03.03.2010 Great Ocean Road

Heihei

Meie puhkuseretk on jõudnud järgimise Austraalia populaarseima sihtkoha juurde- Great Ocean Road.
Austraalia ilusamate vaadetega ookeaniäärne maantee on 243km pikk ja ehitatud 1918-1932 aastatel esimesest maalimasõjast tagasi tulnud sõturite poolt oma sõjas hukkunud relvavendade auks.
Tee käänleb mägede külgedel ookenikaldal ja pakkub silmailu kui ka sõidurõõmu küllaga. Iga paarikümne kilomeetri tagant on vaateplatvormid, rannad ja väikesed linnad.
Esimesel päeval 15 veebruari hommikul sõitsime Melbournist ookeaniäärde ja siis hakkasime vaadet nautides otsima vaatamisväärsusi.



Sellelt pildilt on näha kuidas maantee ookeani ja mägede vahel lookleb.



Lummav vaade vaateplatvormilt ja kes lähemalt vaatab näeb mäekülgedel teed.

Ühel hetkel kui maantee oli veidi rohkem metsa sisse keeranud, nägime mitmeid autosid teeservas ja reisijad ise vahtisid puuid. Teadagi, et sellist käitumist saab põhjustada vaid imearmsate koaalade kohalolu. Peatasime meiegi auto kinni ja hakkasime otsima halle karvapalle puudeotsas ja pettuma ei pidanud. Meie esimene vabas looduses elav koaala istus mugavalt puuotsas ja ampsas ajaviiteks eukalüptilehti.



Nad on lihtsalt täiesti väljakannatamatult armsad.

Kui kell hakkas juba õhtutundi näitama, oli aeg alustada ööbimiskoha otsinguid. linnades olid hinnad muidugi ootuspäraselt kõrged. Siiski, kui varuda kannatust ja veidi maanteelt kõrvale keerata leiab täiesti mõisliku tasuga karavanpargi.
Meie leidsime endale koha majakaga poolsaarel aga täpselt nii kaugel lähimast asulast, et telefoni ja interneti levi täiesti puudus. Saime siiski laadida fotoka akud täis ja mälukaardid tühjaks.
Hommikul sõitsime veel majaka poole lootuses leida ilusaid vaateid poolsaare tipust, varsti leitsme end hoopis metsa seest, pilgud puudelatvades. Liialdame ainult natuke, kui ütleme, et koaalasid võis leida iga suurema puu otsast.



Koaalad olid seal üllatavalt aktiivesed, turnisid okste vahel ja matsutasid lehti süüa.

Edasi viis meid tee Great Ocean Road kuulsuste juurde.
Esimesed staarid keda me nägime olid 12 apostlit aga nendest tuleb juttu hiljem. Teine kuulus koht mis meie teele jäi oli Loch Ard Gorge.
Loch Ard Gorge sai oma nime laeva järgi, mis seal ligidal 1878. aastal karile sõitis. Laeva hukkust pääsesid viiekümne ühest reisijast elusalt vaid kaks 18 aastast noort, kes sinna kaljudevahelisse randa uhuti. Algul oli õnne randa pääseda laeval töötanud noormehel, kes aitas hiljem ka kuivale iirlasest neiu. Hommikul ronis noormees mööda kaljuseina ülesse ja otsis lähimast talust abi. Kui nad juba surnud poleks , elaksid nad tänapäevani.



Randa viib nüüd järsk trepp, et kõik soovijad saaks näha sealset ilusat randa ja koobast, kus laevahukust pääsenud selle hirmsa öö veetsid.



Vaade Loch Ard Gorge rannalt ookenaile.





Järgmine staar, mitte nii tuntud kui paljud teised aga siiski vaatamist väärt Rock Arch.
Sillale küll kõndima ei pääsenud aga ilus oli ta siiski. Ja lihtsalt uskumatu mida loodus suudab kujundada.



Tüüpilised Jaapani turistid.



Järjekorras juba neljas vaatamisväärsus kandis nime The Grotto.
Kaspar pidi ootama tükkaega, et head pilti saada pidevalt läbi voorivate Aasia turistide vahel. Koht ise oli väga ilus ja need 10 minutit, mil sai seda üksinduses nautida olid ootamist väärt.



Kui päike juba laskus madalamale jõutsime oma teekonnal randa mis kandis nime Bay of Islands ehk Saarte laht. Pikk vage liivaga rand ja meres kaljutest saared - mida veel võiks hing tahta ja silm vaadata.



Üle sai vaadatud ka üks Great Ocean Roadi superstaaridest. Kurikuulus London Bridge - Londoni sild, mis peale ühe kaare varisemist 1990. aastal nimetati ümber London Arch´iks. Varisemis hetkel jäi sillale lõksu pahaaimamtud turistid ja nende päästmiseks korraldati korralik päästeoperatsioon. Ookeani lained pidid sööma neid kauneid kaljurahne 2 cm. aastas, mis hoiab rannajoone pidevas muutumises. Kes teab millised kaunid vormid pakub loodus vaatamiseks järel tulevatele põlvkondadele.

12 apostlit olid meie päeva esimesed ja viimased superstaarid. Kahjuks 2005 aastal ei pidanud üks apostel vastu ja kukkus kokku. Kas veel mõni pole ajahambale vastu pidanud ja kui palju neid ikka järgi on, seda me täpselt ei tea. Loodetavasti peavad nad lainete pidevale puremisele veel palju sajandeid vastu.
Kuna tegemist on Great Ocean Road´i kõige popularema vaatamisväärsusega, siis oli ehtatud suur ja uhke vaateplatvorm, korralik parkla ja kohvik.



12 apostlit hommikul. Kuna vaade on lummav ja päike loojub merre siis otsustasime õhtul tagasi tulla.



Great Ocean Roadi vaatamisväärsused vaadatud sõitsime päikseloojanguks tagasi Apostlite juurde. Rahvast oli rohkem kui me oodata oskasime, aga ega me siis ainukesd olnud, kellel selline mõte tuli. Ja asi tasus end täiega ära, nii ilusat vaadet pole juba ammu näinud.

Õhtu käes, oli aeg jälle otsida kohta kus ööbida. Kuna kell oli juba palju ja ükski karvanpark enam avatud, otsisime metsavahel teeservas vaikse koha kus ööd üle elada. Hommikul kell seitse ärkasime himsa masinamüra peale, suured kastiautod kogunesid meie ligiduses. Nähtavasti alustati teetöödega kuskil ligiduses ja lõppude-lõpuks, kes vara ärkab see rohkem näeb.
Alustasime sõitu tagasi Melbourni suunas.



Paar kauneid Gang-Gang kakaduusid - asuõna, seda nime me ei mõelnud ise välja.

Esimeses suuremas asulas käisime infokeskuses, et küsida toidupoe asukohta aga saime teda ka, et kuskil ligidal rahvuspargis on imeilus kosk.
Meil aega on, nii et koske otsima. Ennem ikka toidupoest ka läbi ja piknikukraam kaasa.

Et koseni jõuda pidime sõitma mäest alla, kohe nii alla kui alla sõita kannatas. Selle tee kallak oli ikka oma 20 kraadi. Kui lõpuks alla saime, mõtlesime hirmuga, et peame ju sellest august kuidagi üles ka saama.



No me ikka oleme koski juba näinud, mõned paremad ja mõned väga ilusad. Ühes vett rohkem ja teises ainult väikene nire. See kosk oli ikka üks ilusamate hulgas, vett palju ei olnud aga see eest ümbrus vapustavalt maaliline.



Mäest me ka ülesse saime, hinge hoitsime küll terve tee kinni. Tundub, et meie auto on tublim kui me arvasime.

Kui meie retk ookeni teel läbi oli, tekkis kummaline tunne. Olime sellest kohast kuulnud lugusi ja näinud pilte, unusatanud sinna minemisest. Sõites ringi oli seal lihtsalt ebanormaalselt kaunis. Hiljem tundus, et kõik oli nagu olnud unes - sellist kohta ei saa lihtsalt olemas olla. Siiani ei usu, et on.

Siin sügis läheneb, juba on õhtuti jahe. Teile aga edukat kevade saabumist, ega ta enam kaugel ole.

Katre ja Kaspar