16.Mai hommikul alustasime oma sõitu Peniche sadamalinnast Cabo da Roca poole. Panime siis GPSi sihtkoha paika, nii et ta sõidaks rannikul mööda lühemat teed. See tee oli meile nii õnn kui õnnetus. Algas kõik väga ilusasti, sõitsime ühest linnakesest teise, ookean sillerdas ühel pool ja rohelised aasad laiusid teisel pool. Tegime peatuse ka ühes teeäärses rannas.
Ainuke rand kus ma reisi jooksul teokarpe ja ilusaid kive leidsin.
Sõitsime mööda ka surfi randadest. Kuna aega nappis siis päris alla randa me kõikides minema ei hakanud. Ülevalt parklast oli ka ilus vaade.
Ja siis jõudsime Almocageme linna kust Cabo da Rocani oli veel kõigest 7 km. Kuid sellest linnast saavad nüüd mu õudusunenäod mõnda aega inspiratsiooni. Mulle ei mahu siiani pähe miks see õnnetu GPS valis just kõige kitsamad ja järsemad tänavad selle linna läbimiseks.
Ise ma ühtegi pilti ei teinud, aga leidsin netist ühe näite.
Tänavad olid kitsad, munakivi sillutisega ja mõeldud kahesuunalisele liiklusele. GPS saatis meid loomulikult üle mäe, ehk siis sarnased tänavad hakkasid väga-väga suure kallakuga ülesse minema. Ausalt öeldes olin ma ikka täiesti paanikas. Klammerdusin istme külge ja kordasin aina "ette vaatust- ette vaatust". Vaene Veiko pidi kuidagi hakkama saama vastu tulevate sõidukitega, väljasuremis ohus auto ja paanikas minuga. Ei kadesta üldse, aga müts maha Veiko ees. Kui lõpuks kuskil mäe otsas olime üsna ummikus seisus. GPSi juhatuse järgi olev tänav oli suletud ja ümber suunas ta meid täiesti võimatusse tänavasse. Siis tuli kiire otsus, et sõidame alla tagasi korralikule kaherealisele tänavale. Ja sõidame kas või suure ringiga ümber linna, aga mööda selliseid tänavaid ma keeldusin edasi minemast. See oli päeva parim otsus. Alla saada oli muidugi sama hirmus kui ülesse, aga vähemalt teadsin, et seal on korralik kaherealine sõidutee. Ja ei läinudki enam kaua aega, kui olime kohal Cabo da Rocal.
Cabo da Roca on Euroopa mandri kõige läänepoolseim tipp. Seal on korralik turistiinfopunkt, kohvik ja suveniiri pood. Ja muidugi turiste voorib busside kaupa edasi-tagasi. Aga loodus on ka väga ilus. Mäed täis kollaseid lilli ja ookean lainetab all. Kujutan ette, kuidas kunagi ammustel aegadel kohalikud mõtlesid, et seal silmapiiril on maailma äär ja vesi lihtsalt kukub alla.
Me jalutasime mööda matkarada veidi ringi, sõime oma lõuna võileivad ja suveniiri poest sai ostetud Portugalile omased kaunistatud glasuurplaadid. Edasi viis tee meid Sintrasse. Ka see õhtu meid ööbimiskoht ees ei oodanud, seega valisime GPSist lihtsalt esimese meeldivama. Sõit linnani sujus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Esimeses valitud hotellis olid hinnad ikka väga kõrged, aga õnneks asus üle tee veidi lihtsam ja taskukohasem hostel. Auto pargitud ja kotid tuppa taritud läksime linna lossi otsima. Plaan oli külastada Palacio da Penat. Kuna olime jõudnud linna ja läksime lossi vaatama, siis ma panin oma kõige ilusama valge kleidi selga ja kingakesed jalga. Seda otsust tuli mul õige pea kahetseda. Kahjuks hostelist me linna kaarti ei saanud, siis kasutasime ka edasi meie GPSi ja saime juhatuse kätte. Lossini oli kõigest 2 km läbi linna. Aga see tee viis järjekordselt ülesse mäkke mööda munakivi teid. Ja ikka korraliku tõusuga. Nii ma siis seal rühkisin ja ähkisin mäest ülesse oma valges kleidis ja kingades. Kuid pingutus oli saabuvat vaatepilti väärt.
Palacio da Pena ehitamine lõpetati 1847 a. ja oli mõeldud kuningliku perekonna suvepaleeks. Pena oli üks romantilisemaid ehitisi Portugalis. Kahjuks selleks ajaks kui me kohale jõudsime oli kell liiga palju, et lossi sisse pääseda. Meile anti poolteist tundi aega lossi ümbruses ja aias jalutamiseks.
Lossi sisehoov. Täiesti vabalt võib ettekujutada, kuidas ammuste aegadel siin printsessid ja printsid ringi jalutasid.
Kahjuks on internetis väga vähe infot Pena lossi ajaloo kohta, oleks tahtnud rohkem teada kuidas seal elati.
Minu jalad valutasid juba poole tee peal ülesse minnes, siis alla kõndimisega oli juba päris suured raskused. Kuid mis teha, ise olin oma saatuses süüdi.
Kesklinna jõudes oli juba päris hämar ja meie sooviks oli vaid leida koht kus õhtusööki saaks.
Õhtune Sintra kesklinn.
Jalutasime siis veidi ringi ja võtsime suuna tagasi ööbimispaiga poole. Sealt lähedalt leidsime ka hubase hiina restorani kus sai kõhud head paremat täis söödud. Siis ruttu voodise jalgu puhkama Egas järgmine päev tõotas sama väsitav tulla.
Sintra- losside linn, üks uhkem kui teine. Sellest kõigest tuleb juttu järgmises blogijutus.
Katre
