Mis siis teha, kui oled juba üle kuu linnas istund, lõbu laialt aga tööd pole? Ja kui pole tööd pole ka raha mille eest lõbutseda!
Täpselt nii, tuleb sõita maale ja asuda farmi usinaks tööliseks.
Plaan valmis, aga kuhu minna? Vähe neti otsinguid ja leidsin paar potensiaalset kohta, mõlemad paarisaja kilomeetri kaugusel Brisbanest. Lõpuks mõlema koha kaalumist ja uurimist tuli võitjaks Õunalinn Stanthrope.
Asjad pakkitud alustasin oma järgmist seiklust Austraalia maakandi avarustes. Buss väljus Brisbanest hommikul kell 7:30. Ma jõutsin oma suure pagasiga jännates pileti letti juurde kümme minutit enne väljumist, reisijaid juba laaditi bussi, aga lahke piletimüijaonu müüs mulle ikkagi ja kirjutas mind pastakaga kuhugi väljuvate reisjate nimegirja nurka. Tohutult kahju oli Brisbanest lahkuda, aga valikut enam ei olnud.
Mida kaugemale buss mind linnast viis, seda ilusamaks loodus läks, nooo ikka vahid ja vahid suu ammuli aknast välja. Ühes suuremas linnas tegime vahepeatumise, saime minna kohvikusse keha kinnitama ja vähe jalgu sirutada. Kui meid bussi tagasi kamandati, hakkati päid üle lugema. Bussijuht luges üks kord ja teinegi kord, vangutab pead ja palub meil piletid välja otsida, sest üks inimene on bussis rohkem kui nimekirjas. Vaatab siis usinalt kõik piletid üle, ei noh kõik on ju korras, aga kui lugeda siis ikkagi üks inimene üle, tee mis tahad. Siis ma taipasin, et mind ju kirjutati suvaliselt kuhugi paberi nurka, läksin siis rääkisisn bussijuhiga, ja nii siis oligi, et ta polnud mu nime seal märganud. Ja oligi bussi müsteerium lahendatud.
Ja peale mitut tundi aknast välja vahtimist jõutsingi Stanthrope. Aga kahjuks selgus, et hostel kuhu ma tahtsin minna asub 15 km linnast väljas ja linnlähibussi liiklust siin ei eksisteeri. Nii ma siis oma viimase söögiraha kulutasin takso peale, et sõita The Summiti Backpackers Hostelisse. Sealne vastuvõtt oli igati meeldiv ja sõbralik. Sain endale voodikoha kuueses tüdrukute toas ja minuga samas toas oli veel kaks Eesti tüdrukut. Mida veel tahta? Aaaa jah, tööd ja kohe ja kiiresti, sest nüüdseks oli mul taskus vaid kümme dollarit, mille eest pidin siis omale söögipoolist muretsema.
Seal hostelis elas veel kaks Eesti poissi. Poisid olid seal juba kauem viibinud ja neil oli juba töö olemas, tüdrukut pidid alustama järgmisel päeval e. Esmaspäev . Mina hoitsin pöiald ja loodsin heale õnnele.
Esmaspäeva hommikul sain ma linnas käija ja oma viimse raha kulutada söögikraamile. Ülejäänud päeva veetsin maja ja selle ümbrusega tutvudes. Kui aus olla siis midagi erilist seal ei olnud, asusime me kesk põlde, lähim külapood-postkontor oli 1,5 km kaugusel ja oligi kõik.
Hosteli kompleks koosnes suurest majast, kus oli 16 tuba, kaks teleka tuba, pesemis ruum tüdrukutele ja teine poistele. Siis kõrval majas oli suur köök ja söögisaal, kus oli kaks klaverit ja veel üks teleka vaatamis nurk. Oli veel väike maja kus oli elamis ruumid, aga seal ma ei käinud kunagi. Ja siis veel hosteli omanike elumaja. Hosteli omanikud olid selle kompleksi ostnud alles nädalaega tagasi ja olid üsna uued raskest backpackersite majutamis äris. Aga nad polnud tavalised lihtad inimesed, vaid usklikud, kellel oli plaan seal oma ususõpradest koosneva komuuni asutada. Mis ka tasabisi juhtus, nii et lõpuks omanike elumajas elas viisteist ususõpra. Meiega nad õnneks eriti tegemist ei teinud. Kui vaid nii palju,et töötasid seal ja hoitsid maja korras ning sõidutasid meid tööle ja tagasi hostelisse.
Esmaspäva õhtul kui teised tüdrukud töölt tulid, siis nad rääkisid et õunafarmis kus nad töötavad vajatakse töölisi juurde. Ma kohe otsisin hosteli omanikud ülesse ja küsisin, kas on sealt helistatud. Kahjuks sel hetkel veel ei olnud, ma kurtsin muret oma raskest rahalisest olukorrast ja nad lubasid, et kui tuleb uusi töökohti olen esimene kes ühe endale saab. Ja õtul hilja see juhtuski, jeeeeeeeee ma sain tööle!!! Pidin hommikul pool seitse valmis olema,et tööle sõita, kaasas dokumendid ja päikesekreem.
Katre
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar