02,10.2009 Tagantjärgi kirjutamine Home Hillis

Hehei

Oleme kõiki lugejaid j2lle pikka aega teadmatuses hoidnud oma tegemistest. Tegelikult on kõik peaaegu vanaviisi. Teeme ikka usinalt põllutööd.

Oleme saanud nüüd kaks korda Townsvilleis käia - esimene kord siis käisime korallrahu akvaariumis ja teine kord nüüd lennushowl.


Townvilles asub maailma suurim elavate korallidega akvaarium ja sinna soovitan minna kõigil huvilistel. Näigme seal koralle ja kalu kõigis vikerkaare värvides. Hämaras tehtud fotod kahjuks ei anna meile avanenud pilti üldse hästi edasi. Kindlasti tahan nüüd minna kunagi sukelduma suurele korallrahule. Kokku elab seal 120 liiki erinevaid koralle ja 130 liiki kalu kõigist muudest mereelukatest rääkimata. Suurima akvaariumi maht on kolm miljonit liitrit.



See oli akvaariumi üks haruldasematest asukatest - kummaline karvane vähk, kes elab kusagil väga sügaval.



Vahest on tore end tunda nagu kala vees.



Üks suur kilpkonn, kes oli ebakilpkonnalikult väle ja üldse paigal ei püsinud pildistamise ajal.



Katre ühe akvaartiumi taustal, kus elasid haid, kilpkonnad, raid ja veel paljud elukad.



Laeva vrakkiga akvaarium



Nii juhtub kui pimedas koju jõuad...

Eelmisel neljapäeval käisime vaatamas, kuidas meie farmer suhkruroogu põletas. See toimub siin regulaarselt aastaringi ja igal õhtul võib näha tulesambaid taeva tõusmas. Kui tuul on õigelt poolt sajab musta lund. Suhkruroogu põletatakse enne koristamist, et lehtedest lahti saada ja teha roog masinale lihtsamini purustatavaks.
Lähedalt vaadates on tegemist võimsa vaatemänguga millega kaasneb vali ragin kui tuli üle välja liigub. Mitmesaja meetrine suhkruroo põld põleb maha umbes 10 minutiga.



Siin süüdatakse suhkruroogu.



See on puumadu, kes meid lõunasöögi ajal külastas. Pole üldse mürgine ega ohtlik, mida küll ei saa öelda paljude teiste Austraalia madude kohta.

See laupäev käisime Townsvilles lennushowl, mille toredaim eripära oli see, et see toimus rannas. Nii me lesisime viigipuu varjus terve päeva, vaatasime lennukeid ja ei teinud mitte midagi kurnavat, mis oli väga meeldiv vaheldus sellele eelnenud kaheteistkümne päevasele töömaratonile. Olime nii väsinud, et jäime lennukitest hoolimata puualla magama. Uinak ei kestnud meil õnneks siiski väga kaua ja magasime maha vaid mõne üksiku lennuki.











Eelmine nädal tõi meile ka kõrbest liivatolmu, mis mitu päeva õhus püsis ja nähtavust vähendas. Siin on päiksetõus liivatolmus.

Muidu elasin veel üle väga piinliku momendi, kui ma farmeri silme all tagurdasin veoautoga vastu elektriposti. Püüdsin kõigest väest mitte otsa tagurdada tema maasturile ja nii tuligi keset lagedat välja kõrguv elektripost suure ootamatusena. Õnneks oli elektripost tehtud tummisest puust, veoauto vana ja tehtud rauast, ning farmeril enesel hea tuju. Manitses mind siiski edaspidi elektripostidega ettevaatlikum olema, sest elektrit võib tal veel vaja minna.

See pühapäev oli veel üks edutu kalastamisretk, kus ainus kala, kes õngeotsa jäi põgenes koos õngega ja jätis Kaspari kõigi kohalike suureks rõõmuks krokodillisöödana paadisilla servale rippima. Meile sai saatuslikuks usk, et me niikuinii ühtegi kala ei saa.

Täna korjasime esimest korda arbuuse ja see oli väga tore - lihtsaim tööpäev senimaani. Arbuusid on siin fantastiliselt maitsvad ja loodetavasti neid jagub veelgi.

Vihma pole me õieti näinud juba juuni kuust saati. Päike särab taevas iga päev ja ilmad lähevad aina soojemaks.

Kallid kaugetele Eestimaalastele ja toredat sügist teile kõigile!

Katre ja Kaspar