Mooroobnas usinalt tööd otsides saime pakkumisi ainult tomati- ja pirnifarmidest. Kuna neis makstakse tükkitöö palka siis ega väga ei kisu seda tööd tegema. Sest ammu teda, et ega head raha nii ei teeni, isegi kui teha tublisti tööd. Proovisime ikka leida kohta pakkimisladudes, kus saab tunnipalka aga see ei õnnestunud kuidagi.
Lõpuks võtsime siis pirnikorjamise pakkumise vastu, võib ju ära proovida.
Hea oli seal farmis see, et võisid oma tööaja ja tundide arvu ise valida.
Sõitsime hommikul kaheksaks kohale ja hakkaime vapralt pihta.
Pirnipuude rivi ja traktor kuue kastiga, mis pidid õhtuks pirne täis olema.
Kuna puud olid kõrged siis pidime kasutama ka redeleid, et kõiki pirne kätte saada. Redel oli parajalt nii pikk ja raske, et Katrel oli suuri raskusi selle liigutamisega. Nii sai ta ülesandeks korjata alumised oksad tühjaks.
Kasparil aga ei vedanud ja ta pidi turnima kitsa redeliga okste vahel, et ka ülemised pirnid kätte saada.
Pirne korjasime kottidesse, mis käisid traksidega kõhu peale. Käed jäid rohkema töö rabamiseks vabaks aga õlad aina valusamaks.
Tubli Kaspar sai oma kotti pirne täis.
Kotti põhi konksudest lahti ja...
.. pirnid kasti.
Sellise kasti eest maksti 30 dollarit, et normaalselt raha teenida peaks kaheksa tunniga korjama kahe peale kaheksa kastitäit.
Pirne just palju polnud ja puude vahel redeliga sebimine võttis oma aja, nii meil õnnestus kahepeale kuue tunniga täis korjata vaid kolm kasti.
Tundub, et rahva pirnidega varustamine pole just töö meie jaoks, las jääb see usinaltele töölistele, kes saadud raha pärast ei nurise või suudavad töötada meist üle kahe korra kiiremini. Kuna me ei kujutanud kuidagi ette, et võiksime isegi oma korjamistehnikat parandades ja kogemusi omandades sellise temponi jõuda, siis hakkasime otsima teisi võimalusi.
Meile tuli hoopis meelde head ajad Joe farmis Home Hillis ja järgmisel päeval helistasimegi, et küsida millal uus hooaeg algab ja kas meile ta farmis kohta oleks. Hea uudisena saime teada, et töö algab aprilli algusest ja meid oodatakse rõõmuga tagasi eggplante korjama :P
Pikk tee on tagasi sõita, aga samas siis saaks kuu jooksul veel käia kohtades mis ennem vahele jäid.
pakkisime jälle oma asjad oma kollasesse aga tublisse autosse ja reis tagasi kuningannamaale võis alata.
Kui aus olla, siis on tunne nagu sõidaks tagasi koju, muidugi Austraalia omasse. Aga ega palju enam jäänud pole kui tuleme tagasi päris koju, ehk jõuate veel ära oodata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar