Kena suve jätku!
Ja ongi mul ometi aega jätkata kirjutamist aprillis toimunud Iirima reisist. Teine osa puhkusest viis meid Dublini linna uudistama ja mere äärde mägedesse.
Kui teisipäeval oli osa reisikaaslasi suundunud tagasi Eestisse, võtsime meie Aidiga käsile päeva, et linna uudistama minna. Mergo oli nõus lahkelt meile giiditeenust pakkuma. Hea kui on kohalik tark poiss omast käest võtta.
Esmalt jalutasime Dublini botaanikaaeda.
Tolka jõe kaldal, 19,5 hektari suurune botaanikaaed rajati 1795 aastal.
Aed oli imeilus ja kasvuhoonetes palju huvitavaid taimi. Seal oleks olnud uudistamist terveks päevaks, kui vaid aega rohkem jätkuks.
Uudishimulik oravapoiss.
Järgmiseks sõitsime bussiga kesklinna, et veidi poodelda ja vaadata kohalike vaatamisväärsusi. Kui juba esimene suur riidepood läbi kammitud ja ostu otsused langetatud andis kõht märku, et aeg tema peale ka mõelda. Mergo üllatas meid ettepanekuga minna India toitu sööma :)
Valik oli suurepärane ja rikkalik, oleks tahtnud kõike proovida aga kahjuks kõht on piiratud ala ja nii valisime kõige meelepärasemad palad välja.
Isu vürtsika toiduga rahuldatud, jalutasime veel mööda poode ja tänavaid. Õhtu poolikul, seenevihma kiuste, tegime väikse pikniku pargis ja uudistasime Trinity College juures.
1592 aastal kuninganna Elizabeth I pool asutatud ülikool on vanim Iirimaal. Algselt võis ülikooli astuda vaid protestantliku usuga noormehed, et kindlustada Iirimaal Thudori monarhia pooldamine. 1793. aastast võisid juba teisiti mõtlejad siseneda hoonetesse ja naised said astuda ülikooli täisliikmena alates 1904 a.
Trinity College raamatukogul on õigus saada koopia igast Iirimaal ja Inglismaal välja antud raamatust, seega on ta kõige suurem ja olulisem raamatukogu riigis.
Ja oligi juba õhtu käes ja meil aeg jälle koju sõita, et end korralikult järgmise päeva matkaks välja puhata.
Kolmapäeval sõitisme rongiga Dublini äärelinna Braysse, kus algas meie päevane matk üle mäeharja naaber linna Greystones ja siis mööda mäekülge tagasi.
Kahjuks me väga head kaarti ei leidnud, aga sellel on siiski veidi näha neid mere äärseid mägesi mida me vallutama asusime.
Mööda randa jalutasime mäejalamile, korjamime ilusaid kive ja nautisime soolast mereõhku. Mäe all piknikualal teigme väikese eine ja valmistusme mäkke tõusuks mida kutsutakse Bary Head. Mergo lohutas, et tore kui me esimese mäe otsagi jõuame kõndida, et ega me teisele mäele ei peagi siis minema. Minul kui kogenud mägede vallutajale Austraalia päevilt olid lootused kõrgel ja suur tuhin sees. Mis see siis ära ei ole kõigest 241m ülesse mõnusalt jalutada ja siis 5km mööda mäeharja teisele mäele, mis see siis ära teha ei ole.
Nii algas matkarada, lõhnas vähemalt väga meeldivalt.
Poolel teel mäkke tegime väikse puhkepausi ja imetlesime ümbrust.
Ja olimegi tippus nagu nalja. Ilm küll ähvardas aina rohkem sajuga aga lootsime, et me seekord pääseme kuiva nahaga.
Vaade Bray Headsilt oli ikka võimas. Kaugelt on näha Dublinit ja Iiri merd, parim mida sel päeval tahta.
Kuna jaksu oli meil veel üleliiagi siis võtsime ikka ette matka ka teisele mäele.
Nii meile rada paistis, väga ilus ja meelitav, kuidagi ei saanud sellele astumata jätta.
Sellised matkad teevad reisimise meeldejäävaks. Jalutad rahulikult looduses, ei müra ega kära. Linnud laulavad, taimed õitsevad ja lõhnavad nii hästi kui oskavad, tuul vaikselt sasib juustes ja nii kaugele kui silm ulatub on vaid puhas looduseilu.
Peagi võisime mäekülje tagant piiluda Greystones linna.
Ja siis me nägime hobuseid, oi kui palju neid oli, pealegi üks ilusam kui teine. Astusime matkarajalt kõrvale, et neid lähemalt vaadata ja mälestuseks pilte klõpsida, ikka ühest hobusest ja teisest hobusest, siis veel tervest karjast korraga. Ja vaikselt jalutasime edasi märkamata, et olime nüüd hoopis taluniku traktoritee valinud ja suundusime mööda mäekülge edasi, mitte mäeotsa nagu oleks pidanud.
Oma eksitusest saime aru kui ette tulid raudväravad.
Mis seal ikka, me olime juba päris tubli maa mäest alla tulnud ja tagasi enam minna ei tahtnud, tegime oma elu põnevaks ja ronisime üle aia, eks näis mis edasi tuleb.
Alguses viis rada aina edasi mäest alla kuni jõudsime talumajadeni, kõndisime viisakalt neist ümber sõidu teeni ja seal siis Greystones linna poole, teadmata kui kaugel linn üldse on.
Ausalt, see linna ääres jalutamine oli päris igav ja mitte üldse nii ilus kui mäe peal aga kuidagi pidime me uuesti mere ääde saama, et siis matkrada uuesti ülesse leida
Läbi õnne ja juhuse keerasime me õigest tänavast ranna poole ja olimegi tagasi matkarajal, et siis mööda kaljuäärt Braysse tagasi kõndida.
Ja siis jäi meil kõigest 5km tagasi Braysse jalutada.
Mööda mäekülge oli see jalutuskäik väga meeldiv. Parimad vaated merele, linnulaul ja aeg ajalt mööduv rong.
Kuid kahjus sai peagi vihmapilv meid kätte ja lisasime sammu kiirust, et võimalikult ruttu tagasi linna jõuda. Seetõttu matkaraja lõpusirgest meil pilte ei ole.
Brays sõime veel meeldiva lõuna ja istusime rongile mis meid tagasi Dublinisse viis.
Matkamise maitse kätte saanud, tegime plaani, et järgmine päev lähme jälle linnast välja.
Ja sellest kuidas kolm eestlast poolsaarele kõige pikema ringi peale tegid saab lugeda juba peagi.
