Amsterdam on teada-tuntud Hollandi pealinn mis on äärmiselt multikultuurne ja tolerantse atmosfääriga. Amsterdam kujunes välja väikesest kalurikülast ja nimi tähendas algselt tammi Amsteli jõel. Äärmiselt soise pinnase kuivendamiseks rajati mitmeid kanaleid, nii et paadiga oli võimalik liikuda linnas igalepoole. Paljud neist kanalitest on säilinud tänapäevani.
17. sajandil oli Amsterdami hiilgeaeg, siis oli linn Euroopas peamiseks kauplemis sõlmeks. Sel ajal ehitati uhkeimad villad ja hooned kanalite äärde.
Meie Kristiinaga läksime Amsterdami kevadet otsima. Kohale jõutsime rongiga hilisõhtul aga õhk oli soe ja linn melu täis.
Esimeseks ülesandeks oli meile leida infot ööbimis võimaluse leidmiseks. Muidugi oli õhtul kell 22.15 kõik ametlikud turistiinfod suletud ja nii me siis suundusime huupi linna hostelid otsima.
Kodust olime mõned aadressid juba üles kirjutanud ja nüüd lootsime õnnele, et mõnes neis ka paar vaba voodikohta on.
Esimeses suvalises hostelis mis teele jäi oli juba kõik toad täis ja omanik hirmutas, et terves linnas on kõik juba ammu välja müüdud. Aga kui ei muretse siis mured sind ka kätte ei saa, sammusime vapralt aga edasi ja järgmises hostelis oligi meil õnne kahe sooja voodi kujul.
Kohvrid tuppa viidud läksime oma esimesele jalutuskäigule tänavatel.
Amsterdami kesklinna rautejaam, siin meie retk algas ja lõppes.
Esimesel õhtul kaua väljas aega ei viitnud ja ega päeva väsimus andis ka tunda ning valutavad jalad soovisid härdalt puhkust.
Minu jaoks oli nii armsalt tuttavlik hosteli narivoodid ja võõraste noortega tutvumine kellega samas toas öö veedad.
Järgmise päeva hommikul läksime alla vastuvõtulauda, et osta juurde veel üks või kaks ööd. Aga seal töötav noormees teatas rõõmsalt, et ainult üheks ööks me saaks jääda ja isegi selleks peaksime hommikul välja kolima ja peale lõunat uuesti sisse.
Veidi Eesti neidude naeratusi ja suuri silmi volksuvate ripsmetega ning saimegi kuti ära moositud, et ta meile jätaks vana toa ja
uued tulijad sätiks nii kuis vaja.
Rõõmsas tujus asusime oma esimesele jalutuskäigule linnas. Sihti ees ei olnud ainult soov avastada linna ja leida uued kingad.
Üks väheseid pilte mis sai esimesel päeval tehtud.
Õhtul suundusime meeldiva pubi otsingule kus teha tutvust kohaliku ööeluga. Jälle alustasime sihitult ringi kõndides lootuses, et kõik hea ise teele ette satub.
Öised tuledes kanalid, äärmiselt lummavad.
Kui olme juba mõnda aega jalutanud ja tundus et eespool olevad tänavad on kahtlaseslt pimedad, suundusime tagasi kesklinna poole kus paistis tuledesäras piirkond. Ja nii me ootamatult sattusime punaste latrenate tänavale, kuhu oli meil plaanis minna alles koos Mergoga. Aga kui juba siin siis kõndisime sealt tänavalt läbi ja peagi olime tagasi tuttavamas paigas.
Peagi leidsime toreda pubi nimega Café't Spui-tje mis asub aadressil Spuistraat 318 Amsterdam. Mega-mega lahe koht, äärmiselt hubane ja sõbraliku teenindusega.
Mudugi meie jaoks andsid kõvad pluss punktid pubis elavad kaks kassi.
Üks kassidest oli eriti sõbralik ja sättis end mugavalt mulle sülle magama.
Reede hommikul olime jälle ilma ööbliskohata. Kohvrid kokku ja tuligi kurvalt end hostelist välja kirjutada.
Plaan oli meil kaval, hommmikul viisime kohvrid raudteejaama hoiule ja siis päeval astume sisse igase ette sattuvasse hostelisse ja loodame õnnele, et neil paar voodikohta ka meile veel jäänud.
Päeval näevad kanalid linnas sama kenad välja kui öösiti.
Reedel liitus meiega ka Mergo. Kolmekesi oli juba märksa lõbusam, esimese asjana tegime kiire lõunasöögi ja siis viisime Mergo linna peale jalutama.
