28.11.09 Tagasi mandril koskede otsingul

Heip - Meie täna juba kolmandas blogis tuleb juttu Põhja Queenslandi kaunitest rahvusparkidest ja peamiselt nende koskedest. Koski on siin palju sest randa ääristavad kilomeetri kõrgused mäeahelikud ja vihmametsad. Oma teekonna alguseks valisime välja kolm suuremat ja kergemini ligipääsetavat koske Townsville´i kandis. Muidu oleks neid siin veel aga paljud kohad vajavad juurdepääsuks palju võimekamat autot.



-
Rannal leidsime liivahaldja kodu. Võite kõik vaadata filmi "Five children and It" - Katre lemmikfilm liivahaldjast.

Neljapäev alustasime oma teekonda Townsville´ist põhja Cairnsi poole ja esimeseks peatuspaigaks sai Jourama falls Paluma Range National Parkis, mis on lisatud maailmapärandi nimekirja.



Esimene kosk oli Jourama falls. Koosnes paljudest astangutest ja nende vahel asuvatest kaunitest kaljutiikidest.



Peale mäe otsa ronimist oli mõnus end jahedates kaljutiikides jahutada. Kurje elukaid seal ei elanud aga nägime kilpkonna, kes kohe sukeldus ja rohkem näole ei andnud.







Veel üks vaade Jourama fallsi alumisele otsale. Väga ilus ujumiskoht oli, kus pidev veevoolamine oli graniitkaljud muinasjutuliseks voolinud.



Meie vesiauto. Parki sõites oli hoiatussilt, mis soovitas vihmahooajal kanda kaasas vähemalt paari päeva toidu ja veevaru juhuks kui peaks sadama hakkama. Õnneks pääsesime sellest ja me ei pidanud paari päeva kalju ja oja vahel vee alanemist ootama. Suuremate sadude korral tõuseb veetase ojades metsikult ja kiiresti - tihti üle 10 meetri harilikust veetasemest.

Järgmisel päeval sõitsime Girringuni rahvusparki Wallaman fallsi vaatama. Sinna viis 50km pikkune tee Inghamist, mille viimased 15 km kulgeb serpentiinina mööda mäeahelikku ülesse. Seal on mugav laagriplats ja tee viib otse vaateplatvormi juurde, kust avaneb järgnev vaade:



Wallaman Falls - Austraalia kõrgeim aastaringi voolav ühe langemisega juga. Kõrgust on tal 296 meetrit, kuid ülalt vaadates on raske selle suurust hoomata. Tundub et nagu lihtsalt vesi langeb kuhugi lompi, sest pole peaaegu ühtegi objekti, mis silmale mõõtkava annaks.



Et kose suurusest aimu saada, tuleb mööda mäekülge alla ronida - langus on ligikaudu 300 meetrit aga rada alla on 2 kilomeetrit pikk. Alla jõudes avaneb vaade vihmametsaga kaetud võimsale kannionile, kuhu langev võimas juga tekkitab pideva udupilve. Tiik joa all pidi olema 20 meetrit sügav ja pidi olema koduks Aborigeenite mütoloogilisele elukale Rainbowserpentile. Kummalisel kombel polnud seal ujumist keelavaid silte - saa sa siis nendest austraalastest aru.



Juga vaadatud tuli asuda tagasiteele ülesse. See oli päris hea katsumus ja kaloripõletamis treening. Üles jõudes olid riided läbimärjaks higistatud ja kohe oli päevakorras külm duss ja pesemine. Kummalisel kombel pole austraalased tulnud selle peale, et dussikabiinidele ehitada päikseköetavaid veesoojendajaid aga vahest neile ei meeldi soe vesi siin soojas kliimas.



Kolmas juga oli Murray Falls Murray Upper National Parkis. Siin oli ujumine ja kaljudel turnimine keelatud, sest keegi oli mingil põhjusel surma saanud seal. Juurdepääs autoga oli lihtne ja mugav.



Täna jätkame oma reisi ja järgmised suuremad sihtpunktid on Paronella Park, Undarra laava tunnelid ja Cairns.

Palju kallisid, õnne kõigile sünnipäevalastele ja kõike head!

Katre ja Kaspar