Mis tööd sa teed Londonis?

Töö on üks tüütu tegevus, aga ilma pole võimalik elada ei siin ega seal.
Londonis töö leidmine ei ole teab mis keeruline. Koostad korraliku CV ja jagad kohtadesse kus soovid tööd alustada. Muidugi saab otsida ka internetist, tänapäeval on kõik võimalik. Ja eriti hea kui sul on tutvused kuskil, siis on märgatavalt lihtsam leida. Alguses ei tasu väga pirtsakas olla, uut kohta saab alati hiljem otsida. Kuskilt tuleb ju alustada kohe.
Mina leidsin oma esimese töö internetist. Paari päeva jooksul kutsuti töövestlusele ja nädala pärast juba treeningule.
Esimeseks töökohaks oli väike vahvli-pannkoogi-jäätise kohvik.

Kohvik alles avati ja mina olin siis meeskonnaliige, kellel oli au seda teha. Kolme päevaga õpetati selgeks kuidas küpsetada kõige paremaid vahvleid ja pannkooke, kuidas teenindada klienti ja kasutada masinaid. Ei olnud miskit keerulist. Kuna mul on seljataga päris suur köögitöö kogemus, siis sain kõik ruttu selgeks.

Eks siis, kui tuli esimesel päeval päris kliente teenindada käsi ikka veidi värises, aga eks see käib uudsusega kaasas.
Mulle väga meeldis mu töö ja veel rohkem meeldisid mulle mu töökaaslased. Erinevad rahvad, kultuurid ja vanused. Igapäev oli täis põnevust ja uudiseid. Üsna ruttu sai meist kõigist head sõbrad. Kuid kahjuks peale ühte kuud tööl olemist, hakkasid meie nädalased töötunnid järsult vähenema. Nimelt siin maal saab tööpäevi ette teada nädala kaupa, maksmine on erinev. Mõned kohad maksavad iga nädal, mõned kahe nädala tagant ja osades töökohtades saab ainult korra kuus. Kuid selleks, et ära elada ja renti maksta, vajad ikka korralikult 40 töötundi nädalas. Kahjuks sellest meie ülemus ei hoolinud ja jätkuvalt andis nädalas töötunde 25-30 vahel. Meeskond hakkas lagunema, kõik otsisid uut töökohta. Mina kaasa arvatult.
Õnneks kuulsin, et üle tee asuv Mehhiko söögikoht otsib uut töötajat. Kiirelt viisin oma CV juhatajale ja paari päeva pärast olingi kutsutud proovima.
Töö osutus kergemaks kui ma kardsin ja jällegi minu kokkaoskused tulid igati kasuks. Võtsin rõõmuga uue töö vastu ja vanasse kohvikusse esitasin lahkumisavalduse.
Uues töökohas tuli mul meisterdada burritosi, tacosi, quesadillasi ja muidugi nachosi. Töö oli lihtne ja hästi korraldatud. Ainuke miinus on öised töötunnid, aga neid õnneks koguaeg ka ei ole. Oleneb millisesse vahetusse sind tööle pannakse järgneval nädalal.

Nii ma nüüd siis käin Mehhio sööki meisterdamas. Töökaaslased on toredad ja töö ka konti ei murra. Töötunde saab korralikult ja palka makstakse õigeaegselt, mina olen rahul ja õnnelik.
Olgu oleme ausad, vahest ei viitsi üldse tööle minna .aga eks seda juhtub meie kõigiga.
Loodetavasti jätkub mul tööindu ja tööandjal mulle tööd.

Järgmise blogijutuni.

Ma käisin Oxfordis.

Plaani väljasõidust hakkasin ma punuma laupäeval, kui väljas oli ilus päikseline päev, kuid mina pidin olema tööl. Hing ihkas midagi põnevat, Londonist välja. Siin Inglismaal on ilmad juba kevadised, aga samas päike ikka loojub kell viis, siis pidin oma sihtkohaks leidma midagi lähedal asuvat. Uurisin veidi kaarti, küsisin nõu töökaaslaselt ja nii saigi välja valitud Oxford. Sinna saab Londonist rongiga, mis sõidab umbes tunnike.
Plaan oli hea, aga kuna siine ilm kipub olema enamjaolt vihmane, siis ma enne puhkepäeva hommikut midagi kindlat ei otsustanud.
Minu õnneks ja suureks rõõmuks säras kolmapäeva hommikul taevas päike. Kiirelt asjad kotti ja raudteejaama poole teele. Oxfordi sõiduks ostsin ühepäevase edasi-tagasi pileti, mis maksis 25 naela. Täitsa taskukohane. Rong väljus viieteist minuti pärast ja juba olingi teel.

Kui ausalt ära rääkida, siis ma ei olnud selleks reisiks üldse ettevalmistunud. Ei teadnud kuhu minna või mida vaadata. Lootsin õnnele ja turismiinfopunktile. Raudteejaamas oli infopunkt täitsa olemas, kuid väga kehva infoga. Praktiliselt oli see piletimüügi koht. Nii, et tuli ise hakkama saada.
Hakkasin aga astuma kesklinna poole, Googel maps abiks.

Esimine koht mis ette jäi oli Oxfordi loss.

Väga vana ja huvitav, aga sissepääsu pilet maksis 10 naela ja seda ma osta ei raatsinud. Tegin väikse tiiru ümber lossi ja läksin järgmist kohta otsima.
Edasi kesklinna poole minnes jäi teele suur kaubanduskeskus, poodidesse mul asja ei olnud, kuid oleks väga tahtnud kasutada tualetti. Ustest sisse astudes tuli mulle vastu turvamees, kes saatis mind tuldud teed tagasi. Kaubanduskeskus on suletud. No mis seal siis ikka, lähme edasi.
Kaarti uurides jäi silma lähedal asuv kunstimuuseum, juba rõõmustasin, et leidsin midagi huvitavat siin linnas ja muidugi saan kasutada nende WC võimalusi. Kuid kurvastuseks pidin kuulma, et ka kunstimuuseum on suletud, õnneks sain vähemalt muuseumi kohviku tualetis käia. Üks mure vähem. Nii, minu teadmiste järgi asus kõrval majas The Story Museum e. lugude muuseum. Mis kõlas väga põnevalt, kuid kui jõudsin sissepääsuni, oli uksel silt "KINNI!". No ma ei saa aru, täiesti tavaline kolmapäev, ei ole isegi riigipüha ega midagi. Kõik kohad on järjest kinni, ma andsin alla. Otsustasin, et nüüd vaatan kohti kuhu ei ole vaja sisse pääseda.

Järgmisel suurel tänaval paistis eriti uhke ja suur katedraal.

Christ Church katedraal on väga võimas. Sisse ma isegi ei proovinud minna, vaatasin veidi ringi aias ja jalutasin edasi kesklinna poole.

Kesklinnas jõudsin peatänavale, mis viis botaanikaaiani. Sinna ma nüüd suuna seadsingi.

Linn on täis vanu maju ning sama vanu kõrgkoole ja muidugi asub seal ka maailma kuulus ülikool. Vaikselt edasi kõndides põikasin sisse nii mõnessegi hoovi ja kõrvaltänavale. Üks huvitavam kui teine.
Peagi paistis otsitud botaanikaaed.

Aed ei ole üldse suur, kuid usun, et suvel kui loodus on täies võimususes on see eriti kaunis. Aga mina nägin aias selle aasta esimesi lumekellukesi.

Juba on tunda kevade hõngu.
Mõnus päiksepaisteline jalutuskäik aias, veidi uurimist troopikataimedega kasvuhoones ja oligi aeg tagasi linna minna.

Nüüd võtsin suuna Trinity College poole. Ei teagi miks, nimi oli huvitav ja tundus midagi head olevat. Kõrgkool asub täiesti vanalinnas ja Oxfordi vanalinn ise on kui suur muuseum. Üks hoone vanem ja uhkem, kui teine maja.

Trinity Collage territoorium osutus väiksemaks kui ma arvasin, hoonetesse sisse ma järjekordselt ei proovinudki minna, samas aed oli iseenesest ka päris armas.

Päev oli pärastlõunasse jõudmas ja mina tegin kultuursele osale linnas lõpu. Hakkasin vaatama kuidas tagasi raudteejaama saab ja samal ajal põikasin sisse huvitavamatesse poodidesse. Ühes kunsti ja raamatu poes olles ma avastasin, et Oxfordis elas "Alice Imedemaal" autor Lewis Caroll. See on päris huvitav teave, järgmine kord kui Oxfordi lähen siis proovin leida rohkem kohti mis selle raamatu ja autoriga seotud.

Minu mõnus väljasõit Oxfordi saigi läbi, leidsin raudteejaama ülesse ja sõitsingi koju tagasi.

Kuid suvel lähen kindlasti tagasi, siis teen rohkem eeltööd ja planeerin päeva korralikumalt.

Kust otsast alustada?

Seekord kirjutan, kuidas mina oma elu Londonis alustasin. Ja see ei pruugi kõige õigem variant olla, aga nii ma tegin ja mul tuli üpris hästi välja. Kindlasti saab alati paremini.

Kust otsast siis alustada? 

Esimese asjana peab kuskil ju ööbima. Kui on mõni tuttav ees, kes sind öömajale võtab on kõik supper hästi. Kuid, kui pead ise hakkama saama, on päris hea valik hostelid. Neid on siin Londonis palju ja igas hinnas. Ja paljud neist pakuvad odavamat hinda kui elad nädal või kauem sees.

Kui elamine olemas siis oleks vaja aadressit kust saad kirju kätte. Enamus hostelid lubavad enda aadressi kasutada.

Järgmisena vaja muretseda telefoni sim-kaart. Neid saab igaltpoolt ja väga lihtsalt. Astud telefonipoodi sisse ja küsid "Pay as you Go" sim-kaarti. Kuid tuleb meeles pidada, et siin maal on internet kallis ja aeglane. Alguses oli nii raske sellega harjuda. Aga lõpuks harjud kõigega, isegi sellega, et keset linna ei ole vahest telefonil levi.

Kui olemas aadress ja telefoninumber, tuleb kiiremas korras helistada ja registreerida endale National Insurance numbri saamise aja. 

Seda saab teha ainult telefoni teel. Ja nad küsivad passi andmeid ja aadressi kuhu saata kutse. Aja kohale minekuks saab tavaliselt kahe-kolme nädala pärast.

Kasulik link : https://www.gov.uk/apply-national-insurance-number

National Insurance numbrit on sul vaja maksude maksmiseks ja töö koht küsib numbrit lepingut tehes. Sa võid töötada ilma numbrita alguses, kui tõestad, et sul on intervjuu aeg olemas.

Nüüd on sul kaks nädalat aega endale töö leida. Interneti näidise järgi kribad valmis CV ja Cover Letteri. Ja lähebki lahti otsingud. Võib vabalt jagada neid otse huvitavates kohtades käies või siis neti teel taodelda. Ei tasu olla väga pirtsakas, hiljem saab alati uue ja parema otsida. Oluline on, et oleks miskit olemas. Londonis keskmine tunnitasu on 7 naela. Sellega elab päris ilusti ära, kui arukalt toimetada.

Kui on töökoht olemas, siis saab sealt küsida paberi mis seda tõestab. Selle paberiga saab juba taodelda pangakontot. Panku on siin mitmeid, milline see parim on, ma ei tea. Ma lihtsalt valisin ühe. Pangandus on ka siin aeglane ja totakate piirangutega. Alates ülekannete aeglusest ja lõpetadest sularaha välja võtmise piiranguga. Aga kõigega harjub.

Nüüd on aeg minna National Insurance numbri vestlusele. Kui sul on töö ja aadress käib see kiirelt ja valutult. Nad ainult soovivad teada, et sa oled korralik kodanik kes makse maksab.

Nüüd on elamiseks kõik paberid korras ja paras aeg endale kodu leida. See on Londonisse kolimise juures kõige raske osa. Vähemalt minu jaoks oli.

Pakkumisi on palju, aga tahtjaid veel rohkem. Hinnad kõrged ja kvaliteet kehva. Loota tuleb vaid õnnele. Ja küll see õnn ka ükskord saabub. Tasub vaid olla ettevaatlik agentuuridega, nad ikka nöörivad täiega. Keskmine üüritoa hind koos kommunaalidega on 500 naela. See tähendab köögi ja vannitoa jagamist. Kuid nii elavad siin enamus noori, omaette elamised on hirmkallid.

Minul läks kõige selle bürokraatia ja otsimise peale kuu aega. 22 september saabusin Londoni ja 23 Oktoober oli kodu, töö ja paberimajandus korras. Kui oled hakkamist täis siis on kõik võimalik.

Sellest, kuidas ma tööle sain ja miks ma kuu hiljem uue koha leidsin, võin kirjutada uue korraliku blogijutu. 

Loodetavasti tuleb minu kogemus Londonis elu alustamisest kellegile kasuks.

Ja siis ma kolisin Londonisse!

Siin ma siis nüüd olen, keset kevadist Londonit. Väljas on ilus päikseline päev, neid on nüüd õnneks aina rohkem. Naudin oma vaba päeva.

Londonisse kolisin 22. September 2015. Kaasa tassisin 20kg kohvri ja 8kg seljakoti. Proovisin võtta võimalikult vähe riideid ja rohkem südamelähedasi esemeid. Sest, kes teab kuna uuesti Eestisse lähen.

Miks ma Londonisse kolisin?

Sellele küsimusele ei tea ma ise ka õieti vastust. Ma lihtsalt olen selline rahutu hing ja tahan koguaeg mingeid muutusi. Uusi kohti avastada, midagi uut proovida. Kui Austraaliast tagasi Eestise jõudsin, oli mul plaan olla kodumaal aastake või kaks ja siis kohe padavai Londoni elama tulla. Aga paari kuu pöödudes kohtasin noormeest kelle pärast tasus kodumaale kauemaks jääda. Nii mu lahkumise plaan ununes täiesti, elu Eestis oli mõnusalt mugav. Hea töökoht, ilus kodu ja korra aastas käisin reisimas. Polnud elul viga midagi. 

Kui paar aastat tagasi tulin Londonisse väiksele puhkusereisile, lõi vana soov siia kolida jälle õitsele. Selles linnas lihtsalt on midagi mis mind nii köidab. Nii palju näha ja teha, kohtuda erinevate inimestega. Kogu aeg midagi toimub. Ja see minusugusele rahutule ja uut otsivale inimesele meeldib. Vaikselt mõte kolimisest peas tiirlemas läks mööda veel aasta või nii. Ja siis tuli minu võimalus see idee teoks teha. Veidi planeerimist ja suveke Soomes tööd tehes, ning oligi aeg viimasedki otsad kokku tõmmata ja lennukile astuda.

Kas on raske Londonis alustada uut elu-olu?

Väga raske ei olnudki. Kui sa saad ingliskeelest aru, on hästi. Kui sa oskad sujuvalt rääkida on juba supper hästi. Vaja teha veidi eeltööd internetis ja teada mis järjekorras hakata asju ajama. Sest uutele tulijatele ei ole see paberimajandus siin lihtsaks tehtud. Kes suudab bürokraatiast läbi närida on juba tegija ja selliseid kodanike siia tahetakse, ülejäänud muidusööjad pole oodatud. Kõige kergemaks osutus Londonis töö leidmine, kui töö olemas oli juba lihtsam muud paberid korda saada. Minu jaoks oli proovikivi hoopis elamise leidmine. Aga eks ma olin alguses veidi pirtsakas ka.

Ma proovin kõigest sellest alustamis majandusest kirjutada korraliku blogijuttu teinekord. Ehk tuleb kellegile kasuks,

Ja mis nüüd edasi?

Nüüd elan üks päev korraga. Vabadel päevadel avastan linna ja kui suvi tuleb siis sõidan linnas välja ka. Leian vaikselt uusi sõpru ja õppin tundma erinevaid kultuure. Nelja kuu jooksul siin Londonis ei ole ma hetkeksi kahetsenud oma otsust kolida. Lihtsalt nii põnev on koguaeg. 

Loodan, et teie elu on ka sama põnev.