Kõige pikem ja kaunim tiir Howthi poolsaarele mis me teha suutsime.

Viimane blogijutt kevadisest Iirimaa reisist alaku :)

Neljapäeva planeeris Mergo meile uuesti matkamiseks. Sõitsime rongiga Howthi poolsaarele ning suursugune plaan oli mööda rannikut korralik matkamine teha.

Howthi poolsaar on kunagi väikene kaluriküla, mis tänaseks on kujunenud populaarseks suvituslinnaks. Ilusa rannajoone, kaljuse matkaraja ja suurte golfiväljakutega poolsaar oleks nagu puhkamiseks loodud.
Pildil punase joonega on tähistatud meie matkarada.

 Esmalt Howthi saabudes otsisime ülesse toidupoe, et varustada end lõunasöögi materjali ja veidi näksimist hommikusöögiks, mida läksime nautima muulile. Super mõnus peaks mainima, sellist luksust ikka igapäev ei ole.

Ja taaskord viis tee meid ülesse mäkke :D Väikene jäätise söömise paus tegis selle teekonna tublisti magusamaks.

Vaade üleval oli ülesse kõndimist igati väärt.

Ja matkarada lausa kutsus edasiminemist, sellised reisid ja kogemused on lihtsalt vajalikud, et kodus jõuaks jälle päevast päeva töötada ja argielu elada.

Kuskil veerand teekondast käidud tegime esimese puhkepausi, väike eine ja kaasa võetud siider maitsesid imeliselt. Siingi kasvas igal pool see veider kohalik mandlilõhnaline kadakas.

Kadakapõõsa-lind, pole ammu juba lindu nii ligidalt pildistada saanud.

Taamal paistmas Baily tuletorn,mis ehitati 1667 aastal.

Kuulsad Iiri kiviaiad.

Üle lahe paistavad eelmisel päeval vallutatud mäed :)

Vahepeal läks matkarada veidi metsikuks aga põnevust ja ilu jätkus veel kuhjaga.

Veidi teppe keset loodust.

Ei oskagi pikkalt kirjutada piltide juurde, sest enamus ajast matkates me lihtsalt ahhetasime ja ohhetasime kaunist ümbrust ja ilma nautides.

Siis leidisme väikse rannasopi, kus veetsime tublisti aega ilusaid teokarpe, kive ja lihvitud klaasikilde otsides.

Ja peagi sai väga kahetsus väärsel viisil mu fotokal aku tühjaks ja võtsin pildistamiseks telefoni välja.
Kiviaed vonkles pikalt mööda rannaäärt, imeilus kui aus olla.

Peagi pöörasime rajalt sisemaa poole, tagasi mäest ülesse, et otsida ülesse raudteejaam. Künkal vaatega lahele tegime väikse pikniku, selliseid eineid hakkan ma üha rohkem armastama.

Edasi jalutasime üle sõidutee ja matkaraja viit näitas üle mäekünka minemist. Aga järsku sattusime keset golfiväljakut, teadmata enam kus õige rada on astusime väljaku teerajale ja lihtslt kõndisime edasi. Õnneks peagi juhatasid murumängu nautivad vanahärrad meid matkarajale tagasi.

Mäe pealt paistis Dublin.

Veidi kõndimist läbi metsa ja linnakese, jõutsime tagasi rongijaama kust rong meid linna viis.

Reede mis kahjuks osutus viimaskeks päevaks Dublini veetsime Aidiga kaheksi linnapeal, viimased poodlemised ja kingiostud. Veidi jalutamist vanalinnas ja oligi meie puhkus läbi.

Laupäeva varahommikul saatis Mergo meid lennujaama ja peagi olime tagasi kodumaapinnal, õnnelikumad ja energiat täis.

Soovitan soojal sõita Iirimaale aga kindlasti peab siis minema linnast välja, sest loodusvaated on seal ilusamad kui majad.

Kena kesksuve ja järgmiste reisideni!
 

Kolm eestlast Dublini linnas jalutamas, mäge vallutamas ja hobuseid imetlemas

Kena suve jätku!

Ja ongi mul ometi aega jätkata kirjutamist aprillis toimunud Iirima reisist. Teine osa puhkusest viis meid Dublini linna uudistama ja mere äärde mägedesse.
Kui teisipäeval oli osa reisikaaslasi suundunud tagasi Eestisse, võtsime meie Aidiga käsile päeva, et linna uudistama minna. Mergo oli nõus lahkelt meile giiditeenust pakkuma. Hea kui on kohalik tark poiss omast käest võtta.
Esmalt jalutasime Dublini botaanikaaeda.

Tolka jõe kaldal, 19,5 hektari suurune botaanikaaed rajati 1795 aastal.

Aed oli imeilus ja kasvuhoonetes palju huvitavaid taimi. Seal oleks olnud uudistamist terveks päevaks, kui vaid aega rohkem jätkuks.

Uudishimulik oravapoiss.

Järgmiseks sõitsime bussiga kesklinna, et veidi poodelda ja vaadata kohalike vaatamisväärsusi. Kui juba esimene suur riidepood läbi kammitud ja ostu otsused langetatud andis kõht märku, et aeg tema peale ka mõelda. Mergo üllatas meid ettepanekuga minna India toitu sööma :)

Valik oli suurepärane ja rikkalik, oleks tahtnud kõike proovida aga kahjuks kõht on piiratud ala ja nii valisime kõige meelepärasemad palad välja.

Isu vürtsika toiduga rahuldatud, jalutasime veel mööda poode ja tänavaid. Õhtu poolikul, seenevihma kiuste, tegime väikse pikniku pargis ja uudistasime Trinity College juures.

1592 aastal kuninganna Elizabeth I pool asutatud ülikool on vanim Iirimaal. Algselt võis ülikooli astuda vaid protestantliku usuga noormehed, et kindlustada Iirimaal Thudori monarhia pooldamine. 1793. aastast võisid juba teisiti mõtlejad siseneda hoonetesse ja naised said astuda ülikooli täisliikmena alates 1904 a.
Trinity College raamatukogul on õigus saada koopia igast Iirimaal ja Inglismaal välja antud raamatust, seega on ta kõige suurem ja olulisem raamatukogu riigis.
Ja oligi juba õhtu käes ja meil aeg jälle koju sõita, et end korralikult järgmise päeva matkaks välja puhata.

 Kolmapäeval sõitisme rongiga Dublini äärelinna Braysse, kus algas meie päevane matk üle mäeharja naaber linna Greystones ja siis mööda mäekülge tagasi.

Kahjuks me väga head kaarti ei leidnud, aga sellel on siiski veidi näha neid mere äärseid mägesi mida me vallutama asusime.

Mööda randa jalutasime mäejalamile, korjamime ilusaid kive ja nautisime soolast mereõhku. Mäe all piknikualal teigme väikese eine ja valmistusme mäkke tõusuks mida kutsutakse Bary Head. Mergo lohutas, et tore kui me esimese mäe otsagi jõuame kõndida, et ega me teisele mäele ei peagi siis minema. Minul kui kogenud mägede vallutajale Austraalia päevilt olid lootused kõrgel ja suur tuhin sees. Mis see siis ära ei ole kõigest 241m ülesse mõnusalt jalutada ja siis 5km mööda mäeharja teisele mäele, mis see siis ära teha ei ole.

Nii algas matkarada, lõhnas vähemalt väga meeldivalt.

Poolel teel mäkke tegime väikse puhkepausi ja imetlesime ümbrust.

Ja olimegi tippus nagu nalja. Ilm küll ähvardas aina rohkem sajuga aga lootsime, et me seekord pääseme kuiva nahaga.
Vaade Bray Headsilt oli ikka võimas. Kaugelt on näha Dublinit ja Iiri merd, parim mida sel päeval tahta.
Kuna jaksu oli meil veel üleliiagi siis võtsime ikka ette matka ka teisele mäele.

Nii meile rada paistis, väga ilus ja meelitav, kuidagi ei saanud sellele astumata jätta.

Sellised matkad teevad reisimise meeldejäävaks. Jalutad rahulikult looduses, ei müra ega kära. Linnud laulavad, taimed õitsevad ja lõhnavad nii hästi kui oskavad, tuul vaikselt sasib juustes ja nii kaugele kui silm ulatub on vaid puhas looduseilu.

Peagi võisime mäekülje tagant piiluda Greystones linna.

Ja siis me nägime hobuseid, oi kui palju neid oli, pealegi üks ilusam kui teine. Astusime matkarajalt kõrvale, et neid lähemalt vaadata ja mälestuseks pilte klõpsida, ikka ühest hobusest ja teisest hobusest, siis veel tervest karjast korraga. Ja vaikselt jalutasime edasi märkamata, et olime nüüd hoopis taluniku traktoritee valinud ja suundusime mööda mäekülge edasi, mitte mäeotsa nagu oleks pidanud.
Oma eksitusest saime aru kui ette tulid raudväravad.

 Mis seal ikka, me olime juba päris tubli maa mäest alla tulnud ja tagasi enam minna ei tahtnud, tegime oma elu põnevaks ja ronisime üle aia, eks näis mis edasi tuleb.
Alguses viis rada aina edasi mäest alla kuni jõudsime talumajadeni, kõndisime viisakalt neist ümber sõidu teeni ja seal siis Greystones linna poole, teadmata kui kaugel linn üldse on.
Ausalt, see linna ääres jalutamine oli päris igav ja mitte üldse nii ilus kui mäe peal aga kuidagi pidime me uuesti mere ääde saama, et siis matkrada uuesti ülesse leida
Läbi õnne ja juhuse keerasime me õigest tänavast ranna poole ja olimegi tagasi matkarajal, et siis mööda kaljuäärt Braysse tagasi kõndida.

Ja siis jäi meil kõigest 5km tagasi Braysse jalutada.

Mööda mäekülge oli see jalutuskäik väga meeldiv. Parimad vaated merele, linnulaul ja aeg ajalt mööduv rong.

Kuid kahjus sai peagi vihmapilv meid kätte ja lisasime sammu kiirust, et võimalikult ruttu tagasi linna jõuda. Seetõttu matkaraja lõpusirgest meil pilte ei ole.
Brays sõime veel meeldiva lõuna ja istusime rongile mis meid tagasi Dublinisse viis.
 Matkamise maitse kätte saanud, tegime plaani, et järgmine päev lähme jälle linnast välja.

Ja sellest kuidas kolm eestlast poolsaarele kõige pikema ringi peale tegid saab lugeda juba peagi.

Kevadise reisi esimene osa ehk ringreis Lääne-Iirimaal

 Heihei!

Uus aasta- uus kevad ja taas aeg kohver kapiotsast alla võtta ja veidi maailma avastama minna. Ammu lubatud ja oodatud külaskäik Mergo juurde Dublinisse sai ette võetud  07.04- 14.04 , reisikaaslasteks Aidi, Kristiina ja Sillu :)

Eestis veel üllatuslik kevadine lumi maas istusime Tallinnas lennukisse ootustega, et ees ootab soe ja päikseline kevad. Algus oli paljutõotav, Dublini lennujaamas ootaski mõnusalt sume õhtu koos Mergoga, kes meile just rendiautot välja kauples.
Sõitsime siis uhkes, mitte just sellises nagu me tellisime aga ikkagi päris toredas rendiautos Mergo koju ja seadsime end ruttu sisse, et siis kiirelt minna linna uudistama.

Dublin mis asub Liffey jõe suudmes asutasid algselt viikingid, linn laines 17. sajandil kiiresti ja peagi oli saare suurim linn ning sai Iirimaa pealinnaks. Linnal on mittu nime, Dublin- mis on ingliskeelne ja tuletatud Iirikeelsest nimes Dubhlinn (tõlkes "must bassein") ja Iirikeelne- Baile Atha Cliath.

 Tänapäeval on Dublin kuulus oma pubide, Nobeli preemia laureaatidest kirjanike ja Trinity ülikooli poolest.
Dublini pubid olid sel õhtul just need mida meie külastada soovisime.

Viis jalapaari linna vallutamas, käisime läbi nii mõnedki kohalikud pubid ja baarid aga enamus oli neist puupüsti täis ja teised jälle mitte meie maitsele. Lõpuks hilja õhtul leidime just seda mida soovisime- Crocerty House, parima muusikaga pubi sel õhtul.

Crocerty House oli küll meeletult rahvast täis ja vaevu mahtusime lisaks, kuid muusika oli see mis meid seal hoidis ja Mergo lubadus, et hiljem näeme ka iiri tantsu.

Nagu lubatud tulid kesköö paiku kaks kohaliku noort turistidele näitama kuidas see õige tants siis seal maal käib, väga ilus ja uhke oli teine.
Hilja sai küll sel ööl magama mindud aga hommikul vara ülesärkamine polnud ka teab mis raske, ees ootas ju oodatud retk Lääne-Iirima rannikule.

Meie reis nägi ette sõitu mööda kiirteed Limerick´i ja sealt rannikule Atlandi ookeani äärde Cliffs Moher´i imetlema, järgmine päev mööda rannikut Galwaysse ja sealt Connemara rahvusparki. Tõotas tulla üle ootuste hea retk.

Reisil osalesid : 

meie autojuht Mergo,

kaardilugeja Sillu,

kaasreisijad Aidi, Katre ja Kristiina :)

 Iirimaa ametlik iiri keelne nimi on  Eire.
Iirimaal on kasutusel kaks keelt, inglise keel on tegelikult teine riigikeel, esimene riigikeel ja emakeel on iiri keel mida küll paljud ei kasuta aga on koolis kohustuslik õppeaine ja kasutatakse kõigil siltidel riigis. 
Iirimaa saar on jaotatud kaheks, Iiri vabariik ja Põhja-Iirimaa kes kuulub Suurbritannia alla. Meie nimetamegi Iiri vabariiki lihtsalt Iirimaaks. Peale Iiri iseseisvussõda jäi Iirimaa riigi sümboolne rahvusvaheline esindamine iiri kuningale edasi, kuni 1949 a. kuulutas riik end korralikult vabariigiks ja valiti president.

Minu üks eesmärke Iirimaal oli külastada vähemalt ühte lossi, neid peaks seal ikka jaguma küllaga. Ja õnneks üks jäi meile üsna ruttu tee peale.

Bunratty Castle.
Algselt selle kohale ehitati loss 1270. aastal, praegusel kujul loss taastati 1954 ja nüüd on see populaarne turismi atraktsioon.
Meie külaskäigu ajal toimus seal vanaaegsete jalgrataste laat. Põnevust ja ilu oli küllaga.

Järgmisena jõudsimegi Limerick´i kus parkisime auto kesklinna ja läksime otsima sealset kohaliku lossi. Linnas toimus just sel ajal suur jalgpalli kohtumine ja linn oli jalgpallifänne täis kes kõik liikusid ühes suunas.
 Veidi jalutasime mööda jõekallast ja peagi oli kaugele näha uhke lossi hoone.

King Johns Castle.
Viikingite kuningas Thormodr Helgason ehitas sellele kohale oma kindluse 922 aastal ja selle ümber hakkas tekkima linn. Linn põles 1174 aastal maatasa ja taas hakkati üles ehitama aastal 1195. Kohalik legend räägib, et siis sai Limerick oma esimese harta ja linnapea. Loss ehitati tellimusena kuningas John poolt ja selle pärast kannab ka kuninga nime, lossi ehitamine lõppes umbes 1200 aastal.
Aga kahjuks maksis lossi sissepääs liiga palju ja nii saime seda imetleda vaid väljastpoolt.
Limerick´is jalutasime veel veidi mööda linna ja sõime kohalikus pubis lõunat. Peagi oli aeg auto üles otsida ja jätkata sõitu rannikule.

Järgmine sihtpunkt oli Spanish point, kohalik suvilate rajoon mis on nime saanud seal kandis uppunud Hispaania laevastiku järgi. Mida ligemale me rannikule jõudsime seda rohkem ähvardas, et ilm läheb sajule. Ja kahjuks nii see ka läks.

Meie soov oli näha Atlandi ookeni, nii me tuule ja vihma kiuste vaatasime üle vee Ameerika poole.

 Esimese päeva sihtkoht ja peamine vaatamisväärsus oli Cliffs of Moher. Kaljud on saanud oma nime seal varem seisnud kindlsuse järgi. Kõrgust ookeani pinnast on neil 120 kuni 214 meetrit, vanimad kivimid mida uuritud, on lausa 300 miljoni vanused.
Meil kahjuks ainult ilmaga ei vedanud ja vaade oli üsna piiratud, siiski püüdsime nautida looduse ilu nii palju kui võimalik oli.

Kui tiir vaateplatvormil tehtud ja piisavalt tuult hõlma alla peidetud, läksime Aidiga külaliste keskusesse sooja. Seal oli kena väljapanek kohalike lindude, kalade ja loomariigi piltidest. Seletati lahti erinevate kivimite kihid ja tekke lugu.
Kui päike hakkas loojuma ja looduspark suleti, võtsime ette keerulise ülesande ja hakkasime endale öömaja otsima. Polnud just eriline turismi hooaeg, aga sobiva hinnaga ööbimist oli raske leida, kuni meile õnn naeratas ja Lisdoonvarna linnakeses hostelis toa saime.

Kiire õhtusöök pikniku stiilis ja ülejäänud õhtu veetsime kohalikus pubis kus kohalikud mehed suurepärast muusikat tegid. Mõni meist suutis vaid keskööni vastu pidada ja vapramad oli muusika lummuses vaat, et vara hommikuni.
Hommik tuli aga uus ja uhke nii nagu tal kombeks on ja meie reis läks aina edasi.
Uus sihtkoht oli Galway.

Galway on suuruselt kolmas linn Iirimaal ja meie eesmärgiks seal oli hommikust süüa. Isegi nii suures linnas suutsime lõpuks leida hea ja maitsva hommikuvõileibadega hubase söögikoha.

Ja linnatänavatel jalutades kohtasime tuttavaid mehi Tartust. Eduard Vilde ja Oscar Wilde skulptuuri koopia kingiti 2004 aastal Galway linnale.

Ülejäänud päeva plaanisime veeta Connemara rahvuspargis. Soovisime vaatama minna Kylemore Abby - kunagine loss mis on ehitatud ümber kloostriks.

Kylemore klooster rajati lossi benediktiini nunnade poolt kes põgenesid Belgiast I maailma sõja ajal. 1867 a. ehitatud lossis oli omalajal 33 magamistoa kohta 4 vannituba, ballisaal ja mitmeid meelelahutuseks mõeldud ruume.
Kui nunnad lossi ja maad ära ostsid, avasid nad seal rahvusvahelise internaatkooli ja päevakooli kohalikele tütarlastele mis suleti 2010 aastal. Alates 70ndatest on kloostri maja ja aed avatud külalistele. Pileti hind on aga täpselt nii krõbe, et meie seda ilu ja uhkus seest poolt vaadata ei saanud. Ja pealegi oleks see võtnud terve päeva millest meil juba pool oli möödas, et kõike näha mis võimalik ja veel matkata kalju otsa Jeesuse kuju juurde.
Nii, et korjasin hoopis järve äärest kive taskusse, käisime suveniiri poes ja olime rahul, et kloostrit eemaltki näha saime.

Kordki saime kõik vandersellid ühele pildile kokku.

Ja sõit läks aina edasi, eriti kaval plaan oli meil leida kohalik söögikoht kus saaks mereande heamaitsta. Koht oli kena ja tore, menüü rikkalik aga ebaõnn oli, et koos meie saabumisega hakkas just kokal poole tunnine paus, nii pididki turistid kannatlikult kõhud korisemas ootama, et hommikul püütud kalake lauale toodaks.

Kõhud lõpuks täis ja meel hea võtsime ette veel viimase ülesande, matkata Connemara rahvuspargi matkarajal kuni vihm meid kinni püüab või päike lootusetult looja läheb.

Connemara rahvuspark asutati 1980 aastal. Varem oli maa-ala osa Kylemore lossi valdustest. Tänapäeval on looduspark kuulus oma lindude mitmekesisuse poolest.
Meie jalutasime mäest ülesse kuni jaksu oli, nuusutasime mandli lõhnalisi kadaka põõsaid ja tundsime rõõmu, et ringreis oli igati korda läinud.
Enne kui päevavalgus täiesti kadus, proovisime leida suunda käänulistel küladeteedel tagasi kiirteele.

Nii tore kui see ka oli, sai automatk otsa ja teisipäeva varahommikul jätsime Kristiina ja Silluga hüvasti, neil oli aeg tagasi Tallinna tulla. Aga meie Aidiga nautisime puhkust edasi, Mergo lubas meid viia veel matkama mägedesse.

Kuidas kolm Eestlast vallutasid mäge ja siis jälle hobused eksitasid eestlasi mäel, juba järgmises blogijutus.