Portugal - minu uus paradiis

Uskumatu, lihtsalt uskumatu kui ilusaks ja põnevaks võib üks riik osutuda seljakotituristile. Me Veikoga ostsime piletid, ilma Portugalist suurt midagi teadmata. Lihtsalt puhta vaistu pealt. Kiirelt hakkasin läbi kammima foorumeid ja blogisi, et leida infot. Kuhu minna ja mida teha? Ja leiud olid head, üks piirkond põnevam kui teine. Siis tuli see hetk, kus enam ei suutnud otsustada mida võtta, mida jätta. Algne plaan oli rentida auto ja sõita Portost mööda rannikut alla Lagoseni ja ülesse tagasi. Aga ette ruttavalt võin öelda, et jäime poolele teele kinni, ei saanud kuidagi minema ega tulema. Liiga ilus ja põnev oli.
Alustagem siis ikka algusest.

14. Mai õhtupoolikul maandus meie lennuk Portos. Olime juba varem välja uurinud, et lennujaamast linna saab kõige mugavamalt metrooga ja tõsi ta on. Kohe lennujaama kõrval on metroojaam, kus sind abistatakse pileti ostuga, mis muide maksis vaid 2.85 eurot. Ma pole kuskil riigis nii odavalt veel lennujaamast kesklinna saanud. Vupsti rongile ja olimegi teel linna. Poolel teel märkasime, et sisse tulevad sõitjad piiksutavad oma pileteid väikses masinas. Me ei olnud sellist kaadervärki märganudki. Piinlik tunnistada aga jah me sõitsime jänest, sõltumata sellest et meil olid piletid taskus. Maha ka enam ei hakanud minema ning lootsime lihtsalt parimat. Õnneks jõudsime ilma suurema pahanduseta kesklinna.

Esimene hoone, mida me metroost väljudes nägime oli suur sinine kirik. See oli mul täiesti "peab nägema" nimekirjas. Et ta nii kohe järsku meie ees seisis oli uskumatu. Kohe esimese 5 sekundiga Portos olime jalust rabatud. Capela das Almas - üks kaunimaid kirikuid linnas.

Seljakotid hotelli tuppa viidud kiirustasime linna. Esmalt tahtsime midagi süüa ja küsisime nõu hotellist. Meil juhtus olema kõige abivalmim ja toredam hotelli vastuvõtulaua neiu keda me kohanud oleme. Ta aitas meil leida söögikohta, printis välja tagasi sõidu lennupiletid ja tegi soodukat kui otsustasime oma viimase öö Portos samas hotellis viibida. Lihtsalt suurepärane.
Ta soovitas meile minna restorani Abadia, pidi küll hinnaklassilt veidi kallim olema, aga see eest hea teeninduse ja Portugali stiilis söökidega.
Ja tõsi ta oli.

Teenindus oli viisakas ja uhke, ei ole sellist ennem kogenudki. Söögid olid veel uhkemad ja suured portsjonid. Minu meelest oleks ühest piisanud täiesti kahele. Nii pidigi Veiko korralikult pingutama, et ära süüa oma ja siis veel üle poole minu roast. Tõesti, hinnad on veidi kallimad, kui me harjunud oleme. Praed algasid 9.- ja keskmine oli umbes 15.-. Kuid veel kord pean kinnitama, et teenindus ja roogade maitse oli seda hinda täiesti väärt.
Kui kõhud täis ja meeleolu ülev otsustasime teha kiire jalutuskäigu Douro jõeni, et näha tuledesäras linna.

Tänavad olid üllatavalt inimtühjad. Nii et saime rahulikult nautida sooja öist linna. Üsna ruttu sattusime järgmise nimekirjas oleva vaatamisväärsuse juurde. Sao Bento raudteejaama hoone, mis ehitati 1961 a. See on kuulus oma vestibüüli kaunistavate siniste keraamiliste plaatide poolest, mis kujutavad stseene  Portugali ajaloost.

Aina paremaks läheb, esimene õhtu linnas ja kõik hea tuleb iseenesest kätte.
Raudteejaama juurest oli juba kaugele näha Porto katedraal, üks vanemaid ehitisi linnas.

Praegune katedraal on asunud samas paigas alates 13. sajandist, aga on tõendeid, et samas asukohas oli kiriku hooneid alates 5. sajandist. Suur ja võimas oli ta tõesti. Ja just sealt samast ümber nurga viisid trepid alla jõe äärde.

Vanalinna liiga kitsad tänavad ja hämar valgustus, veidi jube või mis? Aga eks see olegi üks reisimise võlusi, et aeg ajal peab end ületama nägemaks kauneid paiku.

Douro jõgi-  uhke ja ilus. Jõgi nähtud keerasime otsa ringi ja kõndisime mööda lõputuid treppe tagasi ülesse.

Ühele väga pikale lennureisile tuli väga ilus ja meeldiv lõpp. Olin Portosse armunud esimesest silmapilgust ja ei jõudnud ära oodata mis mind veel ees ootab. Uni tuli öösel mõnus ja magus, kesklinna kärast hoolimata.

Hommikul hotellis kiire hommikusöök ja asjad kottidesse. Meil oli Portoga aega tutvuda kõigest neli tundi. Mida võtta- mida jätta, selles oli küsimus. Teadsin, et kindlasti ei lahku ma linnast ilma raamatupood Livraria Lellot nägemata. Mina, kui üks suur raamatu sõber, lihtsalt pidin seal ära käima. Kuigi pean tunnistama, et esimese hooga kõndisime sellest lihtsalt mööda. Siis küsisime kohalike käest juhiseid ja paari katsetuse järel jõudsime kohale. Oi kui äge ja müstiline see oli. Kahjuks pilte sees teha ei tohtinud. Aga ma kasutan ühte netist saadud pilti, et te ikka näeks millest ma räägin.

Raamatupood on tegutsenud aastast 1919. Lonely Planet on valinud selle poe maailma kolme kaunima raamatupoe hulka. Ja kuulujutud käivad, et J. K. Rowling sai siit inspiratsiooni Harry Potteri Sigatüüka kooli treppide loomisel.
Otsustasime, et liigume jälle jõe suunas, küll siis midagi ikka huvitavat ette jääb. Ja peagi leidsime end seismas kõrge torni all.

Torre dos Clérigose kellatorn on üks Porto sümboleid ja linnas kõikjalt näha. Õnneks sai väikse piletiraha eest ka ülesse ronida mööda kitsast ja keeruga treppi. Vaated mis sealt avanesid olid hingematvad. Kogu linn oli su peopesal ja kauguses paisitis ookean.

Punaste katuste meri.

Juba jõudiski kätte lõuna, viimane aeg oli kiired suupisted teha ja siis hotelli kottide järgi. Tänaval jalutades paistsid kohe silma mitmed ja mitmed pagaripoed. Neid oli ikka pea iga nurga peal, üks isuäratavam kui teine. Meiegi seadsime sammud ühte väiksesse kohvik-poodi ja nautisime kohalikke hõrgutisi.
Hotellist uuesti seljakotid selga ja tagasi lennujaama, sealt saime me endale viieks päevaks rendiauto. Ja asusime teele Sintra poole. Kuna Sintrani oli oma tubli 380 km. siis tegime teadliku ööbimis peatuse sadamalinnas Peniche. Linn on mõnusalt väike ja igav. Lained loksusid, kajakad tiirlesid ja turistid jalutasid restoranide poole. Meil Veikoga ei olnud ka erilisi plaane ja lihtsalt hakkasime kõndima vana merekindluse poole, mida mööda sõites märkasime.

Kuna kell oli juba palju, siis kindluse uksed olid juba suletud. Mis meil siis üle jäi, kui sihitult edasi jalutada. Kui aus olla, siis liigagi sihitult. Sest jõudsime välja täiesti tavapärasesse elamurajooni. Õnneks keerasime õigel ajal ninad kesklinna poole ja jõudsime veel õigeks ajaks väiksesse sardiini restorani õhtusöögile. Veiko siis maiustas kohalike kuulsuste - sardiinidega, mina seekord piirdusin vaid köögiviljasupiga. Öö mugavalt üle elatud ja hommikul kohvikus saiakestega maiustatud, asusime edasi teele Sintra poole. Enne mägilinna jõudmist plaanisime sisse põigata euroopa lääne poolseima punkti Cabo da Rocale.

Käänulised ja kitsad ranniku teed olid samaväärselt ilusad kui hirmutavad. Kuid sellest, mis me teel nägime ja kus me enne Euroopa lõppu jõudmist ära käisime juba järgmises blogijutus. Losse ja paleesi saate siis veel pealekauba.

Katre