirik, nüüd on ta selle staatuse loovutanud Thiblilisis asuvale katedraalile, aga ega see hoonet siis vähem tähtsaks ei teinud. Suur ja võimas oli ta ikkagi. Katedraali on maetud enamus Gruusia kuningaid.
Kloostris on restuareeritud palju vanu seinamaalinguid.
Kuna ilm kiskus aina vihmasemaks, siis suundusime tagasi keskväljakule ja sõitsime tagasi pealinna. Thiblisis jalutasime mööda Rustaveli tänavat ja uurisime suveniiri poode. Ja siis märkasime, et ajaloomuuseumi juures on suurelt väljas turismiinfo sildid. Läksime siis sisse ja küsisime, et kus te eile olite, kui meie teid taga otsisime. Neiu vastas rõõmsalt, et kuna tänaval käis suur miiting, siis nad olid end ümber kolinud eemale. Miks ümberpaigutuse kohta ühtegi silti ei olnud, ei hakkanud enam küsimagi.
Õhtul käisime veel oma lemmik restoranis söömas ja võiski päevale punkti panna.
Kus on Thiblisi varjatud matkarada ja kus asub meile lemmikuks saanud restoran, sellest juba peagi uuest blogijutust.
