Tere toredat päeva.
Kui nüüd lõpuks hakkab elu jälle huvitavamaks muutuma mõtlesin teha kiire ülevaate kuidas me siin oleme kodus istunud.
Ma just täna mõtlesin kas see Covid viiruse uudised tulid juba enne kui me Disneylandi läksime või siis väga vahetult pärast seda. Me ju Beniga isegi broneerisime järgmised lennukipiletid ära, Juuni alguses pidanuksime sõitma Kopenhaagenisse. Ega alguses ei uskunud ka, et see kõik nii keeruluseks ja pikaks läheb. Igaljuhul oleme me väga õnnelikud, et saime ühegi reisi tehtud sel aastal.
Kuidas see siis kõik algaski, kuskil Märtsi lõpus hakkati siin piiranguid seadma ja asjalood läksid üsna hirmutavaks ja segaseks. Eriti palju arusaamatust oli tööl, aga ega nad seal ise ka ei teadnud mis täpselt toimub ja mis saama hakkab. Saime aga paar korda nädalas uudiskirju ja ootasime järgmisi ettekirjutusi.
Mul on nii hea meel, et ma endale olin just jalgratta ostnud ja sain sellega tööle sõita. Rahulikult mööda matkarada meie külast tööni välja ilma, et kedagi kohtama peaks.
Kui kedagi peaks huvitama siis minu majas töökoha ukseni on 5km ja ma sõidan seda umbes 20 minutit. Vahest läheb veidi rohkem aega, kui hommikuti on ilusad päikese tõusud mida vaja pildistada või õhtul on lihtsalt mõnus suvine sume ilm.
Üsna ruttu läks Inglismaa täieliku lock downi ja see tähendas korraliku liikumis piiranguid. Eks need piirangud olid erinevad erinevates UK piirkondades ja kas ma kõigest korralikult aru sain on ka oma asi. Vähemalt seda ma teadsin, et oma kodust võid välja minna ainult tööle ja korra nädalas poodi. Päevas võisid 20min loodusesse jalutama või sporti tegema minna. Kui tahtsid oma elukohast kaugemale kui 20km sõita pidid sul väga hea põhjus olema, meile anti töölt kaasa eri luba, et mehed saaksid sõita kugemalt tööle.
See tähendas seda, et meie Beniga enam kokku saada ei saanud. Alguses me käisime mõlemad tööl ja elasime koos vanematega, nii et riskid olid juba niigi suured.
Järgmised kolm kuud me suhtlesime vaid sõnumite ja videokõnede teel. Alguses oli ikka nii raske ja ma olin ikka väga õnnetu, aga harjusime vaikselt ära. Nii kui lubati jälle kokku saada kellegiga väljaspool oma perekonda siis vaikselt hakkasime jälle koos olema. Kaks esimest korda olime ainult väljas värskes õhus, käisime väga pikkadel jalutuskäikudel. Siis õnneks piirangud jälle vabanesid ja saime oma tavalisse koosolemise rütmi tagasi minna.
Töö juurde tagasi minnes, no alguses oli ikka paras pudru ja kapsad. Vähe sellest, et niigi igasugu kuulujutud ringi liikusid siis juhatajad ise ka muutsid otsuseid ja tegid segaseid avaldusi.
Siis inglsimaal tegi valitsus sellise süsteemi, et kõik kes ei olnud tööjuures hädavajalikud võisid koju jääda ja valitsus maksis neile 80% palgast.
Minu firma alguses tegi sellise plaani, et kogu kolektiiv jagatakse kolme grupi, ja siis saadetakse neid korda mööda koju "puhkusele". Tehti suur koosolek, suurelt ja laialt seletati ja selgitati kuidas see toimiks ja kui palju siis palka saama hakkame. Esimene grup läkski rõõmsalt koju, paari nädalapärast läks järgmine sats töölisi. Ja siis me kõik kes alles jäid jäime ootama kuna keegi tagasi tuleb, et meie ka saaks nii öelda puhkusele minna. Aga vot, seda me jäimegi ootama, keegi kuskil mingi hetk tegi otsuse, et enne pandeemia lõppu keegi tagasi ei tulegi ja kes tööl on need jäävadki käima. Meid nii öelda eriti vajalike töölisi oli umbes 30 ringis, enne kogu seda tralli oli töötajaid 160.
Ütlen ausalt, et ma olin ikka päris kuri alguses, ma tahan ka keset suve nädalate viisi puhata mitte tehases tööd rabada. Eks nüüd olen sellest üle saanud ja vähemalt on mul töökoht alles.
Juuli kuus hakkasid vaikselt kodus olijad tagasi tulema ja tööl läks meil kiireks nagu suvisel ajal kombeks on. Kahjuks kõiki tagasi ei kutsutud, väga väike osa töölistest koondati.
Ma olen ikka väga õnnelik selle üle, et maale kolisin. Kogu selle liikumis piirangu perioodi ajal ei pidanud meie väga selle üle kurvastama. Jah, me küll ei saanud oma kodukülast välja minna ja pidime leppima vaid kohaliku poe toiduvalikuga kuid meil oli see eest vabadust teistmoodi. Kui ma välisuksest välja astun ja mööda tänavat paremale lähen, lõppeb küla ära ja kohe algavad karjamaad ja need viivad meid hirvedeni.
Kui aga keerata vasakule siis tänava lõpus jõuame matkarajani, mööda seda matkarada paremale minnes sõidan ma tööle. Vasakule minnes jõuab matkarada välja mereni. Kui tahad ranna mõnusi nautida siis sinna on 14km, ma olen üks kord selle matka rattaga ära teinud.
Meil oli siin vabadust, saime iga kell uksest välja minna ja looduses ringi jalutada ilma kedagi teist kohtamata. Seda võimalust kasutasime me igal vabal päeval korralikult ära, sellised ilusad 10 km jalutuskäikud muutusid täitsa tavaliseks.
Augusti kuus lasti piirangud lõdvemaks ja tavalisem elurütm tuli tagasi. Ega suurlinna ja rahvasumma sisse väga ei kipu. Näomaske peab avalikes ruumides kandma ja tavapärane kätepesu jätkub endiselt.
Kuid me tegime korraliku elu ümber korraldused, ema kolis ümber mere äärsesse linnakesse ja Ben kolis siia minu juurde. Ei tahaks enam kuude viisi lahus olla kui peaks haiguse uus puhang tulema.
Esimene kuu on ilusti ja valutult möödunud, loodane et nii sama moodi see ka jätkub.
Aga meil oli Beniga Septembri lõpus puhkus, Itaalia asemel sõitsime me hoopis Londoni ligidale Harri Potteri Studiosse.
Sellest päevast tulebi järgmine blogipost.
