Kevadise reisi esimene osa ehk ringreis Lääne-Iirimaal

 Heihei!

Uus aasta- uus kevad ja taas aeg kohver kapiotsast alla võtta ja veidi maailma avastama minna. Ammu lubatud ja oodatud külaskäik Mergo juurde Dublinisse sai ette võetud  07.04- 14.04 , reisikaaslasteks Aidi, Kristiina ja Sillu :)

Eestis veel üllatuslik kevadine lumi maas istusime Tallinnas lennukisse ootustega, et ees ootab soe ja päikseline kevad. Algus oli paljutõotav, Dublini lennujaamas ootaski mõnusalt sume õhtu koos Mergoga, kes meile just rendiautot välja kauples.
Sõitsime siis uhkes, mitte just sellises nagu me tellisime aga ikkagi päris toredas rendiautos Mergo koju ja seadsime end ruttu sisse, et siis kiirelt minna linna uudistama.

Dublin mis asub Liffey jõe suudmes asutasid algselt viikingid, linn laines 17. sajandil kiiresti ja peagi oli saare suurim linn ning sai Iirimaa pealinnaks. Linnal on mittu nime, Dublin- mis on ingliskeelne ja tuletatud Iirikeelsest nimes Dubhlinn (tõlkes "must bassein") ja Iirikeelne- Baile Atha Cliath.

 Tänapäeval on Dublin kuulus oma pubide, Nobeli preemia laureaatidest kirjanike ja Trinity ülikooli poolest.
Dublini pubid olid sel õhtul just need mida meie külastada soovisime.

Viis jalapaari linna vallutamas, käisime läbi nii mõnedki kohalikud pubid ja baarid aga enamus oli neist puupüsti täis ja teised jälle mitte meie maitsele. Lõpuks hilja õhtul leidime just seda mida soovisime- Crocerty House, parima muusikaga pubi sel õhtul.

Crocerty House oli küll meeletult rahvast täis ja vaevu mahtusime lisaks, kuid muusika oli see mis meid seal hoidis ja Mergo lubadus, et hiljem näeme ka iiri tantsu.

Nagu lubatud tulid kesköö paiku kaks kohaliku noort turistidele näitama kuidas see õige tants siis seal maal käib, väga ilus ja uhke oli teine.
Hilja sai küll sel ööl magama mindud aga hommikul vara ülesärkamine polnud ka teab mis raske, ees ootas ju oodatud retk Lääne-Iirima rannikule.

Meie reis nägi ette sõitu mööda kiirteed Limerick´i ja sealt rannikule Atlandi ookeani äärde Cliffs Moher´i imetlema, järgmine päev mööda rannikut Galwaysse ja sealt Connemara rahvusparki. Tõotas tulla üle ootuste hea retk.

Reisil osalesid : 

meie autojuht Mergo,

kaardilugeja Sillu,

kaasreisijad Aidi, Katre ja Kristiina :)

 Iirimaa ametlik iiri keelne nimi on  Eire.
Iirimaal on kasutusel kaks keelt, inglise keel on tegelikult teine riigikeel, esimene riigikeel ja emakeel on iiri keel mida küll paljud ei kasuta aga on koolis kohustuslik õppeaine ja kasutatakse kõigil siltidel riigis. 
Iirimaa saar on jaotatud kaheks, Iiri vabariik ja Põhja-Iirimaa kes kuulub Suurbritannia alla. Meie nimetamegi Iiri vabariiki lihtsalt Iirimaaks. Peale Iiri iseseisvussõda jäi Iirimaa riigi sümboolne rahvusvaheline esindamine iiri kuningale edasi, kuni 1949 a. kuulutas riik end korralikult vabariigiks ja valiti president.

Minu üks eesmärke Iirimaal oli külastada vähemalt ühte lossi, neid peaks seal ikka jaguma küllaga. Ja õnneks üks jäi meile üsna ruttu tee peale.

Bunratty Castle.
Algselt selle kohale ehitati loss 1270. aastal, praegusel kujul loss taastati 1954 ja nüüd on see populaarne turismi atraktsioon.
Meie külaskäigu ajal toimus seal vanaaegsete jalgrataste laat. Põnevust ja ilu oli küllaga.

Järgmisena jõudsimegi Limerick´i kus parkisime auto kesklinna ja läksime otsima sealset kohaliku lossi. Linnas toimus just sel ajal suur jalgpalli kohtumine ja linn oli jalgpallifänne täis kes kõik liikusid ühes suunas.
 Veidi jalutasime mööda jõekallast ja peagi oli kaugele näha uhke lossi hoone.

King Johns Castle.
Viikingite kuningas Thormodr Helgason ehitas sellele kohale oma kindluse 922 aastal ja selle ümber hakkas tekkima linn. Linn põles 1174 aastal maatasa ja taas hakkati üles ehitama aastal 1195. Kohalik legend räägib, et siis sai Limerick oma esimese harta ja linnapea. Loss ehitati tellimusena kuningas John poolt ja selle pärast kannab ka kuninga nime, lossi ehitamine lõppes umbes 1200 aastal.
Aga kahjuks maksis lossi sissepääs liiga palju ja nii saime seda imetleda vaid väljastpoolt.
Limerick´is jalutasime veel veidi mööda linna ja sõime kohalikus pubis lõunat. Peagi oli aeg auto üles otsida ja jätkata sõitu rannikule.

Järgmine sihtpunkt oli Spanish point, kohalik suvilate rajoon mis on nime saanud seal kandis uppunud Hispaania laevastiku järgi. Mida ligemale me rannikule jõudsime seda rohkem ähvardas, et ilm läheb sajule. Ja kahjuks nii see ka läks.

Meie soov oli näha Atlandi ookeni, nii me tuule ja vihma kiuste vaatasime üle vee Ameerika poole.

 Esimese päeva sihtkoht ja peamine vaatamisväärsus oli Cliffs of Moher. Kaljud on saanud oma nime seal varem seisnud kindlsuse järgi. Kõrgust ookeani pinnast on neil 120 kuni 214 meetrit, vanimad kivimid mida uuritud, on lausa 300 miljoni vanused.
Meil kahjuks ainult ilmaga ei vedanud ja vaade oli üsna piiratud, siiski püüdsime nautida looduse ilu nii palju kui võimalik oli.

Kui tiir vaateplatvormil tehtud ja piisavalt tuult hõlma alla peidetud, läksime Aidiga külaliste keskusesse sooja. Seal oli kena väljapanek kohalike lindude, kalade ja loomariigi piltidest. Seletati lahti erinevate kivimite kihid ja tekke lugu.
Kui päike hakkas loojuma ja looduspark suleti, võtsime ette keerulise ülesande ja hakkasime endale öömaja otsima. Polnud just eriline turismi hooaeg, aga sobiva hinnaga ööbimist oli raske leida, kuni meile õnn naeratas ja Lisdoonvarna linnakeses hostelis toa saime.

Kiire õhtusöök pikniku stiilis ja ülejäänud õhtu veetsime kohalikus pubis kus kohalikud mehed suurepärast muusikat tegid. Mõni meist suutis vaid keskööni vastu pidada ja vapramad oli muusika lummuses vaat, et vara hommikuni.
Hommik tuli aga uus ja uhke nii nagu tal kombeks on ja meie reis läks aina edasi.
Uus sihtkoht oli Galway.

Galway on suuruselt kolmas linn Iirimaal ja meie eesmärgiks seal oli hommikust süüa. Isegi nii suures linnas suutsime lõpuks leida hea ja maitsva hommikuvõileibadega hubase söögikoha.

Ja linnatänavatel jalutades kohtasime tuttavaid mehi Tartust. Eduard Vilde ja Oscar Wilde skulptuuri koopia kingiti 2004 aastal Galway linnale.

Ülejäänud päeva plaanisime veeta Connemara rahvuspargis. Soovisime vaatama minna Kylemore Abby - kunagine loss mis on ehitatud ümber kloostriks.

Kylemore klooster rajati lossi benediktiini nunnade poolt kes põgenesid Belgiast I maailma sõja ajal. 1867 a. ehitatud lossis oli omalajal 33 magamistoa kohta 4 vannituba, ballisaal ja mitmeid meelelahutuseks mõeldud ruume.
Kui nunnad lossi ja maad ära ostsid, avasid nad seal rahvusvahelise internaatkooli ja päevakooli kohalikele tütarlastele mis suleti 2010 aastal. Alates 70ndatest on kloostri maja ja aed avatud külalistele. Pileti hind on aga täpselt nii krõbe, et meie seda ilu ja uhkus seest poolt vaadata ei saanud. Ja pealegi oleks see võtnud terve päeva millest meil juba pool oli möödas, et kõike näha mis võimalik ja veel matkata kalju otsa Jeesuse kuju juurde.
Nii, et korjasin hoopis järve äärest kive taskusse, käisime suveniiri poes ja olime rahul, et kloostrit eemaltki näha saime.

Kordki saime kõik vandersellid ühele pildile kokku.

Ja sõit läks aina edasi, eriti kaval plaan oli meil leida kohalik söögikoht kus saaks mereande heamaitsta. Koht oli kena ja tore, menüü rikkalik aga ebaõnn oli, et koos meie saabumisega hakkas just kokal poole tunnine paus, nii pididki turistid kannatlikult kõhud korisemas ootama, et hommikul püütud kalake lauale toodaks.

Kõhud lõpuks täis ja meel hea võtsime ette veel viimase ülesande, matkata Connemara rahvuspargi matkarajal kuni vihm meid kinni püüab või päike lootusetult looja läheb.

Connemara rahvuspark asutati 1980 aastal. Varem oli maa-ala osa Kylemore lossi valdustest. Tänapäeval on looduspark kuulus oma lindude mitmekesisuse poolest.
Meie jalutasime mäest ülesse kuni jaksu oli, nuusutasime mandli lõhnalisi kadaka põõsaid ja tundsime rõõmu, et ringreis oli igati korda läinud.
Enne kui päevavalgus täiesti kadus, proovisime leida suunda käänulistel küladeteedel tagasi kiirteele.

Nii tore kui see ka oli, sai automatk otsa ja teisipäeva varahommikul jätsime Kristiina ja Silluga hüvasti, neil oli aeg tagasi Tallinna tulla. Aga meie Aidiga nautisime puhkust edasi, Mergo lubas meid viia veel matkama mägedesse.

Kuidas kolm Eestlast vallutasid mäge ja siis jälle hobused eksitasid eestlasi mäel, juba järgmises blogijutus.