Ühel ilusalt pühapäeva hommikul, kui kõik mõistlikud kodanikud magasid magusat und, tõusid kollase maja elanikud hommikul enne viit. Kaval plaan oli sõita randa, et vallutada kohalikud veetevood.
Täiskuu valgustas me teed ja auto veeres vaikselt öösse.
Kell on ikkagi täpselt nii palju vara ning uni ei taha kuidagi kaduda.
Veel täiesti ööpimeduses randa jõudes oli just parajalt aega, et poseerida päeva kangelase taustal.
"Mehed-mehe naeratage nüüd kaamerasse" Aga neil polnud üldse aega, vaja paat ju vette ikkagi saada.
Ja siis lasid nad mõlemad jalga ja jätsid meid paati hoidma. Aga mis see siis kahele tugevale Eesti tüdrukule ära ei ole, nagu nalja.
"See karge hommikune valgus, mida magajad ei näe. Ei ole lihtsalt päeva algus vaid, ta sulle ulatab käe." (Folkmill- Käib salabidi öö)
Kui Eestis on ütlus "Naine laevas-laev põhjas" siis Austraalias selleks just naised merele kaasa võetaksegi, et neid roolima panna. Ja siis mehed saavad rahus kala püüda.
Aga siin kandis ei tohi laeva kaasa võtta hoopis banaane, pidid halba õnne tooma.
Muide see kala mis Pauli käes on, seda ta kasutas söödana.
Kui õhk ja vesi soojemaks läks sulpsasis Kaspar ja Mari-Liis vette, et näha mida siis virvendav veepind varjab.
Aga mina see kord jäin ilusti kuivale, tobe oleks ju kuuaega enne koju tulekut hai poolt söödud saada. Paul küll rääkis, et siin kandis ei uju ringi nii suuri haisi kes inimest sööks, aga parem karta kui kahetseda.
Ühel õnnelikul hetkel sai Paul oma kaua oodatud kala kätte, mitte just see mida taheti aga meil oli ikkagi rõõmu kui palju.
Kui kala üle vadatud ja pildid tehtud lasime ta tagasi vette, see isend polevat suurem asi söögikala.
Vähe päikest ja värsket merelõhna nauditud...
.... oli aeg tagasi koju naasta. Paul ikka sõitis mõnuga, nii et ...
.... tüdrukutel juuksed tuulest sassis.
Keskpäeva paiku tagasi randa jõudes, polnud ma nõus oma kingi-jalgu-pükse märjaks tegema. Lootsin, et paat vinnatakse kuivale, küll ma siis maha astun.
Aga võtta näpust. Kamandati mind ikkagi kohe paadist välja, lõpuks aitas sõbralik õlg siiski mu kuivajalaga maale.
Nooo.. põhimõtteliselt oleks võinud ju vastutasuks oma abi paadi maale vinnamisel pakkuda aga mis ma neist asjadest ikka tean, lasen veel paadi põhja.
Tore päev merel algas vara-vara aga see eest oli lõbus ja huvitav. Millal ma siis veel saan Vaikse ookeanil paadiga sõita.
Tänasest algab siis minu viimane kuu päikesest põlenud maal, ühteaegu kurb ja ootusärev saab see olema.
Katre
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar