05.04.2010 Natural Bridge ja helendavad ussid.

Järgmiseks sihtkohaks oli Natural Bridge Springbrooki rahvuspargis otse New South Walesi ja Queenslandi piiri peal. Olime seal juba korra varem käinud, kuid toona külastasime seda kaunist kohta päevasel ajal ja liikusime peale ringkäiku edasi.

Seekord oli plaanis jääda ka ööseks ja väga hea põhjusega. Päeval tegime väikse jalutuskäigu mööda matkarada, sõime ja tegime pikka lõunauinaku.

Kohe peale päikse loojangut võtsime taskulambid ja fotokraami ning hakkasime koopa poole jalutama. Koobas pole parklast ültse kaugel - vahest 400-500 meetrit, kuid rada on kitsas, paljude trepiastmetega. Igalpool ümberringi oli kuulda öiste metsaelukate hääli ja kuigi siin Austraalias ei tohiks olla palju ohtlike ööloomi oli pimeduses mööda kaljust vihmametsarada uidata natuke kõhedam kui päevasel ajal. See tunne möödus kiiresti, sest olime jõudnud justkui võlumetsa. Paljude puujuurte, kaljupragude ja järsakute all võis märgata nõidusliku sinist kuma.

Hoolimata teadmisest, et koopas elavad helendavad ussid, ei olnud me ette valmistunud nii võimsaks vaatepildiks. Kõledas koopalaes särasid tuhanded helesinised tulukesed nagu tähed tähistaevas.


Iga sinine täheke pildil on "Glowworm" ehk helendav uss tõlkes. Tegelikult on tegemist hoopis Arachnocampa flava nimelise sääse vastsega ja Natural Bridge on selle liigi kõige tuntum ja paremini juurdepääsetav elupaik.




Proovisin ka koopasse langevast kosest pimedas pilti teha, kuid mitte väga edukalt. Selleks, et vastseid mitte häirida palutakse külastajatel koobast valgustada mitte rohkem, kui hädapärast kõndimiseks vaja läheb. Pildil on mõned Glowwormid, kes on päris kose kõrvale endale elupaiga leidnud.


Pimedas näeb Glowworm lähedalt vaadates selline välja.


Kui temale aga natuke valgust heita saab juba parema pildi. Vastne ise kasvab kuni kolme sentimeetri pikkuseks. Helendamine on nende väga kaval trikk, millega nad meelitavad pisikesi putukaid oma pärlikee sarnastesse püünistesse. Liimitilkadest pärlendavad püünisniidid on kuni 10cm pikad ja ühel vastsel on tavaliselt 10-50 sellist püünist.
Koopas ja metsas elavate ämblikega moodustavad nad põneva sümbioosi, kus ämblikud kasutavad ära vastsete poolt tekitatud kuma ja toituvad kohale meelitatud suurtematest putukatest, kaitstes sedasi vastsete kolooniat.


Putukamaailmas tõstab ilmselt sellise 7,5 sentimeetrise sõbra omamine turvatunnet päris palju.

See pilt on pärit Springbrook Glowworm Research Centre´i kodulehelt -
http://springbrook.info/glow_worms/about_worms.htm
Kellel huvi soovitan vaadata.


Nagu kalliskivi.

Järgmisel päeval jätkasime teekonda Home Hilli poole ja kuulasime murelikult raadios üha sagenevaid teateid seal ärevust tekitavast Ului nimelisest tsüklonist, mis ähvardavalt Queenslandi ranniku poole tormas.

Kõike paremat!

Kaspar

03.01.2010 Teekond Mooroobnast Brisbane

Tere-Tere

Eelmises blogijuttus juba kirjutasime, et võtsime ette matka tagasi Queenslandi. Valisime sõiduks sisemaad pidi Sydneysse viiva Hume Highway. Osalt sellepärast, et tahtsime tagasisõites külastada Siniseid mägesid ja osalt seepärast, et seda kaudu oli Sydney lähemal.



Olime just sõitu alustamas kui jõudsime Holbrooki nimelisse pisikesse linna. Suur oli meie hämmastus, kui keset linna maanteääres sattusime kõrvuti hiigelsuure musta allvelaevaga - olime selleks ajaks ju ookeanist sadade kilomeetrite kaugusel. Kõrval asus ka pisike allveelaevnikele pühendatud muuseum, kuid asukoha valik jäi ikkagi mõistatuseks. Et kontraste veelgi suurendada, oleks ju võinud paigutada selle allveelaeva Alice Springsi juurde liivaluidete vahele seilama.



Veeautomaat nimega Vesi - kas jabur kokkusatumus või on tõesti mõne eestlase käsi mängus?



Sinistes mägedes sattusime teel päikest võtva sinikeel sisaliku peale. Oma tillukeste jalgade ja jämeda kehaga näeb ta täidsa naljakas välja.



Tõstisn ta teepealt kaugemale kaljude peale, et mõni tähelepanematu teda lapikuks ei sõidaks.



Sinikeel muidugi minu heasoovlikust käitumisest aru ei saanud ja püüdis mind oma hirmsa laia sinise keelega minema peletada. Tegin ruttu mõned pildid ja video ning lasin tal seepeale rahulikult omateed minna. Igaljuhul on ta oma nime ilusti ära teeninud.

Mõned pildid Sydneyst, mis on meie mõlema lemmik suurlinn.



Darling Harbour.



Kesklinnas asuv vana Town Hall ehk linnahall, seal on metroopeatus mida tihti kasutasime.

Peale kinoskäiku seadsime suuna Brisbane`i poole ja otsustasime sõita umbes 200 km. rannikust sisemaapool olevat New England Hihgwayd pidi. Selleks, et sellele maanteele jõuda, pidime sõitma üle Great Dividing Range´i. Et endal elu põnevamaks teha proovisime veel natuke lisa lõigata mööda väikseid maanteid ja põnevust me saime. Ilus lai tee, mida mööda me õhtul sõitma hakkasime, jäi aina kitsamaks ja kitsamaks, ära kadusid teekatte märgistused ja tunnikese pärast sõitsime juba mööda üherealist käänulist kruusateed. Kuna oli pime, siis ei näinud kui järsud mäed ja kurud meid ümbritsesid ja võibolla oligi parem.

Igastahes peale ühte kurvi sattusime teepeal vastamis vombatiga! Pidasime ilusti auto kinni, mis polnud just keeruline, sest keskmine kiirus oli meil umbes 30-40km tunnis, ja jäme teda imestunult vaatama. Ka vombat tundus olevat ilmselt üllatunud, et keegi sellel teel nii hilja õhtul sõidab ja põrnitses meid oma 10 sekundit, enne kui laisalt teeserva põõsaste vahele vantsis. Tegu oli vist vombatite lemmikkohaga, sest sel õhtul nägime veel kahte vombatit, kes oma laisal vombatilikul kombel meile eriti tähelepanu ei pööranud, isegi kui me autoga neist vaid mõne meetri kauguselt möödusime.

Kuigi vahepeal tuli juba hirm nahka, et saab neil kitsastel mägiteedel bensiin otsa, jõudsime lõpuks ilusti maantepeale välja. Sealt sujus sõit juba kiiremini, kuid polnud pooltki nii põnev.



Mingi mägi natuke enne Queenslandi piiri. Vaateplatvorm oli suure kalju otsas, ja seda ümbritses ehitis, mis meenutas pisikest kahe kordset suurtükki bastioni. Oleks olnud ideaalne koht larbilahingute pidamiseks.

Queenslandi jõudes läksime Stanthorpis külla oma sõbrale Luke`ile, kes seal ühes õunafarmis töötas. Ta oli just ostnud endale väga uhke punase matkasüsta ja kogus nüüd raha, et sellega ka korralikult matkama minna. Veetsime tema pool toreda õhtu - muuhulgas sain üllatuseks teada, et Lamborghini mis on tuntud luksuslike sportautode pooles on vähemalt kunagi olnud kõva traktorite tootja.



Stanthorpi ligidal Summitis töötas Katre 2008 aasta lõpus õunafarmis. Sõitsime mööda hostelist kus ta elas ja kasutasime juhuts pilditegemiseks. Punase katusega maja on siis magamistubade ning muude eluruumide jaoks ja hall plekist maja köök koos söögisaaliga.

Edasi läks sõit Brisbane poole. Kuna otsustasime jälle pisikeste kõrvalteede kasuks siis saime Queenslandi ja NSW piiri korduvalt ületatud. Ja täiesti juhuslikult sattusime rahvusparki kus ilutsesid veerohked kosed.



See vist oli Dagg´s falls Mc Phersoni ahelikus.



Queen Mary kosk Mc Phersoni ahelikus, New South Walesis.



Teepeal leitsime jälle toredaid postkast. Järjekordne Mikrolaineahi-postkast. Taasskasutuse eest 10 punkti.



Järjekordne siga postkast, mis on kummaline, sest sealiha pole siin üldse väga levinud.



Redback postkast - nunnum kui need ämblikud tegelikult on.

Peale koskede juures matkamist ja ööbimist sõitsime järgmisel päeval juba Queenslandis asuvasse Springbrooki rahvusparki, et Natural Bridge`i juures vaadata seal elavaid helendavaid koopausse.

Kaunist kevadet! Katre ja Kaspar

02.04.2010 Jenolan caves teist korda.

Hehei!

18. Märtsil alustasime Mooroopnast rännakut tagasi põhja poole. Plaan oli sõita mööda mööda sisemaad Sydney`isse, vaadata seal suures kinos Alice Imedemaal filmi ja seejärel sõita sisemaad mööda tagasi Home Hilli. Kuna Jenolan Caves jäi täpselt teepeale, siis ei saanud kuidagi jätta kasutamast võimalust jälle koobastes ronida.

Kohale jõudes avastasime eest suure hulga tuletõrjujaid, päästjaid ja muidu rahvast. Käimas oli mingi suurem jooksuvõistlus ja just oodati esimesi osavõtjaid finishisse. Vaesed mehed ja naised olid finishikella järgi juba tunde ümberkautsetel mägedel ja treppidel jooskma pidanud.

Seekord otsustasime minna uurima River cave`i ehk siis jõe koobast, kuhu me eelmine aasta ei jõudnud. Tegemist on siis peaaegu pooleteist kilomeetri pikkuse koopaga ja selle läbimisel tuleb ronida 1298 trepiastet. Kui sellele lisada ronimine ümberkaudsetel järskudel mäenõlvadel siis karanteerib see ööseks hea une.



Üks mitmetest kaartest Jenolanis.



Minaretti nimeline stalagmiit, mis on Jõe koopa üks suurematest vaatamisväärsustest.



Jõe koobas. Täiesti liikumatu kristallselge vesi tekitas uskumatuid illusioone - oli peaaegu võimatu teha vahet jõe põhjal ja koopalae peegeldusel veepinnal. Eelmise sajandi alguses pidid koopakülastajad ületama seda lõiku pisikese paadiga, mis sinna ilmselt suure vaevaga tassitud oli.



Üks arvukatest suurematest saalidest, mis meie teele jäi.





See veider moodustis on kunagi väga ammu laest alla varisenud ja nüüdseks teist otsapidi jälle kalju külge kinni kasvanud. 300-400 miljoni aasta jooksul juhtub nii mõndagi.



Kondikoobas. Antud seklett peaks olema vombati oma. Ka nendes koobastes oli teadlaste suureks rõõmuks palju loomi oma õnnetu otsa leidnud.





Sinise järve nimeline pais. Vesi on sinaga tooniga selles lahustunud lubja tõttu. Kohalike sõnul pidi seal elama ka nokkloom aga meie teda ei näinud. Ilusamat piknikukohta on raske soovida.

Jenolanist sõitsime edasi Sydney`sse kinno.

Vahvaid pühi! Kaspar