Käisime eelmisel reedel Chillagoe-Mungana Rahvuspargis, mis võtab enda alla hiigelsuure karstiala. Vulkaaniline tegevus on kallutanud lubjakivi kihid peaaegu vertikaali ja miljonid aastad vihmavett on teinud oma töö. Hetkel on teada seal umbes 700 koobast aga keegi ei tea palju neid veel maa all on. Põhimõtteliselt on iga lubjakivikünka all hunnik koopaid. Meie käisime Rangeri valvsa pilgu all kahes koopas, mis on külastajatele avatud - Trezkinn ja Rojal Arch koopas siis.
Alustuseks täienes meie postkasti kollektsioon.
Katre Trezkinni koopas - nimi on tulnud kahe avastaja nimede ühendamisel. Oli väga mugav ja olulised detailid olid hästi valgustatud. Meil vedas ja olimegi tuuril kahekesi, mis andis Rangerile võimaluse meie arvukatele tobetatele küsimustele vastata.
Trezkinni koopa suurim vaatamisväärsus, mida kutsutakse "Kroonlühtriks". Tõenäoliselt tekkinud vahelduvast stalaktiidi ja koopakoralli kasvamisest. Mu pilt ei ole üldse nii lahe kui moodustis ise, sest sellelt ei taju kuidas see suur kolmemõõtmeline jurakas seal laes rippus.
Üks põhjuseid, miks me sinna jõudsime oli Balancing Rock, mille pilti me olime varem näinud. Siin ongi Katre selle loodusime kõrval. Oli natuke pisem kui ma arvasin aga ikkagi tegelikult päris suur kui Katrega võrdlema hakata.
Sellised paekivi rünkad peitsidki endas mitmeid koopaid.
Teiseks koopaks oli Royal Arch Cave, kus valgustust ei olnud ja selleks anti meile suurte akudega lambid. Pikkust oli selle koopa käikudel 3,2 kilomeetrit ja siin oli palju suuri koopasaale.
Sellel tuuril oli juba rohkem inimesi kuigi ühel hetkel jagati grupp kaheks. Siin pildil on ka Pisa torni moodi moodustis.
Cathedral Cave oli selle koopasaali nimi. See oli üks mitmetest saalidest, kuhu päiksevalgust jagus.
Katre piilub sammaste vahelt.
Selliseid moodustisi kutsuti koopakoralliks.
Veel üks suurem päiksevalgusega saal.
Ja veel üks. Kokku uitasime seal käikudes kaks tundi ja see koobastik oli tõesti suur - kuigi mitte suurim seal rahvuspargis. Pikkim käikudesüsteem pidi olema 11km - sinna saab juba hästi ära eksida.
Jäime rahvuspargiga väga rahule - selliseid koopaid iga nurga pealt ei leia.
Koobastes elas peamiselt nelja sorti elukaid - palju nahkhiire liike, püüton, kes elas nahkiirte söömisest, tarakanid, kes elasid nahkhirte kaka ehk guaano söömisest ja huntsman ämblikud, kes sõid tarakane. Valgustatud koobastest ja saalidest võis juba leida muidki elukaid.
Maagilise elamuse pakkusid ka sajad liblikad, kes miskipärast koopasuu ette olid kogunenud ja meie lähenedes pilvena lendu tõusid.
Kallid!
Katre ja Kaspar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar