26.12.2008 SURFERS PARADAISE

Peale rasket ja väsitavat töö-aega kulub alati ära väikene puhkus. Mina sõitsin puhkusle randa , täpsemalt kulla rannikule e. gold coasti .
Mida veel tahta, kui ookeani, suve ja mitte mingeid kohustusi. Hostel kus ma peatun on üsna tüüpiline linna hostel, palju võõraid inimesi ja kõik vajalik et hästi aega veeta. Ainuke ja väga suur puudus on siin wifi-levi puudumine ja kallis lauaarvuti kasutus tunni hind.
Aga milleks arvuti kui sul on terve ookean. Kuigi tahaks lõpuks ju oma lähedaste ja sõpradega, kes kaugel kaugel vähegi jälle suhelda. Õnneks leidsin linnas üsna mõistliku hinnaga netikohviku, nii et mõne tunni veedan seal kindlasti.
Mis ma siin siis teinud olen? Esimesel päeval ma käisin poodlemas, ma vajasin väikest varude täiendust. Siis tuli Kaspar ja me läksime ujuma. Oi kui lahe see oli, natuke hirmus ka, kui laine ikka üle pea käib. Aga ikkagi niiiiiii tore on vees möllata.
Teisel päeval, me avastasime vähe linna. Midagi eriti huvitavat peale poodide siin pole, ikkagi ju turistide suvitamis koht. Meie ostuks oli ujumisrõngad, et vees ikka rohkem lõbu oleks. Käisime muidugi veel ujumas ja siis pidi kahjuks Kaspar tagasi Brisbane sõitma, aga küll ta tagasi tuleb. Kes on ookeni soolase maitse suhu saand, tahab siia tagasi.
Kolmas päev oli täiesti mõeldud puhkamiseks, ma suutsin isegi kella üheksani magada, siiani olen ärganud igal hommikul harjumusest enne seitset. Käisin mitu korda ujumas ja ujumisrõngas oli ikka väärt ost. Niiiiiiii lahe, nüüd saab lainega kaasa sõita ja ei vaju ennam nii tihti vee alla.
Õhtul ainult hakkas sadama ja ülejäänud aja veetsin toas telekat vaadates. Aga minu plaan on iga päev vähemalt korra ujumas käia.

Katre

26.12.2008 Lugusi loomadest

KILPKONN JA HELESINISED GRAANULID

Esimesel tööpäeval õnnestus mul näha oma esimest loodusliku looma. Üks päris suur kilpkonn oli end sisse seadnud õunapuu alla. Ma teda eriti puutuda ei julgenud aga lihtsalt vaadata oli ka tore. Selle puu alla ma igaks juhuks helesiniseid graanuleid ei viskand, kui nad on halvad tigudele, ehk pole hea ka kilpkonnale.

LINNUPESA

Ühe õunapuu otsa oli linnupaar teinud pesa. Linnud ise olid umbes pääsukese suurused ja hästi ilusad. Pesas olid munad sees, helesinised ja tumedate täppidega. Linnu paar oli ikka väga ärevil kui ma seal puu otsas õunu noppisin. Ma püüdsin tehe nii kiiresti kui võimalik. Täitsa hirm oli, et äkki tulevad veel kallale. Aga läks hästi ja loodan, et linnupojad on juba koorund ja tublid lendajad.

TEOD JA LIIVASED TEED

Õunapuu plokkide vahel on liivateed. Ühel niiskel hommikul, kui jalutasin oma õunapuude poole nägin kahte tigu kõrvuti teed ületamas. Nii tore oli vaadata kuidas nad seal kahekesi edasi rühkisid, märg jutt taga.

KOERAKUTSIKAD JA POSTKAST

Ühel õhtupoolikul läksin kaarte posti viima ja naabrite aiamaalt jooksid minu juurde kaks koerakutsikat. Hüppasid ja kargasid seal minu ümber nagu ma oleks nende suurim sõber. Ma lonkisin edasi ja koerad minu järel. Proovisin neid küll ära ajada, aga ei teinud nad sellest väljagi. Jõudsin postkontor-poeni panin kirjad kasti, käisin poes et endale juua osta. Kui poest välja tulin olid mu sõbrad koerad endiselt seal ja rõõmustasid hirmsasti mind nähes. Nii me siis jalutasime tagasi, kui jõutsime nende koduni, läksid nad ilusti oma maja juurde ja mina oma hostelisse.

MINU ESIMESED PÄRIS KÄNGURUD

Järjekordne hommikune lonkimine oma õunapuude juurde, kui nägin kahte suurt kängurud puude vahel hüppamas. Jeedam nii suured ja kui kõrgele nad veel hüppavad. Hea tuju oli terveks päevaks olemas.

MINU TEINE KÄNGURU JA MUUD LINNUD

Ühel laupäeval anti meile spetsiaalne vabapäev, et me saaks hosteli rahvaga lähedal asuvasse looduskaitse alale matkama minna. Seal oli ikka nii ilus, kivi kaljud ja nende vahel voolav jõgi.
Seal ma nägin mitmneid linde ja veel ühte kangurud. Päeva lõpetasime seal suplusega kose all.

Katre

26.12.2008 Õunaaia memuaarid 2

Esmaspäeva hommikul, lõuna kaasa pakitud, dokumendid ja päiksekreem kottis sõitsime siis vapralt õunafarmi poole. Esialgu viidi meid kontorisse, et me seal täidaks mõned paberid ja farmiomanik luges sõnad peale ja töö võis alata.
Minu esimeseks tööülesandeks oli õunapuude alla helesiniseid graanuleid visata (tigude tõrjeks).
Üks tööülevaatajatest Jacki sõidutas mind kuhugi põldude vahele ja pistid graanuleid täis tünni pihku ja näitas ette õunapuude plokki. Kui lõpetand olen siis pidin ise tagasi orjendeeruma, et siis uus plokk õunapuid saada.
Õunapuude plokk ehk ühte sorti õunapuud mis kasvavad ridades ja ridu on ühes plokkis umbes 1-50, õunapuid ühes reas 1-100. Õunapuud ei ole siin sellised nagu Eestis, et on tüvi ja siis ilus ümmargune võra, siin on õunapuudel oksad maast ladvani ja paksult õunu täis. Õunapuud on 1-5 m kõrgused. Iga õunasort on oma kindla pikkusega.
Esimese plokkiga sain kiirelt hakkama ja siis tuli kõige lõbusam osa e. tagasi orjendeerumine. Muidugi suutsin ma seal õunapuude plokkide vahel ära eksida, kõik nad näevad ühtemoodi välja, ja sa sõpuks enam ei tea kas sa oled siin juba olnud, või see on uus plokk mis näeb lihtsalt välja samasugune nagu kui kõik eelmised.
Kui ma olin umbes poolteist tundi ringi jalutanud ja juba täiesti segaduses, tuli Jacki ja päästis mind vaevast, viis mind lahkelt uude kohta, kus jätkasin helesiniste graanulite loopimist. Ja nii mu esimine päev õunaparadiisis mööduski.
Tööpäevad kestavad kella 7-16.30 , vaheapeal on pooletunnine lõunapaus. Töötasime järjest kuus päeva ja siis üks õnnelik pühapäevane vabapäev.
Teisel päeval hakkasin, nagu kõik teised õunu harvendama. Anti mulle 3m raudredel ja ühe Rootsi poisiga kahepeale õunapuude plokk. Jacki õpetas milliseid õunu peab ära noppima ja kuidas seda teha. See õunte ära noppimene polnud nii sama lihtne. Õunad kasvavad siin kimpudes, ja ühte kimpu pidi alles jääma 1-3 õuna ja kui sa üleliigseid õunu noppisid pidi nende varred puu otsa alles jääma. Proovi sa siis 1-2 cm raadiusega õunu nii ära võtta, et kimp jääks terveks ja varred alles. Ja seda pead sa veel tegema mega kiirusega, ühe puu jaoks oli sul aega 5-10 min. Oehhh ja oleks see siis veel kõik.
Peale paari tunnis noppimis olid mu sõrmed juba üsna kanged ja kas siis kemikaalid, mis puudele pritsitakse või õuna happeline mahl söövitasid kenasti mu sõrmi. Päeva lõpuks on su selg-jalad valusad ja sõrmed verised. Järgmise paaril päeval ma proovisin sõrmi plaastritega kaitsta, aga see ei töötand eriti, plaaster kippus kogu aeg maha tulema. Ja lõpuks kui raha sain ostsin endale kindad, kuumaga palav oli, aga parem ikka kui verised sõrmed.
Elu muutus aina üksluisemaks, hommikul 5:30 äratus, 7:00 töö algus, vahebeal väike lõuna paus ja 16:30 rõõmsalt buusiga hostelisse. Kiire pesu ja õhtusöök, vähe teleka vaatamist või lihtsalt teistega jutustamist ja kell 20:00 vajusid silmad juba vägisi kinni, oligi aeg jälle magama minna. Lõbus elu kas pole :D
Ega vabal päeval seal hostelis ka midagi teha polnud, võisid jalutada küla poodi-postkontorisse, mis muide on QLD kõige kõrgemal merepinnast asuv postkontor. Või siis vaadata telekat, kust tavaliselt midagi head ei tulnud, jutustada teiste võitluskaaslastega või siis mängida monopoli (mis peale neljandat korda mängimist enam üldse põnev ei olnud).
Neljapäev oli seal kõige parem päev, siis sai palka ja linna tunniks ajaks toidupoodi minna.
Paar nädalat läks üsna lihtsalt mööda, siis tuli kolm üli kuuma päeva järjest. 30c kuumuses üheksa tundi väljas tööd teha polnud üldse lihtne. Kõige hullem oli see, et raudredel läks nii kuumaks, et kätt enam vastu ei kannatand panna. Aga toredad ajad ootasid mind veel ees.
Ja siis, ja siis 1-2-3 jõudis kätte kevad-suvine tormi hooaeg. Jeeeeee seda veel vaja oligi. Nüüd me mitte ei kõrbend puude vahel vaid ligunesime mõnuga. Ja see ei onud veel kõik, nii mõelgi päeval saime äikest, rahet ja tormi tuuli. Nii tore on ju raudredeliga märgade õunapuude vahel turnida ning sa näed ja kuuled kuidas äikesepilv aina läheneb ja läheneb. Vahest meile halastati ka, kui me ikka nii mõnedgi tunnid olime puude vahel ligunenud, siis ülemusel hakkas meist kahju ja saime varem hostelisse tagasi. Üritasime siis üksteise võidu riideid ja jalanõusid kuivatada, et homme vapralt jälle tööpõllule naasta.
Nii siis möödus mu seitse nädalat õunapuude elu.

Katre

26.12.2008 Õunaaia memuaarid

Mis siis teha, kui oled juba üle kuu linnas istund, lõbu laialt aga tööd pole? Ja kui pole tööd pole ka raha mille eest lõbutseda!

Täpselt nii, tuleb sõita maale ja asuda farmi usinaks tööliseks.

Plaan valmis, aga kuhu minna? Vähe neti otsinguid ja leidsin paar potensiaalset kohta, mõlemad paarisaja kilomeetri kaugusel Brisbanest. Lõpuks mõlema koha kaalumist ja uurimist tuli võitjaks Õunalinn Stanthrope.

Asjad pakkitud alustasin oma järgmist seiklust Austraalia maakandi avarustes. Buss väljus Brisbanest hommikul kell 7:30. Ma jõutsin oma suure pagasiga jännates pileti letti juurde kümme minutit enne väljumist, reisijaid juba laaditi bussi, aga lahke piletimüijaonu müüs mulle ikkagi ja kirjutas mind pastakaga kuhugi väljuvate reisjate nimegirja nurka. Tohutult kahju oli Brisbanest lahkuda, aga valikut enam ei olnud.

Mida kaugemale buss mind linnast viis, seda ilusamaks loodus läks, nooo ikka vahid ja vahid suu ammuli aknast välja. Ühes suuremas linnas tegime vahepeatumise, saime minna kohvikusse keha kinnitama ja vähe jalgu sirutada. Kui meid bussi tagasi kamandati, hakkati päid üle lugema. Bussijuht luges üks kord ja teinegi kord, vangutab pead ja palub meil piletid välja otsida, sest üks inimene on bussis rohkem kui nimekirjas. Vaatab siis usinalt kõik piletid üle, ei noh kõik on ju korras, aga kui lugeda siis ikkagi üks inimene üle, tee mis tahad. Siis ma taipasin, et mind ju kirjutati suvaliselt kuhugi paberi nurka, läksin siis rääkisisn bussijuhiga, ja nii siis oligi, et ta polnud mu nime seal märganud. Ja oligi bussi müsteerium lahendatud.

Ja peale mitut tundi aknast välja vahtimist jõutsingi Stanthrope. Aga kahjuks selgus, et hostel kuhu ma tahtsin minna asub 15 km linnast väljas ja linnlähibussi liiklust siin ei eksisteeri. Nii ma siis oma viimase söögiraha kulutasin takso peale, et sõita The Summiti Backpackers Hostelisse. Sealne vastuvõtt oli igati meeldiv ja sõbralik. Sain endale voodikoha kuueses tüdrukute toas ja minuga samas toas oli veel kaks Eesti tüdrukut. Mida veel tahta? Aaaa jah, tööd ja kohe ja kiiresti, sest nüüdseks oli mul taskus vaid kümme dollarit, mille eest pidin siis omale söögipoolist muretsema.

Seal hostelis elas veel kaks Eesti poissi. Poisid olid seal juba kauem viibinud ja neil oli juba töö olemas, tüdrukut pidid alustama järgmisel päeval e. Esmaspäev . Mina hoitsin pöiald ja loodsin heale õnnele.

Esmaspäeva hommikul sain ma linnas käija ja oma viimse raha kulutada söögikraamile. Ülejäänud päeva veetsin maja ja selle ümbrusega tutvudes. Kui aus olla siis midagi erilist seal ei olnud, asusime me kesk põlde, lähim külapood-postkontor oli 1,5 km kaugusel ja oligi kõik.

Hosteli kompleks koosnes suurest majast, kus oli 16 tuba, kaks teleka tuba, pesemis ruum tüdrukutele ja teine poistele. Siis kõrval majas oli suur köök ja söögisaal, kus oli kaks klaverit ja veel üks teleka vaatamis nurk. Oli veel väike maja kus oli elamis ruumid, aga seal ma ei käinud kunagi. Ja siis veel hosteli omanike elumaja. Hosteli omanikud olid selle kompleksi ostnud alles nädalaega tagasi ja olid üsna uued raskest backpackersite majutamis äris. Aga nad polnud tavalised lihtad inimesed, vaid usklikud, kellel oli plaan seal oma ususõpradest koosneva komuuni asutada. Mis ka tasabisi juhtus, nii et lõpuks omanike elumajas elas viisteist ususõpra. Meiega nad õnneks eriti tegemist ei teinud. Kui vaid nii palju,et töötasid seal ja hoitsid maja korras ning sõidutasid meid tööle ja tagasi hostelisse.

Esmaspäva õhtul kui teised tüdrukud töölt tulid, siis nad rääkisid et õunafarmis kus nad töötavad vajatakse töölisi juurde. Ma kohe otsisin hosteli omanikud ülesse ja küsisin, kas on sealt helistatud. Kahjuks sel hetkel veel ei olnud, ma kurtsin muret oma raskest rahalisest olukorrast ja nad lubasid, et kui tuleb uusi töökohti olen esimene kes ühe endale saab. Ja õtul hilja see juhtuski, jeeeeeeeee ma sain tööle!!! Pidin hommikul pool seitse valmis olema,et tööle sõita, kaasas dokumendid ja päikesekreem.

Katre

03.12.08 The Summid Õuna-aia printsess

Olen jätkuvat siin meeldivas hostelis, kus ükski lauaarvuti ei tööta, aga õnneks tuli siia kolm Eestlast kellel on kaasas läpakas ja seda ma nüüd vähe laenan. Neti tunni hind on ikkagi liiga kallis, et kõigest mis juhtund kohe praegu ma ei kirjutada, kui saan rikkamkas, ehk siis.

Proovin praegu kõigest hingest kõvasti tööd teha, et saaks minna randa jõulupuhkusele.

Töötan õunafarmis ja nopin liiga väikseid või siis suurtest kobaratest üleliigseid õunu ära. Töö on hirmus raske ja väsitav, aga mõte tulevasest puhkuses hoiab mul hinge veel sees.

Katre

Mõelge minule, ehk on siis mul kergem :D

20.11.2008 Brisbane ja vihmasadu

Kõik oli kõige paremas korras õnnelikul päikesepaiste maal, kus valged kohevad pilved ujusid sinitaevas et inimestel oleks natuke põnevam peakohale vaadata. See oleks ju väga igav kui koguaeg oleks taevas sinine. Ja navitrolla maalid oleks palju igavamad ilma selliste pilvedeta.

Kuni ühel päeval (tegelikult oli see üks teine päev) hakkasime veega mängima. Mängimine oli kohutavalt lõbus - vett sai panna õhupalli sisse ja teda lasta voolikust ja visata vett ämbriga. Vesi hakkas neid päevi taga igatsema.
Hakkas igatsema niipalju et püüdis salamahti öösel tuppa hiilida. Karmeni tuba meeldis veele kõige rohkem ja sealt ta oma salakavalat rünnakut alustaski et me temaga jälle tegeleksime. Alguses tuli vesi vähehaaval. Sellel pildil paneb karmen vett hoolega tagasi ämbrisse ja vett vaadates võib näha kui lõbus tal jälle on.
Siiski kasvab süües isu ja nii kasvas vaikselt ka vee mängulust. Mõne aja pärast kogunes teda niipalju, et pidi teda maja juures liigutama juba suurte ämbritega. Sellel pildil lõbustab vett Madis - nagu näha on neil mõlemal väga lõbus. Mõne aja pärast oli vett juba niipalju kogunenenud et tõstisme toas kõik asjad põrandalt laudade ja voodite peale - nii igaks juhuks.
Ja õieti tegime - sest kui maja ründamine maja tagant mäe poolt tulemust ei andnud otsustas vesi tulla meie juurde ka maja eest. Ühel hetkel lihtsalt vaatasin et vesi ei taha kuidagi ära minna ja teda oli üldse kahtlaselt palju siginenud - kõndisin siis maja ette kus olukord ei olnud paljutõotav, sest seal oli vesi oli seal juba 30 cm sügavuseks kasvanud ja lõbutses mänguasjade, toolide ja kõigega mida ta eest hoovist leidis. Kui ma värava avasin siis vaatas mulle vastu selline vaade. Vesi oli jõudnud igale poole ja laiutas kõikjal 30-50 cm sügavuse ühtlase vuliseva kihina aegajalt ujutades meist mööda 200liitrisi prügikaste ja kõike mida ta inimeste hoovidest ja teeservast leida võis.
Hõikasin siis kõiki teisi, et nad töö jätaksid ja teepeale vaatama tuleksid. Esmapilgul olid nad sama tummaks löödud kui minagi aga siis otsustasime seda haruldast võimalust nautida ja lõbutseda ja möllata koos veega, mille kogus näis olevat lõputu.
Siin avab majaperemees õllepudelit ja veepidu on täies hoos.

Siin on näha pilt allavoolu kuhu vesi kiirustades tõttas et oma märjal moel kaost külvata ja rutiini murda. Vasakul on mõned autod - autod meeldised veele ka väga. Üllataval kombel pidas Jorma Mitsubishi üsna hästi vett - seda oli seal kõigest 5 cm ja isegi istmed olid kuivad.


Madis ja Allar mäepoolses küljes püüavad vooluga võideldes poseerida. Vesi on väga tugev mängukaaslane.Hirmus lõbus oli - natuke külm küll ja mu kurk on nüüd natuke valus aga veeelamus oli see väga suur.
Kui vesi oli läinud sõitsid kõikjal autovedamisautod mille juhid panid inimestele reklaami kojamehe vahele. Täiesti hämmastav kui kiire reaktsioon turul valitsevale olukorrale.
Vee tekitatud kaos meeldis ka varestele ja harakatele, kes leidsid palju toitu ja kel tundus ka väga lõbus olevat - vähemalt nende häälitsuste ja kisa järgi.
Miskipärast oli pisike mängu veoauto suutnud pääseda hullemast ja oli asetunud hunniku rämpsu lähedale.
Ja natuke ilu mida taevas pakkus kui taevas ei ole sinine ja navirtollalike kohevaid valgeid pilvekesi täis.
Ma pole ennem varem näinud kuidas terve taevas "säriseb" - välgud sähvisid pilve sees 1-6 korda sekundis ma arvan. Kahjuks jäi enamik sähvatustest pilvevarju kuid siin on mõned paremad mis ma pildi peale jäädvustada sain.


a
Kaarel-Kaspar
a

Olen hostelis kus internett on kiviajast, msn-i siin pole ja telefoni levi ainult parematel aegadel. Kui naasen 21 saj. siis kirjutan oma seiklustest.

27.10.2008 Brisbane Kodu-eri

Minu õe Kaidi tellitud pildid meie praegusest kodust ja ligidal asuvatest tänavatest.

Elame siin siis Eestlaste majas. Majas elab Eesti perekond kes üürib alumist korrus välja Eestist tulnud rändutitele. Hetkel on maja rahvast täis ehk meid all korrusel on kokku kümme reisuhuvilist. Õnneks on siia kokku sattund väga toredad inimesed, me korrladame õhtuti kaardimänge ja filmiõhtuid, käime koos linna avastamas ja nädalavahetustel baaris.

Nii alustame tutvustust siis meie toast. Meil on kõige suurem magamistuba ja isegi oma telekas.

Meie magamistoas läheb otse kööki.
Köök on meil kamba peale. Köögis läheb kinnisele rõdule kus on pesumasin, kuivati ja riputamis nöörid. Ja kööki on meil elama tulnud hiir kellega me nüüd sõdime.
Köögist tuleb edasi elutuba.
Elutuba on siis koht kus me sööme ja filme vaatame. Elutoast läheb väike koridor kus on me pesemis ja tualet ruumid.Elutoast läheb läbi suurte klaasuste välja õuekoridori.


Sealt edasi saab maja ette või tagumisse aeda.
Aed on tore koht kus saab õhtuti kõik koos istuda ja muljetada päeval toimunust.
Siin me siis õhtuti istume, paneme küünlad põlema ja veedame toredasti aega.

Maja eest poolt.

Ülemisel korrusel elab perekond kes maja alumist korrust välja üürib.
Nüüd lähme siis poodi ja harrastame järjekordselt mägironimist. Poes käimine on äärmiselt hea trenn ja endalegi tundub et iga korraga läheb mäkke tõus ladusamalt, enam ei peagi poole teepeal peatuma, et puhata.

Maja tänavalt vaadataes.Maja eest vaade ühlepoole, kus tänav lõppeb pargiga.
Tänav teisele poole, mis läheb juba üsna pikkalt. Sinna poole lähme ka poodi. Varsti tuleb ringetee ja sealt paremale läheb meie majale kõige lähedamale asuvasse külasse.Nii öelda "küla" on poodide, restoranide ja muude klienditeenindus asutuste tänav.
Siinsed poed on väiksed ja kallid.Selleks, et saaks korralikult ja hea hinnaga sööki osta peab minema ringteelt vasakule ja mäest ülesse.Meie sihtkohaks on mäeotsas olev Woolworths toidupood.Nüüdseks oleme jõudnud umbes poole mäe peale ja hakkab kõige järsem tõus.Pisut veel ja olemegi omadega mäel.

Siit aia pealt on hästi näha kallakut.

Mäe otsast algab tänav mis on hästi pikk ja viib lõpuks kesklinna. Tänav on täis poode , baare ja restorane.Paddington on meie linnajagu. Poes käidud, ostud tehtud- läheb koju minemiseks.
Meie maja tänav on mitte esimesest vaid teisest ringteest paremale.Mäest alla kodu poole.
Kaspar naabrikassiga.

Sellises majas me siis hetkel elame. Linn on siin äärmiselt künklik aga roheline ja ilus.

Katre

26.10.2008 Brisbane Orhidee eri

Et pilte paremini vaadata võib nende peale vajutada!









Selle taime peal on mingid elukad nagu ma pildipealt hiljem märkasin.



Kahju, et mul pole ühtegi pilditöötlusprogrammi millega RAW-d saaks korralikult töödelda.

Rex brasilia
Rex brasilia - selle orhidee võistluse võitja
Selle orhidee õis oli hiigelsuur - vast 15 cm läbimõõdus.


Hehei

See siisekanne on eriti mõeldud minu Emale. Sattusin ka hetkeks ühele orhideede väljapanekule aga kuna oli bussipeale minek, siis klõpsisin nii kiiresti kui võimalik pilte teha ja seetõttu kompositsioon ja tehniline pool sai kannatada. Samas oli seal väga kauneid ja omapäraseid orhideesid mida ma pole varem kusagil näinud.

Kaarel-Kaspar