Meie Portugali reis jätkus linnas nimega Sintra.
17. Mai oli järjekordne imeilusa ilma ja parajate soojakraadidega suvepäev. Tõusime juba varakult ja sõime hostelis maitsva hommikusöögi. Kolisime end tagasi autosse ja panime masinale hääled sisse, et minna otsima järgmist lossi nimega Quinta da Regaleira. GPS näitas täiesti ilusti rada ette, aga seda, et parkida saab vaid imepisikesel nurgatagusel parkimisplatsil me ette ei näinud. Põrutasimegi täie hooga lossist mööda. Tagasi pööramise kohta sealsetel kitsastel ja mägistel tänavatel naljalt ei leia. Ja nii me leidsime end kümmekond kilomeetrit eemal rohelusse uppuva pargi parkimisplatsil. Aga ega elus juhuseid ei ole ja nii me avastasime, et see kaunis park kuulub Monserrate paleele. Kui juba siin oleme, siis vaatame selle iluduse ka üle.
Monserrate palee ehitati 1856 a. perekond Cook suvepaleeks. Sr Francis Cook oli inglismaalt pärit tekstiili miljonär ja maalikunsti koguja. Palees on märgata, et sisustamisel ja välimusel on idamaade mõjutusi. Iseenesest hoone väga suur ei olegi, aga aed on see eest topelt mõõtu.
Tegime tiiru palee sees ja imetlesime kaunist ajalugu.
Kaunilt restaureeritud raamatukogu.
Ja musternäidis kunagisest köögist, kus ei puudunud soojaveeboiler ega tippklassi köögitarvikud.
Restaureerimis tööd veel käisid endiselt, peagi on seal kõik taastatud ja saab näha kunagist sära ja ilu.
Me Veikoga võtsime jalad kõhu alt välja ja tegime korraliku tiiru pargis. See park annaks silmad ette nii mõnelegi botaanikaaiale. Kõik oli planeeritud ja grupeeritud väga süsteemselt ja taimede loodusliku päritolu silmas pidades. Sr Cook oli korralik rännumees ja tõi oma reisidelt kaasa mitmeid kauneid taimi ja puid. Mis nüüd kaunistavad seda parki.
Mehhiko taimedele rajatud aianurk.
Austraaliast oli toodud haruldane Bunya mänd. Austraalias kasvab see suur ja haraline mänd vaid ühes piirkonnas ja mul oli suurepärane võimalus seal rahvuspargis kunagi viibida.
Monserrate palee pargis leiab veel palmide allee ja puusõnajalgade oru, ning suure roosiaia.
Kell juba kipus keskpäeva ületama kui võtsime suuna tagasi Sintra poole, et jääda kindlaks oma esialgsele plaanile külastada Quinta da Regaleira paleed. See kord olime targemad liiklejad ja õnn parkimiskoha leidmisega meie poolt.
Quinta da Regaleira palee kinnisvara vahetas algusaastatel omanike ja hooneid päris tihedalt. Selliste hoonete ja aiaplaneeringuga nagu ta siiani säilinud on kõik 1898. aastast. Selle aegne omanik Carvalho Monteiro soovis ehitada endale hämmastavat kohta, kus saaks koguda ja eksponeerida sümboleid, mis peegeldavad tema huvisi ja ideoloogiat. Kõikjalt nii palees kui pargis võis leida vihjeid alkeemiale, templirüütlitele ja roosikristlastele.
Salapära oli seal tunda kõikjal, nii hoones sees, kui pargis müüride vahel ja maa alusest käikudes.
Palee seest oli kaunis, aga mööblit ja muud sisustust äärmiselt vähe. Kuid vaatasime siiski üle kõik ajalugu kirjeldavad tekstid ja pildid.
Ronisime ülesse katuseterassile, et imetleda vaadet Sintra kesklinnale.
Ja vaadet alla pargile, mis kutsus end avastama.
Park oli väga põnev, täis tiigikesi, tornikesi ja tunneleid. Seal võiks terve päeva ringi uudistada.
Tiigi taga olid tunnelid kus ilma taskulambita naljalt ei näinud. Huvitav ja põnev oli neis käikudes käia, mis sest, et vesi tilkus pähe ja aega ajalt astusid veelompi.
Kauni purskavu tagant aga algasid tunnelid mis viisid veeta kaevu.
Õnneks oli see tunnel õrnalt valgustatud. Aga neile, kes kitsaid ja pimedaid ruume kardavad ma siseneda ei soovita.
Tunneli lõpus oli veeta kaev mille otstarve on salapärane. Kuid kaunis vaade sobis meile küll.
Kaevust sai mööda keerdtreppi ülesse ronitud ja siis mäest siiru-viirulist teed mööda alla jalutatud. Vahepeal piilusime sisse kasvuhoonesse ja ronisime nii mõnesegi tornitippu. Igaljuhul see palee oma aiaga oli kõige huvitavam ja kaunim meie reisil. Eks müstilisus ja salapära tegid ka oma töö.
Nüüd oli kell juba korralik pärastlõuna ja mina olin parajalt väsinud. Veiko aga soovis veel vaadata kesklinnas asuvat kuningliku suvepaleed. Mis seal siis ikka, sättisin end keskväljakule pingile jalgu puhkama kuniks Veiko veel ühte paleed avastab. Õnneks oli töö kiire ja korralik.
Sintra Nasional Palace, ehk kuninglik suvepalee on kõige paremini säilinud keskaegne kuninglik palee Portugalis. Ja üks pikemalt kasutatud paleesid Sintras, eluolu kihas siin 15. kuni 19. sajandi lõpuni. Lossi kõige ägedam osa on köögi suured korstnad, mis paistavad kaugele üle linna.
Siseruumides on säilinud ja vaatamiseks välja pandud päris palju mööblit ja nipsasju.
Kuninglik köök.
Kui Veiko oma avastusretkelt naases, sõime väljaku kõrval olevas kohvikus kiire õhtusöögi ja otsisime oma auto ülesse. Nüüd võtsime suuna tagasi rannikule, et leida kaunis ookeani rannas omale öömaja. Mälestused Sintrast jäid suurepärased. Seda linna tahaks veel külastada, kuid siis korralikult ja tasapisi. Sest kohti ja paleesi mida vaadata oli seal veel ja rohkemgi.
Sõit rannikule käis võidu ajaga. Kas jõuame enne pimedat ookeani äärde või mitte. Suur soov oli näha päikeseloojangut Atlandi ookeanil. Ja meie rõõmuks jõudsime täpselt õigeks ajaks Praia Grande randa.
Kaunis liivarand kaljude all.
See oli minule selle reisi üks tipphetkedest. Sest sellist vaatepilti näeb aruharva.
Kuid peab tunnistama, et selle hetkeni me ei teadnud kus me järgneva öö viibime. Ega see, meid siis päikeseloojangut nautimast seganud, küll kõik loksub paika kui vaja. Kui pimedus oli võimust võtnud, käisime läbi rannas olevad hotellid, et uurida öömaja hindasi. Muidugi olid kõik hirmkallid. Nii võtsime jälle taskust välja GPSi ja panime sinna otsingusse vajalikud parameetrid. Kui nimekiri lähimatest majutustes olemas, hakkasime otsast neid läbi sõitma. Ja õnneks esimene kodumajutus võimaldas meile sobiva hinnaga ulualust. Panime oma kotid tuppa ja sõitisme tagasi randa, et lubada endale veel üks hilisõhtune tee ja koogitükk. Olime selle peale pikka ja väsitavat päeva igati ära teeninud. Ja kui päris aus olla, siis nii magusat und täis kuninglikust ja müstikat ei ole ammu tunda saanud.
Järgmiseks päevaks oli plaan teha üks korralik suvine rannapäev. Aga, et see kujuneb välja külaskäiguks munkade kloostri juurde ja kohalike salaranna otsimisele ei näinud isegi mina unes ette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar