28.11.09 Tagasi mandril koskede otsingul

Heip - Meie täna juba kolmandas blogis tuleb juttu Põhja Queenslandi kaunitest rahvusparkidest ja peamiselt nende koskedest. Koski on siin palju sest randa ääristavad kilomeetri kõrgused mäeahelikud ja vihmametsad. Oma teekonna alguseks valisime välja kolm suuremat ja kergemini ligipääsetavat koske Townsville´i kandis. Muidu oleks neid siin veel aga paljud kohad vajavad juurdepääsuks palju võimekamat autot.



-
Rannal leidsime liivahaldja kodu. Võite kõik vaadata filmi "Five children and It" - Katre lemmikfilm liivahaldjast.

Neljapäev alustasime oma teekonda Townsville´ist põhja Cairnsi poole ja esimeseks peatuspaigaks sai Jourama falls Paluma Range National Parkis, mis on lisatud maailmapärandi nimekirja.



Esimene kosk oli Jourama falls. Koosnes paljudest astangutest ja nende vahel asuvatest kaunitest kaljutiikidest.



Peale mäe otsa ronimist oli mõnus end jahedates kaljutiikides jahutada. Kurje elukaid seal ei elanud aga nägime kilpkonna, kes kohe sukeldus ja rohkem näole ei andnud.







Veel üks vaade Jourama fallsi alumisele otsale. Väga ilus ujumiskoht oli, kus pidev veevoolamine oli graniitkaljud muinasjutuliseks voolinud.



Meie vesiauto. Parki sõites oli hoiatussilt, mis soovitas vihmahooajal kanda kaasas vähemalt paari päeva toidu ja veevaru juhuks kui peaks sadama hakkama. Õnneks pääsesime sellest ja me ei pidanud paari päeva kalju ja oja vahel vee alanemist ootama. Suuremate sadude korral tõuseb veetase ojades metsikult ja kiiresti - tihti üle 10 meetri harilikust veetasemest.

Järgmisel päeval sõitsime Girringuni rahvusparki Wallaman fallsi vaatama. Sinna viis 50km pikkune tee Inghamist, mille viimased 15 km kulgeb serpentiinina mööda mäeahelikku ülesse. Seal on mugav laagriplats ja tee viib otse vaateplatvormi juurde, kust avaneb järgnev vaade:



Wallaman Falls - Austraalia kõrgeim aastaringi voolav ühe langemisega juga. Kõrgust on tal 296 meetrit, kuid ülalt vaadates on raske selle suurust hoomata. Tundub et nagu lihtsalt vesi langeb kuhugi lompi, sest pole peaaegu ühtegi objekti, mis silmale mõõtkava annaks.



Et kose suurusest aimu saada, tuleb mööda mäekülge alla ronida - langus on ligikaudu 300 meetrit aga rada alla on 2 kilomeetrit pikk. Alla jõudes avaneb vaade vihmametsaga kaetud võimsale kannionile, kuhu langev võimas juga tekkitab pideva udupilve. Tiik joa all pidi olema 20 meetrit sügav ja pidi olema koduks Aborigeenite mütoloogilisele elukale Rainbowserpentile. Kummalisel kombel polnud seal ujumist keelavaid silte - saa sa siis nendest austraalastest aru.



Juga vaadatud tuli asuda tagasiteele ülesse. See oli päris hea katsumus ja kaloripõletamis treening. Üles jõudes olid riided läbimärjaks higistatud ja kohe oli päevakorras külm duss ja pesemine. Kummalisel kombel pole austraalased tulnud selle peale, et dussikabiinidele ehitada päikseköetavaid veesoojendajaid aga vahest neile ei meeldi soe vesi siin soojas kliimas.



Kolmas juga oli Murray Falls Murray Upper National Parkis. Siin oli ujumine ja kaljudel turnimine keelatud, sest keegi oli mingil põhjusel surma saanud seal. Juurdepääs autoga oli lihtne ja mugav.



Täna jätkame oma reisi ja järgmised suuremad sihtpunktid on Paronella Park, Undarra laava tunnelid ja Cairns.

Palju kallisid, õnne kõigile sünnipäevalastele ja kõike head!

Katre ja Kaspar

28.11.09 Magnetic Island ja snorgeldamisüritus

Hehei.

Meie ööbimiskohast oli võimalik rentida endale päevaks snorgeldamisvarustust ja otsustasime siis snorgeldamise ära proovida. Nõuanne algajatele snorgeldajatele - tuleks arvestada tõusu-mõõna tsükliga ja snorgeldada mõõna ajal kui võimalik. Infot tasub hankida ka vee läbipaistvuse kohta. Meiel vist ei olnud viimane kõige parem ja kuna tõus oli algamas siis pidi sügavamale sukelduma, et midagi näha.




Kuna novembrist märtsini on siin mürgiste meduuside hooaeg - nende kaitseks tuleb kanda kaitseülikondi.



Katre rannas oma varustusega tegelemas. Peamiseks probleemiks alguses olid meie ääretult hägused teadmised snorgeldamise kohta, kuid need lahenesid kiiresti ja polnud seal suurt midagi keerulist.



Katre täisvarustuses.



Kaspar täisvarustuses



Saime siis uue kaamera ka korralikult proovile panna. Üldiselt töötas ta väga positiivselt (töötab siia maani :D )ja panasonicu inseneride jutt tema veekindlusest paistab tõele vastavat.
Muidugi on veeall pildistamine keerulisem, kuid vähemalt mõnedest piltidest sai asja.



Autoportree veeall.



Korall ja muud taimed-loomad.



Õnnestus ja üks värviline kala pildi peale saada. Pildistamine pole üldse lihtne, sest liigub nii pildistatav kui pildistaja ja liikumisele on lisandunud kolmas dimensioon. Lisaks on keeruline korralikult näha ja tuleb usaldada kaamera autofookust. Venitada ja keskenduda ka ei saa sest kalad on vilkad ja kiiresti tekkib vajadus pinnale värske õhu järele tõusta.



Raikala nägime ka rannal. Lasid meetri-paari kaugusele tulla enne kui vilkalt mõnekümne sammu kaugusele pagesid.



Jõudsime õnnelikult kaldale. Ei söönud meid ära haikala ega soolase vee krokodill, ei kohanud mürgiseid meduuse, kaheksajalgu, merisiilikuid ega koonuskodalasi. Ära väsitas ainult aga ega puhkamine peagi kerge olema. Loodetavasti saame veel palju snorgeldada ja näeme veel palju värvilisi kalu ja koralle.

28.11.09 Magnetic Island

Hehei.

Selles sissekandes on pildid meie puhkusest Magnetic Islandil. Puhkasime seal kolm toredat väsitavat päeva.
Ööbisime Bungalow Bay Koaala Villages, kus elektriga ööbimsikoht maksis meile 30 dollarit öö eest. Koht oli ilus, basseini ja muude mugavustega. Lisaks oli seal palju kohalikke loomi-linde ringi luusimas. Saar on väike ja mägine, imeilusate randade ja matkaradadega. Inimasustus on koondunud nelja rannaäärsesse külla. Saart ääristavad ilusad liivarannad ja korall-riffid. Lisaks elab saarel suur hulk koaalasid, keda teravsilmad märgata võivad.




Ei ole surnud papakoid. Õhtul, kui sprinklerid muru kastmiseks tööle pandi, tulid rainbow lorikeet´id parki jooma, märjas murus püherdama ja end pesema.



Rainbow lorikeet - üks tavalisemaid papakoisid kuid ikkagi väga kaunis ja värviline. Ainult laulda nad ei mõista vaid kisavad ja kraaklevad koguaeg.



Laughing Kookaburra - meie jäälinnu suurim sugulane.



Esimene pikem retk saarel viis meid II ilmasõja aegse merekindluse varemetesse. Polnud just suur kindlus - kolm suurtükki koos kõige selle juurde kuuluvaga.



Siin siis üks vana suurtüki platvorm, mis oma sümeetrilisusega tekitas kauni puhkekoha kaljude vahele.



Suure kivi otsa oli ehitatud juhtimispunkt, millelt avanes kaunis vaade saarele ja seda ümbritsevale lahele.



Selline on üks tüüpiline Magnetic Islandi rand. Vesi oli 26 kraadi soe - minu arvates täpselt paras - külm ei hakka ja palav ka ei ole.

Oma viimse päeva hommikuks ostsime omale piltid hommikusöögile koos Bungalow Bay Koaala Villages elavate loomadega. Kui juba seal koaala pargis sai ööbitud, siis võiks nad ju üle ka vaadata ja kui veel kõhu ka täis saab siis polegi muud tahta.



Katre ja Shadow - Red-tailed black kakadu



Söök oli maitsev, samas kohapeal valmistud ja rikkaliku valikuga. Meie lemmik oli kindlasti värske puuviljasalat (ananass, arbuus, rockmelon ja viinamarjad) ja kärjemesi.



Üks paljudest Austraalia püütonitest - kahjuks ei mäleta milline. Ühel päeval otsisime netist kui pikkaks reticulated python kasvab ja leidsime uudisnuppu, et kusagil Kagu-Aasia saare loomaaias elab peaaegu 15 meetrit pikk isend - selline võib inimesi süüa küll...



Koaala natuke ebatavalisemas poosis. Tagantpoolt sama pehme ja karvane kui eest.



Katre koaalat nunnutamas.



Lendav lorikeet.

Igastahes jäime oma külastusega väga rahule - ilm oli ilus (mis iseenesest pole siin väga haruldane) ja loodus väga kaunis. Aega tasub varuda muidugi, sest peale paaritunnist ronimisretke on väga mõnus lihtsalt rannas palmi all lesida. Peab ainult vaatama, et kookospalm ei oleks...

Suured kallid!

Katre ja kaspar

23.11.2009 Magnetic Island

Heips

Seadus näeb ette, kui tööd on tehtud- tuleb ka puhata :D Laupäeva hommikul pakkisimegi kõik oma träna kokku ja asusime teele Townsville´i poole. Hommikupooliku veetsime poodeldes kuni lõpuks leidsime, mida otsisime ja Katre on nüüd rõõmus Panasonic Lumix TF1 omanik. See peaks olema päris lahe kaamera, mis kõigele lisaks on ka veekindel.



Siis läksime me Rockpooli ujuma ja katsetasime uue kaamera vastupidavust vesistes oludes. Esialgne mulje jäi väga positiivne.



Siis külastasime veel Muuseumi, mille peamiseks atraktsiooniks olid HMS (Tema Majesteedi Laev) Pandora vraki leiud. Antud pildil siis selle laeva kahe meetrine mudel. Tegemist on merenduse ajaloo ühe põnevama seiklusega. Nimelt saadeti see alus 1790 aastal Vaiksele Ookeanile püüdma Bounty nimelist laeva ja selle mässumeelset meeskonda, et nad teistele õpetuseks Inglismaale kohtu ette tuua. Lõpuks peale pikka otsimist leitigi Tahitilt sinna maha jäänud 14 mässajat, kuid Bountyst ja teistest mässajatest polnud jälgagi.
Hiljem tuli välja, et ülejäänud mässajad jõudsid ühele kaardile veel märkimata saarele, kuhu nad oma polüneeslastest naistega pidama jäid, Bounty maha põletasid ja siis tasapisi välja surema hakkasid. Kui saar avastati, oli mässajatest elus vaid üks mees.
HMS Pandoora tekile ehitati 14 vangi jaoks ajutine puust karbi kujuline vangla, mida Pandoora laekaks kutsuma hakati. Oma tagasiteekonnal ei suutnud meeskond aga leida läbipääsu Suurest Korallrahust ja ühel ööl lükkas torm laeva Torrese väina juures karile ja laev võtis endaga kaasa 31 meremeest ja 4 vangi. 89 meest ja 10 vangi pääsesid siiski eluga.
Enamus meeskonda jäi siiski ellu ja alustasid rasket teekonda neljal lahtisel paadil Timorisse, mis oli sel ajal lähim lääne koloonia. Peale raskeid katsumusi jõudis 78 meest 134st lõpuks Inglismaale.












Ja nii algas meie reis Magnetic Islandile. Sel pildil veel Katre Townsville´i taustal.



Ja selline ongi Magnetic Island. Pindala on 52 ruutkilomeetrit, übritsetud natukese korallidega. Kõrgeim tipp jätab munamäe häbisse sest Mt. Cook on 498 meetrit üle merepinna.

Kõike toredat!

Katre ja Kaspar
u

14.10.2009 Home Hill veidike sünnipäeva ja palju tööd

Tervitused siitpoolt

Kuigi tavaliselt olen harjunud oma sünnipäeva pidama sügiseses vihmas ja külmas, siis juba teist aastat saan seda suve soojuses teha. Tundub tore eks, aga kahjuks mitte siis, kui pead terve selle toreda päeva töötama. Ja sedagi õnnestus mul juba teist aastat järjest teha.

Aga kui juba sul sünnipäev on siis pidagem seda kuidas saab. Hommik algas nagu ikka äratuse ja aeglaselt auto-voodist välja loivamisega. Kuid hommikusöögi lauas juba ootas mind esimene üllatus- sõbrad sakslased kinkisid mulle tordi millel tuule kiuste isegi põlesid küünlad. Tordi söömise jätsime lõunapausiks, kuna hommikuti nagu ikka pole üleliigset aega :P.
Farmis ootas mind järgmise üllatusena farmeri otsus meid kõiki k.a pakkimis tüdrukuid põllule eggplante korjama saata. Ma küll olin lootnud, et teades minu tähtsat päeva, veidi lihtsama tööga mind rõõmustab. Läksin siis vapralt küsima, kas tõesti kõik peavad põllule minema, isegi pakkijad, minu vihjest aru saamata vastas ta muidugi jaatavalt. Tegin siis eriti üllatunud ja pikka näo ja hakksin astuma bussi poole. Õnneks ta siis lõpuks taipas ja kutsus tüdrukud tagasi ja saatis meid eggplante pakkima.
Päev sujus tavalises töörütmis lõunapausini. Ja meie lemmik pausi ajal pistsime kamba peale pintslisse esimese tordi- maitses hästi nagu üks sokolaadi tort maitsma peabki.
Veidikene veel tööd ja oli aeg järgmiseks- kella kolmeseks kohvipausiks. Selle pausi ajaks olin ma eelmisel päeval muretsenud linnast ahjus küpsetatud juustutordi. Farmer tegi meile kohvi ja üllatusena oli farmeri naine mulle toonud kommikotti ja veel ühe sokolaaditordi. Nii, et nüüd sai veel kaks kooki ära jagatud.
Püüdsime siis tööpäeva võimalikult ruttu lõpule saada,et saaks siis veidigi sünnipäeva tähistada ilma eggplantiteta. Aga üllatused veel ei lõppenud :D farmeri ema oli mulle valmistanud suure pannitäie pastarooga, mis maitses üli hästi.
Meie koduses mugavas peatumispaigas sättisime tagasihoidliku peolaua ja sõime koos sõpradega sünnpäeva puhul maitsva õhtusöögi ja magustoiduks sokolaaditorti ja tassike teed.
Sünnipäev oli, nelja tordiga ja puha. Aga õiget tunnet ikka polnud, ei olnud kodu, sõpru ega vihmast sügist.

Ilma uudiseid nii palju, et eelmisel nädalal saime lõpuks korralikult vihma, veidikene päeval ja rohkem öösel. Uskumatu aga isegi siin sajab. Loodame ainult, et nüüd kui meil on lootust puhkusle saada ja edasi sõita siis taevas ennast ei avaks ja meid suurema veega ei üllataks.
Jajah lugesite õieti, meil on plaan edasi sõita ja seda järgmisel nädalal. Esilagu mööda rannikut ülesse Cairnsi poole ja Detsembris suundume alla,et jõulud ja aastavahetus Sydneys mööda saata.

Õnne teile ja killuke meile :D

Katre

01.11.2009 Home Hillis meie esimene halloween

Hellou Halloween!

Eile õhtul tähistasime me esimest korda oma elus halloweeni. Tegelikult oli meil plaanis järjekordne ärasaatmis pidu, aga kuna ta halloween sattus samale päevale siis panime ennast ka vastavalt riidesse.

Aga ennem mõned pildid tavapäevadest.

Eelmine pühapäev tegime väikese ujumis ürituse, läksime sõpradega Home Hilli basseini äärde suvitama. Austraalias on pea et igas linnas ja väiksemas asulas kohalik üldkasutatav bassein, pilet maksab täitsa mõistliku summa ja saad seal terve päeva mõnusalt veeta. Meie linnakeses on eriti tore olümpia standartite järgi ehitatud bassein, kioski ja kõige muu vajalikuga.



Puhume varustust :D

Üks pilt sellest kuidas me veedame oma lõunapausi. Kuna me saime selle pildi alles täna, siis saate ka teie seda täna näha. Kui teises farmis oli meil lõuna pool tundi siis tundus see maru lühike, nüüd on meil tund aega ja ikka tundub see lühike, nii et anna nii pikka pausi kui tahad ikka jääb väheks.



Ja nüüd tatataaaaaa....... MEIE HALLOWEENI-ERI!

Kostüümide hankimine osutus üsna keeruliseks, kuna me töötame koguaeg kui poed lahti on ja mida üldse selga panna- see oli põhi küsimus. Mõned meie seltskonnast võtsid lausa pool päeva vabaks, et sõita Townsvillei ja sealt midagi leida. Meie kulutasime oma lõunapausi, et tulla Home Hilli kaltuskasse ja leida siit õnnega pooleks midagi sobivat. Mul läks üsna õnneks leidsin ruttu kleidi ja kardinapitsi, millest kokku õmmetda midagi ja nii valmis minu "Laibast-pruudi tagasitulek". Kaspar kahjuks ei leidnud sel päeval midagi sobivat ja nii oli vaja neljapäeval sõita Ayri ja loota et mõnes lahti olevas poes leidub midagi sobivat. Ja õnne oli meil nii palju,et saime nägude maalimiseks värve. Kaspari kostüümi mõte tuli tal küll viimasel minutil ja selleks leidsime sobivas riided ta enda karderoobist ja nii sai temast zombi.
Ette valmistused e. puhume õhupalle ja valmistame kõrvitsasuppi. Sakslased tegid kõrvitsa-kookospiima suppi ja mina kõrvitsa-manna suppi. Mõlemad maitsestid üllatavalt hästi või oli meil peale pikka tööpäeva lihtsalt kõhud piisavalt tühjad. Ehe näide sellest oli see, et isegi Kaspar sõi kausitäie keedetud kõrvitsat.



Kaspar ja Katre tahavad puhkusele







Tsirkust ja leiba jätkus terveks õhtuks ja igaüks püüdis käituda vastavalt karakterile :D







Ja õhtu lõpus nagu pruudile kohane viskasin ka oma pruudikimbu seljataha :P



Siin käib arutelu kas Satori aupaiste on südame või ringikujuline ja lõpptulemusena ja väikese abiga sai ta korraliku südame kuju ja Satori ole edaspidi armastuse jagajast haldjas-ingel. Palju töökohutsusi pisikesele tüdrukule aga ta sai väga hästi hakkma.



Ja lõpuks pilt meist pidulistest väikese kaduga. Satori jagas nii palju armastust Ryukile,et nad otsustasid varem lahkuda.



Väga tore õhtu oli mis jääb kauaks meelde. Täna oli tavapärane laisk pühapäev, pesime riideid ja käisime Ayris kinos. Vaatasime väga head filmi "The Imaginarium of Doctor Parnassus" , soovitan soojalt kõigile. Ma pole ammu näinud nii hea loo ja näitlejatega filmi. Ja minu suureks üllatuseks oli see väike linna kino väga mugavate istmete ja hea pildikvaliteediga, kohe meenus vastandina Tartu vana Illusioon ja tema puupingid.

Kuigi enamus meie seltskonnast lahkub järgmise nädala jooksul proovime me Kaspariga hooaja lõpuni vastu pidada. Iga päevaga läheb see siiski järjest raskemaks ja juba on suur isu edasi rännata.

Ilmad lähevad meil aina suvisemaks, aga eelmine nädal saime esimese korraliku vihma. Hoitke siis pöiald,et korralkud vihmased ilmad ei saabu siis kui meie puhkus tuleb.

Teile seal kõigile kena sügise jätku ja kuivi puid mida ahju alla visata.

Katre