Munkade kloostri külastus ja salaranna otsingud

Ikka tasub enne vana ära lõpetada kui uuega alustada.

Nii ma proovingi veel eriti tagant järgi kirjutada 2014 kevade Portugali reisi juttu.
Viimati jäin pooleni seal kus leidsime öömaja Praia Grande ranna lähedal.
Järgmiseks päevaks oli meil plaanitud rannapäev.
Hommikul ärgates ootas meid elutoas külluslik, maitsev hommikusöök. Perenaisega juttu ajades saime teada, et Cabo da Roca ligidal on salarand, kus ainult kohalikud käivad. Meile anti juhised kuidas kohale jõuda ja kuidas randa pääseb. Kuid kõigepalt otsustasime siiski kohalikus turistidele mõeldud rannas vähe peesitada.

Vesi oli küll veidi liiga jahe, aga päike oli see eest mõnusalt soe ja rannaliiv pehme. Viskasime ennast mugavalt siruli ja lasime päikesevitamiinil hea maitsta. Siiski peab tõdema, et minust erilist päevitajat ei ole, igav hakkab lihtsalt. Pakkisime asjad jälle kokku ja plaanisime veidi kultuursemalt oma ennelõunat veeta. Sõitsime tagasi mägedesse, et külastada vana kloostrit.

Convento dos Capuchos peitis end sügaval metsa sees, mäe jalmil. Endine munkade klooster asutati 1560 aastal, aga millal ta tegevuse lõppetas selle kohta ma infot ei leia.
Klooster nägi välja tõeliselt vana ja karmide elutingimustega. Kõik ruumid olid madalad ja kitsad.

Kitsas koridor, väikeste ustega magasmis ruumidesse.

Söögituba omas lihtsuses.

Kuid see eest kloostri ümbruses laius imeilus aed ja metsik loodus.

Kloosti siseõu täies ilus.

Salapärane metsistunud rada.

Kui sai piisavalt ringi kolatud ja kehad metsa energiat täis laaditud, oli aeg jälle tagasi randa minna. Ja nüüd oli just paras aeg minna otsima kohalike soovitatud salaranda.
Umbes täpselt me teadsime kus see asub ja autotee äärest õige sisse sõidu koha leidmine ei olnud üldse raske. Nüüd laius meie ees kivine mäenõlv ja kuskil kaugel paisitis meri. Kuidas mäest alla randa saab seda me enam ei teadnud.

Hakkasime aga mööda rada sammuma, kuni tee läks kaheks. Meie suundusime paremale, mis viis kaljude äärde, aga alla sealt küll ei saanud. Tuli tagasi algusesse minna. Õnneks just siis tuli kaks kohaliku noort meile vastu ja me palusime neid meile teed juhatada. Muidugi olid nad rõõmuga nõus. Võtsime siis ennast neile sappa ja närvikõdi valmistav mäest alla ronimine võis alata.

Õiget mäe külge alla saamine ei olnudki väga keeruline, ainult veidi järsk.

Kuid vaade mis meile all rannas avanes oli kõike seda vaeva väärt. Rannas oli näha nii noori kui vanu, isegi lapsi ja lemmikloomi. Kui nemad alla said siis saavad kõik ülesse ka.
Vesi oli endiselt piisavalt jahe, et ujuma minna küll ei tahtnud. Jalutasime mööda ranna äärt veidi ringi ja peagi oli kell seal maal, et vaja edasi sõitma hakkata. Kuid esmajoones pidi kuidagi ülesse tagasi saama.

Sel hetkel tundus mäest ülesse saamine hirmsam kui alla tulemine.

Veidi palju päikest saanud ja päris palju väsinud aga ülesse me saime.

Ja siis oli kahjuks aeg seal maal, et tuli auto pöörata tagasi Porto poole. Meil oli jäänud Portugalis olla veel kaks päeva.
Ülejäänud päeva sõitsime mööda kiirteed Porto suunas, kuni saabus öö ja vajasime jälle magamis kohta. Õnneks leidsime kiirtee äärest väikese motelli, kus saime end pesta ja siruli visata.

Plaanid järgmiseks päevaks siis veel puudusid. Teadsime vaid kuhu suunas sõitma peab. Kuid hommikul ärkasime juba uue ideega. Tahtsime leida viinamarjaistandust ja veinikeldrit. Üks korralik Portugali reis ei saa jääda ilma veinikeldrit nägemata.

Aga sellest päevast kirjutan ma juba uues blogijutus.