Kevadise reisi esimene osa ehk ringreis Lääne-Iirimaal

 Heihei!

Uus aasta- uus kevad ja taas aeg kohver kapiotsast alla võtta ja veidi maailma avastama minna. Ammu lubatud ja oodatud külaskäik Mergo juurde Dublinisse sai ette võetud  07.04- 14.04 , reisikaaslasteks Aidi, Kristiina ja Sillu :)

Eestis veel üllatuslik kevadine lumi maas istusime Tallinnas lennukisse ootustega, et ees ootab soe ja päikseline kevad. Algus oli paljutõotav, Dublini lennujaamas ootaski mõnusalt sume õhtu koos Mergoga, kes meile just rendiautot välja kauples.
Sõitsime siis uhkes, mitte just sellises nagu me tellisime aga ikkagi päris toredas rendiautos Mergo koju ja seadsime end ruttu sisse, et siis kiirelt minna linna uudistama.

Dublin mis asub Liffey jõe suudmes asutasid algselt viikingid, linn laines 17. sajandil kiiresti ja peagi oli saare suurim linn ning sai Iirimaa pealinnaks. Linnal on mittu nime, Dublin- mis on ingliskeelne ja tuletatud Iirikeelsest nimes Dubhlinn (tõlkes "must bassein") ja Iirikeelne- Baile Atha Cliath.

 Tänapäeval on Dublin kuulus oma pubide, Nobeli preemia laureaatidest kirjanike ja Trinity ülikooli poolest.
Dublini pubid olid sel õhtul just need mida meie külastada soovisime.

Viis jalapaari linna vallutamas, käisime läbi nii mõnedki kohalikud pubid ja baarid aga enamus oli neist puupüsti täis ja teised jälle mitte meie maitsele. Lõpuks hilja õhtul leidime just seda mida soovisime- Crocerty House, parima muusikaga pubi sel õhtul.

Crocerty House oli küll meeletult rahvast täis ja vaevu mahtusime lisaks, kuid muusika oli see mis meid seal hoidis ja Mergo lubadus, et hiljem näeme ka iiri tantsu.

Nagu lubatud tulid kesköö paiku kaks kohaliku noort turistidele näitama kuidas see õige tants siis seal maal käib, väga ilus ja uhke oli teine.
Hilja sai küll sel ööl magama mindud aga hommikul vara ülesärkamine polnud ka teab mis raske, ees ootas ju oodatud retk Lääne-Iirima rannikule.

Meie reis nägi ette sõitu mööda kiirteed Limerick´i ja sealt rannikule Atlandi ookeani äärde Cliffs Moher´i imetlema, järgmine päev mööda rannikut Galwaysse ja sealt Connemara rahvusparki. Tõotas tulla üle ootuste hea retk.

Reisil osalesid : 

meie autojuht Mergo,

kaardilugeja Sillu,

kaasreisijad Aidi, Katre ja Kristiina :)

 Iirimaa ametlik iiri keelne nimi on  Eire.
Iirimaal on kasutusel kaks keelt, inglise keel on tegelikult teine riigikeel, esimene riigikeel ja emakeel on iiri keel mida küll paljud ei kasuta aga on koolis kohustuslik õppeaine ja kasutatakse kõigil siltidel riigis. 
Iirimaa saar on jaotatud kaheks, Iiri vabariik ja Põhja-Iirimaa kes kuulub Suurbritannia alla. Meie nimetamegi Iiri vabariiki lihtsalt Iirimaaks. Peale Iiri iseseisvussõda jäi Iirimaa riigi sümboolne rahvusvaheline esindamine iiri kuningale edasi, kuni 1949 a. kuulutas riik end korralikult vabariigiks ja valiti president.

Minu üks eesmärke Iirimaal oli külastada vähemalt ühte lossi, neid peaks seal ikka jaguma küllaga. Ja õnneks üks jäi meile üsna ruttu tee peale.

Bunratty Castle.
Algselt selle kohale ehitati loss 1270. aastal, praegusel kujul loss taastati 1954 ja nüüd on see populaarne turismi atraktsioon.
Meie külaskäigu ajal toimus seal vanaaegsete jalgrataste laat. Põnevust ja ilu oli küllaga.

Järgmisena jõudsimegi Limerick´i kus parkisime auto kesklinna ja läksime otsima sealset kohaliku lossi. Linnas toimus just sel ajal suur jalgpalli kohtumine ja linn oli jalgpallifänne täis kes kõik liikusid ühes suunas.
 Veidi jalutasime mööda jõekallast ja peagi oli kaugele näha uhke lossi hoone.

King Johns Castle.
Viikingite kuningas Thormodr Helgason ehitas sellele kohale oma kindluse 922 aastal ja selle ümber hakkas tekkima linn. Linn põles 1174 aastal maatasa ja taas hakkati üles ehitama aastal 1195. Kohalik legend räägib, et siis sai Limerick oma esimese harta ja linnapea. Loss ehitati tellimusena kuningas John poolt ja selle pärast kannab ka kuninga nime, lossi ehitamine lõppes umbes 1200 aastal.
Aga kahjuks maksis lossi sissepääs liiga palju ja nii saime seda imetleda vaid väljastpoolt.
Limerick´is jalutasime veel veidi mööda linna ja sõime kohalikus pubis lõunat. Peagi oli aeg auto üles otsida ja jätkata sõitu rannikule.

Järgmine sihtpunkt oli Spanish point, kohalik suvilate rajoon mis on nime saanud seal kandis uppunud Hispaania laevastiku järgi. Mida ligemale me rannikule jõudsime seda rohkem ähvardas, et ilm läheb sajule. Ja kahjuks nii see ka läks.

Meie soov oli näha Atlandi ookeni, nii me tuule ja vihma kiuste vaatasime üle vee Ameerika poole.

 Esimese päeva sihtkoht ja peamine vaatamisväärsus oli Cliffs of Moher. Kaljud on saanud oma nime seal varem seisnud kindlsuse järgi. Kõrgust ookeani pinnast on neil 120 kuni 214 meetrit, vanimad kivimid mida uuritud, on lausa 300 miljoni vanused.
Meil kahjuks ainult ilmaga ei vedanud ja vaade oli üsna piiratud, siiski püüdsime nautida looduse ilu nii palju kui võimalik oli.

Kui tiir vaateplatvormil tehtud ja piisavalt tuult hõlma alla peidetud, läksime Aidiga külaliste keskusesse sooja. Seal oli kena väljapanek kohalike lindude, kalade ja loomariigi piltidest. Seletati lahti erinevate kivimite kihid ja tekke lugu.
Kui päike hakkas loojuma ja looduspark suleti, võtsime ette keerulise ülesande ja hakkasime endale öömaja otsima. Polnud just eriline turismi hooaeg, aga sobiva hinnaga ööbimist oli raske leida, kuni meile õnn naeratas ja Lisdoonvarna linnakeses hostelis toa saime.

Kiire õhtusöök pikniku stiilis ja ülejäänud õhtu veetsime kohalikus pubis kus kohalikud mehed suurepärast muusikat tegid. Mõni meist suutis vaid keskööni vastu pidada ja vapramad oli muusika lummuses vaat, et vara hommikuni.
Hommik tuli aga uus ja uhke nii nagu tal kombeks on ja meie reis läks aina edasi.
Uus sihtkoht oli Galway.

Galway on suuruselt kolmas linn Iirimaal ja meie eesmärgiks seal oli hommikust süüa. Isegi nii suures linnas suutsime lõpuks leida hea ja maitsva hommikuvõileibadega hubase söögikoha.

Ja linnatänavatel jalutades kohtasime tuttavaid mehi Tartust. Eduard Vilde ja Oscar Wilde skulptuuri koopia kingiti 2004 aastal Galway linnale.

Ülejäänud päeva plaanisime veeta Connemara rahvuspargis. Soovisime vaatama minna Kylemore Abby - kunagine loss mis on ehitatud ümber kloostriks.

Kylemore klooster rajati lossi benediktiini nunnade poolt kes põgenesid Belgiast I maailma sõja ajal. 1867 a. ehitatud lossis oli omalajal 33 magamistoa kohta 4 vannituba, ballisaal ja mitmeid meelelahutuseks mõeldud ruume.
Kui nunnad lossi ja maad ära ostsid, avasid nad seal rahvusvahelise internaatkooli ja päevakooli kohalikele tütarlastele mis suleti 2010 aastal. Alates 70ndatest on kloostri maja ja aed avatud külalistele. Pileti hind on aga täpselt nii krõbe, et meie seda ilu ja uhkus seest poolt vaadata ei saanud. Ja pealegi oleks see võtnud terve päeva millest meil juba pool oli möödas, et kõike näha mis võimalik ja veel matkata kalju otsa Jeesuse kuju juurde.
Nii, et korjasin hoopis järve äärest kive taskusse, käisime suveniiri poes ja olime rahul, et kloostrit eemaltki näha saime.

Kordki saime kõik vandersellid ühele pildile kokku.

Ja sõit läks aina edasi, eriti kaval plaan oli meil leida kohalik söögikoht kus saaks mereande heamaitsta. Koht oli kena ja tore, menüü rikkalik aga ebaõnn oli, et koos meie saabumisega hakkas just kokal poole tunnine paus, nii pididki turistid kannatlikult kõhud korisemas ootama, et hommikul püütud kalake lauale toodaks.

Kõhud lõpuks täis ja meel hea võtsime ette veel viimase ülesande, matkata Connemara rahvuspargi matkarajal kuni vihm meid kinni püüab või päike lootusetult looja läheb.

Connemara rahvuspark asutati 1980 aastal. Varem oli maa-ala osa Kylemore lossi valdustest. Tänapäeval on looduspark kuulus oma lindude mitmekesisuse poolest.
Meie jalutasime mäest ülesse kuni jaksu oli, nuusutasime mandli lõhnalisi kadaka põõsaid ja tundsime rõõmu, et ringreis oli igati korda läinud.
Enne kui päevavalgus täiesti kadus, proovisime leida suunda käänulistel küladeteedel tagasi kiirteele.

Nii tore kui see ka oli, sai automatk otsa ja teisipäeva varahommikul jätsime Kristiina ja Silluga hüvasti, neil oli aeg tagasi Tallinna tulla. Aga meie Aidiga nautisime puhkust edasi, Mergo lubas meid viia veel matkama mägedesse.

Kuidas kolm Eestlast vallutasid mäge ja siis jälle hobused eksitasid eestlasi mäel, juba järgmises blogijutus.

Ringreis pisut lõunapoole ehk Riia - Varssav - Vilnius

Hei :D

Mis seal pattu salata, vahest läheb palju aega mööda ennem kui saan end käsile võtta ja kirjutatud blogijutt reisist kus käisin 11-13 Mail 2011. Palju head aega möödas aga kirja saab see pandud :D .

Kevad just Eestis tärkamas tuli mu emal hea idee sõita bussiga ringreisile veidi lõunapoole ja külastada naabrite pealinnu. Ringreisi sihtkohtadeks said : Riia-Varssav-Vilnius. Plaan lihtne ja kiire, päeva saadame kenasti mööda linnapeal jalutades ja öösel sõidame bussiga järgmisse sihtkohta.

Esimene sihtkoht oli Läti pealinn Riia. Kolmapäeva varahommikul 6.45 startis äärmiselt mugav buss Tartust, pakkudes meile tastuta kohvijooke ja wifit- lausa suurepärane algus.

Läti on meie kõige lähim lõunanaaber ja pealinnaks teada tuntud Riia, mille kesklinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Daugava jõe alamjooksul asuv vana kaubandus linna mainiti juba 2. sajandil mil oli seal liivlaste asula. Nüüdseks on Riiast saanud Balitmaade suurim linn, kuhu reisitakse veekeskusesse ujuma ja imetlema kaunist kesklinna.

Nelja tunni pärast olime keset Riia bussjaama otsimas pakkihoidu ja turismiinfot. Kottid hoiul ja info "mida teha-vaadata ühepäevaga Riias" käes sammusime kargesse kevadesse sihtmärgiks kõrghoone mille 26-ndal korrusel pidi olema võimalik vaadelda linnapanoraami.



Teel sinna möödusime Läti rahvusooperi majast.
Peale jalutuskäiku käsitööturul, möödumist kuldsekupliga kirikust ja kõhtu pistetud jäätise jõudsime lõpuks soovitatud kõrghooneni, mis oli suursugune hotell ja mille restorani korruselt pidi siis paistma suurepärane vaade linnale. Sisse me pääsesime, lihfti me leidsime, korrusele me sõitsime aga siis selgus et uksed on suletud kuna veel liiga varajane tund turisminduseks. Veidi kiikasime välja koridori aknast ja laskusime tagasi maapeale.

Vaatamis väärsus number kaks oli meie jaoks Läti sõjamuuseum.



Mitte, et meid huvitaks sõda ja selleks vajalik varustus, me lihtsalt soovisime näha kolme meetri paksuste seintega Powder Towerit (püssirohu torni) mille sees asutus paiknes. Torn on osa endisest linnusest mida esimest korda on mainitud 1330a. Alates 17. sajandist hoiti seal püssirohtu.

Edasi jalutasime mööda kanaliäärset parki, nautides päikest ja linnulaulu. Proovisime leida paadituuri sadamat, et minna sõitma Daugavale.



Laveasõit viis mööda kanalit jõele ja sealt jahisadama juures tagasi kanali ringile.



Vaade jõelt kesklinna poole.

Meeleolu ülev ja päike jätkuvalt taevas sillerdamas asusime avastama Riia kesklinna.



"Kasside maja" - juugend stiilis maja ehtitati 1909a. Inspireerituna vihast linnavolikogu vastu paigutati katusele kaks kassi, kes seisavad seljaga linnavolikogu poole. Nüüd on maja populaarne vaatamis väärsus ja mitmete kunsnike poolt maalitud maalidel.

Ülejäänud päev möödus jalutades munakivi teedel, tehes lõunauinakut kaunil muruplatsil kanali ääres ja muidugi õigete naiste kombel poodides uudistades.

Teel tagasi bussijaama möödusime poliitililisest monumendist "Bremeni linna moosekandid". Mille lõi Bremeni kunstnik Krista Baumgaertel, kuju aluseks on võetud vendade Grimmide muinasjutt aga alltekstina humooriline lähenemine Mihhail Gorbatšovi perestroikale. Pronksist kujud ei jõllita läbi akna varaste pidusööki vaid raudkardinate vahelt täiesti uut maailma kus loodavad leida mõne kondi või tükikest liha.

Peagi saabus aega jälle bussi peale minna ja sõita otsejoones Varssavisse. See kord läks meil päris õnneks ja saime igaüks vallutada kaks istumis kohta, mis lasi jalgu sirutada ja öö möödus päris kenasti.

Varahommikul Varssavi bussijaama jõudes oli esimene mure kus saaks end veidi värskendada ja riideid vahetada. Bussijaam oli vana hall ja kõle maja aga suureks üllatuseks tualett ruumid olid väga kenad ka puhtad, kõike korralikumad võrreldes kolme pealinna bussijaamade omadega.
Bussijaamast saime ka head infot kuidas kekslinna sõita ja linnaliinide piletid terveks päevaks. Suundusime siis tänavale, et kesklinna sõitva bussile saada aga suutsime teha vale otsuse ja läksime vastasuunas minevale. Õnneks avastasime oma vea ruttu ja ülejärgmises peatuses tulime maha, et ületada edukalt mitmed autosõiduread ja uuesti õnne proovida. Seekord astusime õigele bussile aga sõitsime liiga kaua ja kesklinnast mööda üle silla teisele poole jõge. Ja jälle tuli meil otsida uus transport tagasi linna poole, kokkuvõttes tuli päevapileti ost väga kasuks.
Kesklinnas jalutasime kuningalossi poole, möödudes kirikutest ja ülikooli hoonetest.



Huvitava kujundusega rõdu, mis püüdis pilku igati.

Varssav Wisla jõe kaldal on Poola pealinn aastast 1596. Tänapäeval on linn väga ilus euroopalikult puhas ja linnas on palju kauneid kohti mida külastada.



Peagi jõutsime kuningalossi, kuna kell oli veel liiga varajane siis jalutasime platsil ringi ja nautisime kaunist vaadet.
Loss ehtitati 15 sajandil ja oli elukohaks Masoovia printsidele. Kui kord pealinn kolis Krakowist Varssavisse sai lossist kuningakoda. Loss hävines täielikult teises maailmasõjas ja taas ehtitati ülesse vana lossi jäänuseid kasutades.Tänapäeval on seal muuseum kus saab näha mitmeid kauneid kunstiteoseid.

Meie päev läks edasi Marii Curie muuseumi otsingul. Kahjuks osutus piletihind meile liiga kalliks ja loobusime selle külastusest.



Möödusime kunagisest Varssavi kaitsemüüridest ja linnaväravast. Ja suundusime tagasi kesklinna poole.



















Peagi leidsime end vanal turuplatsil kaunitest majades ümbritsetult.




Linnakaev kus sai värsket joogivett.

 Ja oligi aeg otsida kohvik kus lõunat süia, selleks suundusime tagasi kesklinna kaubanduskeskuste juurde ja sõime maitsvat pizzat. Poodlesime veidi ringi ja puhkasime jalga suures pargis.



 Pargi ääres on suur kultuuri ja teaduste palee. Nii suur ja vägev, et linna sisse sõites jäi kohe silma. Sisse me seekord ei läinud, kell oli juba palju meil oli aeg suunduda tagasi bussijaama poole.
Viimase käiguna läksime veel bussijaama ligidal asuvasse kaubanduskeskusesse, et oma toidu ja joogi varusi täiendada.


 

 Ja oi milline rõõm oli leida kaubanduskeskuse aatriumis pehmed mugavad diivanid ja oi kui hea oli seal jalgu puhata. Kui ema läks uuesti toidupoodi, suutsin ma seal isegi magama jääda. Huvitaval kombel ei tulnud turvamees mind äratama ja isegi ei varastatud mind tühjaks.

 Päev linnas veedetud tuli taas bussi istuda ja võtta ette reis Vilniusse. Seekord oli kahjuks buss täiesti täis ja magamine keerulisem tegevus.

 Vilniuse busijaam valmistas meile kõige suurema üllatuse. Poleks arvanud,et üks pealinna bussijaam võib nii kole ja must välja näha.

Aga meil oli veel pool päeva järel, et kiire tiir kesklinnas teha ja õhtu hakkul taas kodu poole sõitma hakkata.
Kaardil leidsime kiirelt tee kesklinna poole ja varahommikul mööda kitsaid tänavaid sinna poole oma sammud seadsime.




 Vanalinna väravas kõrgub uhke kullatud jumalakoda. Kõik kes värvavakaare alt läbi läksid palvetasid, nii oli kohalikel kombeks.







Meil emaga oli soov leida ülesse, "Anne" nimeline katedraal. Veidi otsimist ja leidsimegi ülesse, katedraali küll renoveeriti aga ühtteist nägime ikkagi.

Jalutasime mööda käsitöölaata ja leidsime väga ilusa kohviku, mille seinal  kaunistuseks kohvikannud.







Peagi olime jõudnud suure väljakuni, mille keskel ilutses suur Vilniuse katedraal kuhu sai sisse ka kiigata.

Ja suureks üllatuseks saime teada, et seal sees on vaatamiseks välja pandud üks eksemplar Jeesuse surnulina koopiast.




Vilniuse draamateatri hoone kaunistus.

Ja peagi oli aeg linnapeal jalutamiseks otsas, võtsime suuna tagasi bussijaama. Vilnius avaldas meile kõige vähem muljet, kas põhjuseks oli reisi kolmas päev ja sellega kaasnev väsimus või ei leidnud me kõige paremaid pärleid ülesse.

Sõit Tartu läks läbi Riia, kus vahetasime ainult bussi ja hilisõhtul olimegi ilusti kodus.
Poleks uskunudki, et ka nii võib meeldivalt reisida, ilma majutuse ja aina edasi sõites bussiga.
Teinekordki läheks uuesti.