Suurema peatumise tegime Dam Square´il, see on suur väljaks mille keskel on suur Rahvusmonument.
Mergo ja Kristiina Rahvusmonumendi ees päikest nautimas. Rahvusmonument mälestab teises maalimasõjas langenuid Hollandi sõdureid. Poolkaarena olevas müüris mis on obeliski taga paiknevad urnid kõigi Hollandi provintside ja kolooniate mullaga.
Dam Square´i ääres on ka kuningapalee, mis küll meie seal oleku ajal oli restaureerimisel ja seega midagi suurt näha ei olnud.
Algselt oli hoone ehitatud 17. sajandil raekojaks, kuid 19.sajandil kuningas Louis Napoleon määras hoone omale paleeks.
Dam Square´i juures on ka vahakujude muuseum, aga meie seda seekord ei külastanud.
Kurikuulsad Amsterdami jalgrattad. Ma suutsin päise päeva ajal sõiduteed ületades kolmega korraga väikese kokkupõrke teha, kõik jäid püsti ja terveks aga kogemus oli meeldejääv.
Veel vett, paate ja kevadet.
Mulle kohtuavalt meedisid Amsterdami majad, nad olid mega kitsad, kõrged ja igaüks oma kujuga.
Terve päeva ringi jalutanud ja nii mõenesegi hostelisse sisse kiiganud ei olnud me siiski endale öömaja leidnud. Kui päike hakkas juba loojuma oli viimane aeg kiirelt midagi ette võtta. Hakkasime otsima internetikohvikut kus netist hostelite telefoninumberid vaadata.
Käisime infot küsimas suveniiripoes, kus kena noormees juhatas meid mõned tänavad edasi, kust pidid siis veel ära keerama ja leidma siis kohviku sealt ülesse.
Meie asusime heas usus teele aga suutsime ikkagi vist vales kohas ära keerata ja kohvikut me ei leidnutki. Aga see eest jäi teele üks hostel, millel tagasihoidlik väike uks.
Aga kitsavõitu uks oli nimet just see mis meil vaja oli. Uskumatu aga seal hostelis leidus viimane vaba tuba kahele ja me saime kaks viimas ööd magada majas soojas toas. Maitsev hommikusöök veel pealekauba.
Vaade meie toast tänavale.
Reede õhtul oli plaanis külastada kohaliku kohvikut ja proovida iseäraliku muffinit.
Kohvik mis me külastasime oli mõnusalt pisike ja hubane.
Selle õhtustest seiklustest ma pikalt kirjutama ei hakka, peale kohvikut jalutasime veidi linnas ja õhtu lõpetasime oma tuttavas Café't Spui-tjes.
Laupäev oli meile viimane koos olemise päev ja selle plaanisme veeta suures Vondelpark´is. Pikniku varustus kaasa ja läksime parki otsima, vaja vaid veidi seigelda tänavatel ja oledki ühe linna suurima pargi väravate juures.
Päev oli päikesepaisteline, lõbus ja täis seebimulle.
Keskmiselt tavaline tänav.
Vondelparkist kesklinna minnes käisime läbi kuulsast Amsterdami lilleturust. Me teab mis botaanikut pole aga ilusaid kaktuseid imetlesime küll. Muidugi tulpe oli ka seal miljon sorti, nii nagu Amsterdamile kohane.
Lilleturg kanali sillalt vaadates.
Nieuwmarkt väljakul asub vanim säilinud väravahoone mida nimetatakse Waag´iks.
Waag oli kunagi vaekoda ja linnavärav, nüüd aga asub seal restoran.
Ja oligi päev märkamatult möödas ning viimne õhtu käes, nüüd oli veel viimane võimalus võtta linnalt mis saab. Meie kuri plaan oli jalutada veel öistel tänavatel ja külastade pubisi mis tunduvad huvitavad.
Viimased pildid Nieuwmarkt väljakul tehtud ja kohalikud õlled joodud võis meie kevadpuhkusele imeilusa joonekese alla tõmmata.
Hommikul vara algas jälle seiklus tagasi Saksamaale, et seal lennuki peale jõuda.
Rongijaama jõudes saime teada et meie kiirong väljub täna teisest jaamast ja meil on ainult paar minutit jõuda kohalikule rongile mis sinna viib, nii et närvikõdi ja südamevärinat jätkus juba siis.
Õnneks kõik laabus hästi ja kodutee võis alata.
Kuidas kaks Eesti neiut päike taskus koju läksid saab lugeda üsna pea :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar