Olid ajad kui sai loetud töölõpuni kuid, siis nädalaid ja lõuks saigi kõik otsa.
See kord ei olnud kuidagi seda õiget ära minemise tunnet, vast selle pärast, et ma juba olen siist kunagi lahkunud ja eks harjutamine teeb meistriks.
See aasta oli üldse kõik teisti, kaastöölised ei hoidnud kokku ja igaüks tahtis ise kõige targem olla. Võimalik, et eelmisel aastal Comfort Stopis koos elamine pani meid rohkem kokku hoidma ja meist said paremad sõbrad.
Minu lahkumise ajale jäi ka farmer Joe teise lapse sünd ja seega loomulikult polnud teda paar nadalat õieti tööl ja Joe ema kes varem pakkimises töötas hoidis vanemat last.
Suureks rõõmuks nägin uut ilmakodaniku enne lahkumist ja pole armsamat pisitüdrukut ammu näinud.
Selle aastased töölised.
Eelmine reede oli siis minu täiesti viimane tööpäev. Alguses küll plaanisin laupäev ka töötada aga kuna töö sai reedel otsa siis saime selle päeva vabaks.
Rääkisin siis Joele, et täna reede on siis minuga kõik ja mu viimased paberid annaks ta esmaspäev Kaspari kätte, kuna ma ise ju tulla kuidagi enam ei saa. Ta küll pakkus veel et tulgu ma esmaspäeval tööle aga sellest ma ütlesin viisakalt ära. Tahan ikka viimasel päeval maja koristada ja ennast korda saada.
Kui enamus rahvast oli autode poole liikunud tahtsin Joega hüvasti jätta aga tema oli suutnud vahepeal kuhugi kaduda, otsisin mis ma otsisin teda mitte kuskil. Noo olgu mõtlesin, kui ei taheta head aega öelda siis ei taheta ja eks jäid mul nii mõnedki pisarad voolamata.
Nädalavahetus möödus pakkides, riideid pestes ja filme vaadates. Eile siis tegin oma viimased koristamised ja riiete pesemised, et ikka minus jääks kõik puhas ja korras järgi.
Kui Kaspar ja Mari-Liis töölt õhtul tulid siis sain oma suureks üllatuseks teada, et Joe oli mind oodanud esmaspäev farmi hüvasti jätma. No jah, oleks läinud kui lennata oskaks (tean, tean olen sellel alal nii mõnedki kursused võtnud aga ega ma nii osav ka veel pole).
Mind ikka väga kurvastas, et reedel kui ma ütlesin et ma enam farmi ei tule, siis ei teinud ta teist nägugi ja nüüd siis ootas esmaspäev (kuigi olin rääkinud et ma sel päeval tulla ei saa) ja tegi haput nägu kui ma ei tulnud. Kahju muidugi, et nii läks aga mis ma enam teha saan.
Täna siis hakkab pihta mu reis kodu poole. Poole tunni pärast hakkame sõitma Townsville, et sealt lennata Sydneysse.
Hoitke siis pöiald, et mu kohvril pole ülekilosi ja Sydny mind sõbralikult vastu võtab.
Sõidan soojas talvest külma talve.
Katre
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar