18. Märtsil alustasime Mooroopnast rännakut tagasi põhja poole. Plaan oli sõita mööda mööda sisemaad Sydney`isse, vaadata seal suures kinos Alice Imedemaal filmi ja seejärel sõita sisemaad mööda tagasi Home Hilli. Kuna Jenolan Caves jäi täpselt teepeale, siis ei saanud kuidagi jätta kasutamast võimalust jälle koobastes ronida.
Kohale jõudes avastasime eest suure hulga tuletõrjujaid, päästjaid ja muidu rahvast. Käimas oli mingi suurem jooksuvõistlus ja just oodati esimesi osavõtjaid finishisse. Vaesed mehed ja naised olid finishikella järgi juba tunde ümberkautsetel mägedel ja treppidel jooskma pidanud.
Seekord otsustasime minna uurima River cave`i ehk siis jõe koobast, kuhu me eelmine aasta ei jõudnud. Tegemist on siis peaaegu pooleteist kilomeetri pikkuse koopaga ja selle läbimisel tuleb ronida 1298 trepiastet. Kui sellele lisada ronimine ümberkaudsetel järskudel mäenõlvadel siis karanteerib see ööseks hea une.
Üks mitmetest kaartest Jenolanis.
Minaretti nimeline stalagmiit, mis on Jõe koopa üks suurematest vaatamisväärsustest.
Jõe koobas. Täiesti liikumatu kristallselge vesi tekitas uskumatuid illusioone - oli peaaegu võimatu teha vahet jõe põhjal ja koopalae peegeldusel veepinnal. Eelmise sajandi alguses pidid koopakülastajad ületama seda lõiku pisikese paadiga, mis sinna ilmselt suure vaevaga tassitud oli.
Üks arvukatest suurematest saalidest, mis meie teele jäi.
See veider moodustis on kunagi väga ammu laest alla varisenud ja nüüdseks teist otsapidi jälle kalju külge kinni kasvanud. 300-400 miljoni aasta jooksul juhtub nii mõndagi.
Kondikoobas. Antud seklett peaks olema vombati oma. Ka nendes koobastes oli teadlaste suureks rõõmuks palju loomi oma õnnetu otsa leidnud.
Sinise järve nimeline pais. Vesi on sinaga tooniga selles lahustunud lubja tõttu. Kohalike sõnul pidi seal elama ka nokkloom aga meie teda ei näinud. Ilusamat piknikukohta on raske soovida.
Jenolanist sõitsime edasi Sydney`sse kinno.
Vahvaid pühi! Kaspar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar