Selles sissekandes on pildid meie puhkusest Magnetic Islandil. Puhkasime seal kolm toredat väsitavat päeva.
Ööbisime Bungalow Bay Koaala Villages, kus elektriga ööbimsikoht maksis meile 30 dollarit öö eest. Koht oli ilus, basseini ja muude mugavustega. Lisaks oli seal palju kohalikke loomi-linde ringi luusimas. Saar on väike ja mägine, imeilusate randade ja matkaradadega. Inimasustus on koondunud nelja rannaäärsesse külla. Saart ääristavad ilusad liivarannad ja korall-riffid. Lisaks elab saarel suur hulk koaalasid, keda teravsilmad märgata võivad.
Ei ole surnud papakoid. Õhtul, kui sprinklerid muru kastmiseks tööle pandi, tulid rainbow lorikeet´id parki jooma, märjas murus püherdama ja end pesema.
Rainbow lorikeet - üks tavalisemaid papakoisid kuid ikkagi väga kaunis ja värviline. Ainult laulda nad ei mõista vaid kisavad ja kraaklevad koguaeg.
Laughing Kookaburra - meie jäälinnu suurim sugulane.
Esimene pikem retk saarel viis meid II ilmasõja aegse merekindluse varemetesse. Polnud just suur kindlus - kolm suurtükki koos kõige selle juurde kuuluvaga.
Siin siis üks vana suurtüki platvorm, mis oma sümeetrilisusega tekitas kauni puhkekoha kaljude vahele.
Suure kivi otsa oli ehitatud juhtimispunkt, millelt avanes kaunis vaade saarele ja seda ümbritsevale lahele.
Selline on üks tüüpiline Magnetic Islandi rand. Vesi oli 26 kraadi soe - minu arvates täpselt paras - külm ei hakka ja palav ka ei ole.
Oma viimse päeva hommikuks ostsime omale piltid hommikusöögile koos Bungalow Bay Koaala Villages elavate loomadega. Kui juba seal koaala pargis sai ööbitud, siis võiks nad ju üle ka vaadata ja kui veel kõhu ka täis saab siis polegi muud tahta.
Katre ja Shadow - Red-tailed black kakadu
Söök oli maitsev, samas kohapeal valmistud ja rikkaliku valikuga. Meie lemmik oli kindlasti värske puuviljasalat (ananass, arbuus, rockmelon ja viinamarjad) ja kärjemesi.
Üks paljudest Austraalia püütonitest - kahjuks ei mäleta milline. Ühel päeval otsisime netist kui pikkaks reticulated python kasvab ja leidsime uudisnuppu, et kusagil Kagu-Aasia saare loomaaias elab peaaegu 15 meetrit pikk isend - selline võib inimesi süüa küll...
Koaala natuke ebatavalisemas poosis. Tagantpoolt sama pehme ja karvane kui eest.
Katre koaalat nunnutamas.
Lendav lorikeet.
Igastahes jäime oma külastusega väga rahule - ilm oli ilus (mis iseenesest pole siin väga haruldane) ja loodus väga kaunis. Aega tasub varuda muidugi, sest peale paaritunnist ronimisretke on väga mõnus lihtsalt rannas palmi all lesida. Peab ainult vaatama, et kookospalm ei oleks...
Suured kallid!
Katre ja kaspar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar