Sellel pildil magab näiteks umbes 4 inimest.Istanbul-Dubai lennujaamas kulus check-innis üle kahekümne minuti - probleemi tekitas ilmselt väga terroristlik ä-täht minu nimes mille sisestamisel töötajad hätta jäid - isegi mingi poolpealik tuli appi seda lahendama aga lõpuks jäi minu lennukipiletile ikkagi Sare.
Kohutav kuidas inimesed Tax-free poodides kraami varuvad - võiks arvata, et siin kestab siiani nõukogude aeg ja siinsed lennujaama külastajad on oma suguvõsa ainsad, kes sellisesse paradiisi jõudnud on.
Rahvustest üllatas mind erinevate aasialaste suur hulk. Nii reisijate kui ka teenindajate hulgas.
Siia lendasime üle Iraani ja öösel lennukilt nägime ilmselt naftapuurtornide leeke. Istanbul ja Dubai olid samuti pimedas võimsad vaatepildid.
Stereotüüpidest torkas silma "ninjade" vähesus - neid olen märganud kõigest kahte-kolme. Usklikele inimestele oli Istanbulis ja Dubais spetsiaalsed palvelad lennujaamades - kuigi oli ka neid, kes keset põrandat äkki vaiba maha viskasid ja kummardama hakkasid. Mul oli maru kahtlane tunne, et kui lennuki kapten araabia keeles rääkima hakkas siis alati alustas ta lauset tänuga Allahile - kui tegemist poleks olnud emiraatide lennukompaniiga siis oleks see teinud mind ääretult murelikuks.
Muidu o
lid "Emiraatide" lennukid väga suured ja mugavad ja süüa anti minu arvates päris normaalselt. Igal inimesel oli oma pisike ekraan, mida mina kasutasin, et vaadata oma lemmikfilme ja seriaale nagu "Dodgeball", IT Crowd (see on ikka killer sari vahepeal lagistasin sundimatult naerda), Dr. House, 10000 e.Kr.Katre vaatas ka filme ja kasutas keerulisemaid funktsioonegi nagu mahjongi mäng.
Jubedalt raisati igasugu ühekordseid asju. Iga asi oli oma kilepakendis - kõrvaklapidest kuni teki ja lauanõudeni.
Vähemalt jõudsime ise ja koos pagasiga kohale.
End siin hästi tundes :D
Katre ja Kaspar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar