Portugal. Sintra - lossidelinn, täis ajaloo müstikad ja looduseilu

Olen kirjutamise jälle unarusse jätnud, aga eks annan endast parima, et järjele saada.

Meie Portugali reis jätkus linnas nimega Sintra.
17. Mai oli järjekordne imeilusa ilma ja parajate soojakraadidega suvepäev. Tõusime juba varakult ja sõime hostelis maitsva hommikusöögi. Kolisime end tagasi autosse ja panime masinale hääled sisse, et minna otsima järgmist lossi nimega Quinta da Regaleira. GPS näitas täiesti ilusti rada ette, aga seda, et parkida saab vaid imepisikesel nurgatagusel parkimisplatsil me ette ei näinud. Põrutasimegi täie hooga lossist mööda. Tagasi pööramise kohta sealsetel kitsastel ja mägistel tänavatel naljalt ei leia. Ja nii me leidsime end kümmekond kilomeetrit eemal rohelusse uppuva pargi parkimisplatsil. Aga ega elus juhuseid ei ole ja nii me avastasime, et see kaunis park kuulub Monserrate paleele. Kui juba siin oleme, siis vaatame selle iluduse ka üle.

Monserrate palee ehitati 1856 a. perekond Cook suvepaleeks. Sr Francis Cook oli inglismaalt pärit tekstiili miljonär ja maalikunsti koguja. Palees on märgata, et sisustamisel ja välimusel on idamaade mõjutusi. Iseenesest hoone väga suur ei olegi, aga aed on see eest topelt mõõtu.
Tegime tiiru palee sees ja imetlesime kaunist ajalugu.

Kaunilt restaureeritud raamatukogu.

Ja musternäidis kunagisest köögist, kus ei puudunud soojaveeboiler ega tippklassi köögitarvikud.
Restaureerimis tööd veel käisid endiselt, peagi on seal kõik taastatud ja saab näha kunagist sära ja ilu.
Me Veikoga võtsime jalad kõhu alt välja ja tegime korraliku tiiru pargis. See park annaks silmad ette nii mõnelegi botaanikaaiale. Kõik oli planeeritud ja grupeeritud väga süsteemselt ja taimede loodusliku päritolu silmas pidades. Sr Cook oli korralik rännumees ja tõi oma reisidelt kaasa mitmeid kauneid taimi ja puid. Mis nüüd kaunistavad seda parki.

Mehhiko taimedele rajatud aianurk.

Austraaliast oli toodud haruldane Bunya mänd. Austraalias kasvab see suur ja haraline mänd vaid ühes piirkonnas ja mul oli suurepärane võimalus seal rahvuspargis kunagi viibida.
Monserrate palee pargis leiab veel palmide allee ja puusõnajalgade oru, ning suure roosiaia.
Kell juba kipus keskpäeva ületama kui võtsime suuna tagasi Sintra poole, et jääda kindlaks oma esialgsele plaanile külastada Quinta da Regaleira paleed. See kord olime targemad liiklejad ja õnn parkimiskoha leidmisega meie poolt.

Quinta da Regaleira palee kinnisvara vahetas algusaastatel omanike ja hooneid päris tihedalt. Selliste hoonete ja aiaplaneeringuga nagu ta siiani säilinud on kõik 1898. aastast. Selle aegne omanik Carvalho Monteiro soovis ehitada endale hämmastavat kohta, kus saaks koguda ja eksponeerida sümboleid, mis peegeldavad tema huvisi ja ideoloogiat. Kõikjalt nii palees kui pargis võis leida vihjeid alkeemiale, templirüütlitele ja roosikristlastele.
Salapära oli seal tunda kõikjal, nii hoones sees, kui pargis müüride vahel ja maa alusest käikudes.

Palee seest oli kaunis, aga mööblit ja muud sisustust äärmiselt vähe. Kuid vaatasime siiski üle kõik ajalugu kirjeldavad tekstid ja pildid.

Ronisime ülesse katuseterassile, et imetleda vaadet Sintra kesklinnale.

Ja vaadet alla pargile, mis kutsus end avastama.

Park oli väga põnev, täis tiigikesi, tornikesi ja tunneleid. Seal võiks terve päeva ringi uudistada.

Tiigi taga olid tunnelid kus ilma taskulambita naljalt ei näinud. Huvitav ja põnev oli neis käikudes käia, mis sest, et vesi tilkus pähe ja aega ajalt astusid veelompi.

Kauni purskavu tagant aga algasid tunnelid mis viisid veeta kaevu.

Õnneks oli see tunnel õrnalt valgustatud. Aga neile, kes kitsaid ja pimedaid ruume kardavad ma siseneda ei soovita.

Tunneli lõpus oli veeta kaev mille otstarve on salapärane. Kuid kaunis vaade sobis meile küll.

Kaevust sai mööda keerdtreppi ülesse ronitud ja siis mäest siiru-viirulist teed mööda alla jalutatud. Vahepeal piilusime sisse kasvuhoonesse ja ronisime nii mõnesegi tornitippu. Igaljuhul see palee oma aiaga oli kõige huvitavam ja kaunim meie reisil. Eks müstilisus ja salapära tegid ka oma töö.

Nüüd oli kell juba korralik pärastlõuna ja mina olin parajalt väsinud. Veiko aga soovis veel vaadata kesklinnas asuvat kuningliku suvepaleed. Mis seal siis ikka, sättisin end keskväljakule pingile jalgu puhkama kuniks Veiko veel ühte paleed avastab. Õnneks oli töö kiire ja korralik.

Sintra Nasional Palace, ehk kuninglik suvepalee on kõige paremini säilinud keskaegne kuninglik palee Portugalis. Ja üks pikemalt kasutatud paleesid Sintras, eluolu kihas siin 15. kuni 19. sajandi lõpuni. Lossi kõige ägedam osa on köögi suured korstnad, mis paistavad kaugele üle linna.

Siseruumides on säilinud ja vaatamiseks välja pandud päris palju mööblit ja nipsasju.

Kuninglik köök.

Kui Veiko oma avastusretkelt naases, sõime väljaku kõrval olevas kohvikus kiire õhtusöögi ja otsisime oma auto ülesse. Nüüd võtsime suuna tagasi rannikule, et leida kaunis ookeani rannas omale öömaja. Mälestused Sintrast jäid suurepärased. Seda linna tahaks veel külastada, kuid siis korralikult ja tasapisi. Sest kohti ja paleesi mida vaadata oli seal veel ja rohkemgi.

Sõit rannikule käis võidu ajaga. Kas jõuame enne pimedat ookeani äärde või mitte. Suur soov oli näha päikeseloojangut Atlandi ookeanil. Ja meie rõõmuks jõudsime täpselt õigeks ajaks Praia Grande randa.

Kaunis liivarand kaljude all.

See oli minule selle reisi üks tipphetkedest. Sest sellist vaatepilti näeb aruharva.
Kuid peab tunnistama, et selle hetkeni me ei teadnud kus me järgneva öö viibime. Ega see, meid siis päikeseloojangut nautimast seganud, küll kõik loksub paika kui vaja. Kui pimedus oli võimust võtnud, käisime läbi rannas olevad hotellid, et uurida öömaja hindasi. Muidugi olid kõik hirmkallid. Nii võtsime jälle taskust välja GPSi ja panime sinna otsingusse vajalikud parameetrid. Kui nimekiri lähimatest majutustes olemas, hakkasime otsast neid läbi sõitma. Ja õnneks esimene kodumajutus võimaldas meile sobiva hinnaga ulualust. Panime oma kotid tuppa ja sõitisme tagasi randa, et lubada endale veel üks hilisõhtune tee ja koogitükk. Olime selle peale pikka ja väsitavat päeva igati ära teeninud. Ja kui päris aus olla, siis nii magusat und täis kuninglikust ja müstikat ei ole ammu tunda saanud.

Järgmiseks päevaks oli plaan teha üks korralik suvine rannapäev. Aga, et see kujuneb välja külaskäiguks munkade kloostri juurde ja kohalike salaranna otsimisele ei näinud isegi mina unes ette.

Portugal - Euroopa mandri lõpp oma kitsaste tänavate ja kauni loodusega.

16.Mai hommikul alustasime oma sõitu Peniche sadamalinnast Cabo da Roca poole. Panime siis GPSi sihtkoha paika, nii et ta sõidaks rannikul mööda lühemat teed. See tee oli meile nii õnn kui õnnetus. Algas kõik väga ilusasti, sõitsime ühest linnakesest teise, ookean sillerdas ühel pool ja rohelised aasad laiusid teisel pool. Tegime peatuse ka ühes teeäärses rannas.

Ainuke rand kus ma reisi jooksul teokarpe ja ilusaid kive leidsin.

Sõitsime mööda ka surfi randadest. Kuna aega nappis siis päris alla randa me kõikides minema ei hakanud. Ülevalt parklast oli ka ilus vaade.

Ja siis jõudsime Almocageme linna kust Cabo da Rocani oli veel kõigest 7 km. Kuid sellest linnast saavad nüüd mu õudusunenäod mõnda aega inspiratsiooni. Mulle ei mahu siiani pähe miks see õnnetu GPS valis just kõige kitsamad ja järsemad tänavad selle linna läbimiseks.
Ise ma ühtegi pilti ei teinud, aga leidsin netist ühe näite.

Tänavad olid kitsad, munakivi sillutisega ja mõeldud kahesuunalisele liiklusele. GPS saatis meid loomulikult üle mäe, ehk siis sarnased tänavad hakkasid väga-väga suure kallakuga ülesse minema. Ausalt öeldes olin ma ikka täiesti paanikas. Klammerdusin istme külge ja kordasin aina "ette vaatust- ette vaatust". Vaene Veiko pidi kuidagi hakkama saama vastu tulevate sõidukitega, väljasuremis ohus auto ja paanikas minuga. Ei kadesta üldse, aga müts maha Veiko ees. Kui lõpuks kuskil mäe otsas olime üsna ummikus seisus. GPSi juhatuse järgi olev tänav oli suletud ja ümber suunas ta meid täiesti võimatusse tänavasse. Siis tuli kiire otsus, et sõidame alla tagasi korralikule kaherealisele tänavale. Ja sõidame kas või suure ringiga ümber linna, aga mööda selliseid tänavaid ma keeldusin edasi minemast. See oli päeva parim otsus. Alla saada oli muidugi sama hirmus kui ülesse, aga vähemalt teadsin, et seal on korralik kaherealine sõidutee. Ja ei läinudki enam kaua aega, kui olime kohal Cabo da Rocal.

Cabo da Roca on Euroopa mandri kõige läänepoolseim tipp. Seal on korralik turistiinfopunkt, kohvik ja suveniiri pood. Ja muidugi turiste voorib busside kaupa edasi-tagasi. Aga loodus on ka väga ilus. Mäed täis kollaseid lilli ja ookean lainetab all. Kujutan ette, kuidas kunagi ammustel aegadel kohalikud mõtlesid, et seal silmapiiril on maailma äär ja vesi lihtsalt kukub alla.

Me jalutasime mööda matkarada veidi ringi, sõime oma lõuna võileivad ja suveniiri poest sai ostetud Portugalile omased kaunistatud glasuurplaadid. Edasi viis tee meid Sintrasse. Ka see õhtu meid ööbimiskoht ees ei oodanud, seega valisime GPSist lihtsalt esimese meeldivama. Sõit linnani sujus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Esimeses valitud hotellis olid hinnad ikka väga kõrged, aga õnneks asus üle tee veidi lihtsam ja taskukohasem hostel. Auto pargitud ja kotid tuppa taritud läksime linna lossi otsima. Plaan oli külastada Palacio da Penat. Kuna olime jõudnud linna ja läksime lossi vaatama, siis ma panin oma kõige ilusama valge kleidi selga ja kingakesed jalga. Seda otsust tuli mul õige pea kahetseda. Kahjuks hostelist me linna kaarti ei saanud, siis kasutasime ka edasi meie GPSi ja saime juhatuse kätte. Lossini oli kõigest 2 km läbi linna. Aga see tee viis järjekordselt ülesse mäkke mööda munakivi teid. Ja ikka korraliku tõusuga. Nii ma siis seal rühkisin ja ähkisin mäest ülesse oma valges kleidis ja kingades. Kuid pingutus oli saabuvat vaatepilti väärt.

Palacio da Pena ehitamine lõpetati 1847 a. ja oli mõeldud kuningliku perekonna suvepaleeks. Pena oli üks romantilisemaid ehitisi Portugalis. Kahjuks selleks ajaks kui me kohale jõudsime oli kell liiga palju, et lossi sisse pääseda. Meile anti poolteist tundi aega lossi ümbruses ja aias jalutamiseks.

Lossi sisehoov. Täiesti vabalt võib ettekujutada, kuidas ammuste aegadel siin printsessid ja printsid ringi jalutasid.

Tiigid lossiaias.

Kahjuks on internetis väga vähe infot Pena lossi ajaloo kohta, oleks tahtnud rohkem teada kuidas seal elati.
Minu jalad valutasid juba poole tee peal ülesse minnes, siis alla kõndimisega oli juba päris suured raskused. Kuid mis teha, ise olin oma saatuses süüdi.
Kesklinna jõudes oli juba päris hämar ja meie sooviks oli vaid leida koht kus õhtusööki saaks.

Õhtune Sintra kesklinn.

Jalutasime siis veidi ringi ja võtsime suuna tagasi ööbimispaiga poole. Sealt lähedalt leidsime ka hubase hiina restorani kus sai kõhud head paremat täis söödud. Siis ruttu voodise jalgu puhkama Egas järgmine päev tõotas sama väsitav tulla.

Sintra-  losside linn, üks uhkem kui teine. Sellest kõigest tuleb juttu järgmises blogijutus.

Katre

Portugal - minu uus paradiis

Uskumatu, lihtsalt uskumatu kui ilusaks ja põnevaks võib üks riik osutuda seljakotituristile. Me Veikoga ostsime piletid, ilma Portugalist suurt midagi teadmata. Lihtsalt puhta vaistu pealt. Kiirelt hakkasin läbi kammima foorumeid ja blogisi, et leida infot. Kuhu minna ja mida teha? Ja leiud olid head, üks piirkond põnevam kui teine. Siis tuli see hetk, kus enam ei suutnud otsustada mida võtta, mida jätta. Algne plaan oli rentida auto ja sõita Portost mööda rannikut alla Lagoseni ja ülesse tagasi. Aga ette ruttavalt võin öelda, et jäime poolele teele kinni, ei saanud kuidagi minema ega tulema. Liiga ilus ja põnev oli.
Alustagem siis ikka algusest.

14. Mai õhtupoolikul maandus meie lennuk Portos. Olime juba varem välja uurinud, et lennujaamast linna saab kõige mugavamalt metrooga ja tõsi ta on. Kohe lennujaama kõrval on metroojaam, kus sind abistatakse pileti ostuga, mis muide maksis vaid 2.85 eurot. Ma pole kuskil riigis nii odavalt veel lennujaamast kesklinna saanud. Vupsti rongile ja olimegi teel linna. Poolel teel märkasime, et sisse tulevad sõitjad piiksutavad oma pileteid väikses masinas. Me ei olnud sellist kaadervärki märganudki. Piinlik tunnistada aga jah me sõitsime jänest, sõltumata sellest et meil olid piletid taskus. Maha ka enam ei hakanud minema ning lootsime lihtsalt parimat. Õnneks jõudsime ilma suurema pahanduseta kesklinna.

Esimene hoone, mida me metroost väljudes nägime oli suur sinine kirik. See oli mul täiesti "peab nägema" nimekirjas. Et ta nii kohe järsku meie ees seisis oli uskumatu. Kohe esimese 5 sekundiga Portos olime jalust rabatud. Capela das Almas - üks kaunimaid kirikuid linnas.

Seljakotid hotelli tuppa viidud kiirustasime linna. Esmalt tahtsime midagi süüa ja küsisime nõu hotellist. Meil juhtus olema kõige abivalmim ja toredam hotelli vastuvõtulaua neiu keda me kohanud oleme. Ta aitas meil leida söögikohta, printis välja tagasi sõidu lennupiletid ja tegi soodukat kui otsustasime oma viimase öö Portos samas hotellis viibida. Lihtsalt suurepärane.
Ta soovitas meile minna restorani Abadia, pidi küll hinnaklassilt veidi kallim olema, aga see eest hea teeninduse ja Portugali stiilis söökidega.
Ja tõsi ta oli.

Teenindus oli viisakas ja uhke, ei ole sellist ennem kogenudki. Söögid olid veel uhkemad ja suured portsjonid. Minu meelest oleks ühest piisanud täiesti kahele. Nii pidigi Veiko korralikult pingutama, et ära süüa oma ja siis veel üle poole minu roast. Tõesti, hinnad on veidi kallimad, kui me harjunud oleme. Praed algasid 9.- ja keskmine oli umbes 15.-. Kuid veel kord pean kinnitama, et teenindus ja roogade maitse oli seda hinda täiesti väärt.
Kui kõhud täis ja meeleolu ülev otsustasime teha kiire jalutuskäigu Douro jõeni, et näha tuledesäras linna.

Tänavad olid üllatavalt inimtühjad. Nii et saime rahulikult nautida sooja öist linna. Üsna ruttu sattusime järgmise nimekirjas oleva vaatamisväärsuse juurde. Sao Bento raudteejaama hoone, mis ehitati 1961 a. See on kuulus oma vestibüüli kaunistavate siniste keraamiliste plaatide poolest, mis kujutavad stseene  Portugali ajaloost.

Aina paremaks läheb, esimene õhtu linnas ja kõik hea tuleb iseenesest kätte.
Raudteejaama juurest oli juba kaugele näha Porto katedraal, üks vanemaid ehitisi linnas.

Praegune katedraal on asunud samas paigas alates 13. sajandist, aga on tõendeid, et samas asukohas oli kiriku hooneid alates 5. sajandist. Suur ja võimas oli ta tõesti. Ja just sealt samast ümber nurga viisid trepid alla jõe äärde.

Vanalinna liiga kitsad tänavad ja hämar valgustus, veidi jube või mis? Aga eks see olegi üks reisimise võlusi, et aeg ajal peab end ületama nägemaks kauneid paiku.

Douro jõgi-  uhke ja ilus. Jõgi nähtud keerasime otsa ringi ja kõndisime mööda lõputuid treppe tagasi ülesse.

Ühele väga pikale lennureisile tuli väga ilus ja meeldiv lõpp. Olin Portosse armunud esimesest silmapilgust ja ei jõudnud ära oodata mis mind veel ees ootab. Uni tuli öösel mõnus ja magus, kesklinna kärast hoolimata.

Hommikul hotellis kiire hommikusöök ja asjad kottidesse. Meil oli Portoga aega tutvuda kõigest neli tundi. Mida võtta- mida jätta, selles oli küsimus. Teadsin, et kindlasti ei lahku ma linnast ilma raamatupood Livraria Lellot nägemata. Mina, kui üks suur raamatu sõber, lihtsalt pidin seal ära käima. Kuigi pean tunnistama, et esimese hooga kõndisime sellest lihtsalt mööda. Siis küsisime kohalike käest juhiseid ja paari katsetuse järel jõudsime kohale. Oi kui äge ja müstiline see oli. Kahjuks pilte sees teha ei tohtinud. Aga ma kasutan ühte netist saadud pilti, et te ikka näeks millest ma räägin.

Raamatupood on tegutsenud aastast 1919. Lonely Planet on valinud selle poe maailma kolme kaunima raamatupoe hulka. Ja kuulujutud käivad, et J. K. Rowling sai siit inspiratsiooni Harry Potteri Sigatüüka kooli treppide loomisel.
Otsustasime, et liigume jälle jõe suunas, küll siis midagi ikka huvitavat ette jääb. Ja peagi leidsime end seismas kõrge torni all.

Torre dos Clérigose kellatorn on üks Porto sümboleid ja linnas kõikjalt näha. Õnneks sai väikse piletiraha eest ka ülesse ronida mööda kitsast ja keeruga treppi. Vaated mis sealt avanesid olid hingematvad. Kogu linn oli su peopesal ja kauguses paisitis ookean.

Punaste katuste meri.

Juba jõudiski kätte lõuna, viimane aeg oli kiired suupisted teha ja siis hotelli kottide järgi. Tänaval jalutades paistsid kohe silma mitmed ja mitmed pagaripoed. Neid oli ikka pea iga nurga peal, üks isuäratavam kui teine. Meiegi seadsime sammud ühte väiksesse kohvik-poodi ja nautisime kohalikke hõrgutisi.
Hotellist uuesti seljakotid selga ja tagasi lennujaama, sealt saime me endale viieks päevaks rendiauto. Ja asusime teele Sintra poole. Kuna Sintrani oli oma tubli 380 km. siis tegime teadliku ööbimis peatuse sadamalinnas Peniche. Linn on mõnusalt väike ja igav. Lained loksusid, kajakad tiirlesid ja turistid jalutasid restoranide poole. Meil Veikoga ei olnud ka erilisi plaane ja lihtsalt hakkasime kõndima vana merekindluse poole, mida mööda sõites märkasime.

Kuna kell oli juba palju, siis kindluse uksed olid juba suletud. Mis meil siis üle jäi, kui sihitult edasi jalutada. Kui aus olla, siis liigagi sihitult. Sest jõudsime välja täiesti tavapärasesse elamurajooni. Õnneks keerasime õigel ajal ninad kesklinna poole ja jõudsime veel õigeks ajaks väiksesse sardiini restorani õhtusöögile. Veiko siis maiustas kohalike kuulsuste - sardiinidega, mina seekord piirdusin vaid köögiviljasupiga. Öö mugavalt üle elatud ja hommikul kohvikus saiakestega maiustatud, asusime edasi teele Sintra poole. Enne mägilinna jõudmist plaanisime sisse põigata euroopa lääne poolseima punkti Cabo da Rocale.

Käänulised ja kitsad ranniku teed olid samaväärselt ilusad kui hirmutavad. Kuid sellest, mis me teel nägime ja kus me enne Euroopa lõppu jõudmist ära käisime juba järgmises blogijutus. Losse ja paleesi saate siis veel pealekauba.

Katre

Viimane päev Thibilisis.

Tere kevadet :)

Viimase hetke teod on need kõige paremad, ütlen ühte silma kinni pigistades.

Aasta möödas meie Gruusia reisist, eks näis kui palju ma veel mäletan. Aga annan endast parima.

Päev algas nagu ikka, imemaitsva hommikusöögiga. Edasine plaan oli jalutada läbi vanavara turu kesklinna ja sealt  peaks mäkke sõitma üks eriskummaline rong.
Ilm oli kahjuks endiselt vihmane ja vilu.

Aga turg oli see eest rahvast täis ja aardeid lettidel igat masti. Oleks tahtnud kõik endaga kaasa võtta nii portselanis kujukesi, sepistatud küünlajalad kui klaasist nõud. Ajaloo lõhna oli kõikjal ja kõiges. Meie valisime välja savist veinikannu ja kausid mis sinna juurde kuulusid. See kuidas me nad seljakottidesse mahutasime oli juba omaette ooper. Kuid ära nad toodud sai.

Edasi jalutasime läbi kesklinna mäe alla, kust väljub rong mis pea püstloodis ülesse mäkke sõidab.

Mäe otsas asub lõbustuspark. Vihmast hoolimata tahtsime seal veidi ringi vaadata ja suure vaaterattaga tiiru teha. Park ise oli väga äge, mitmete karussellide, tondilossi ja ameerika raudteega. Suvel on seal kindlasti palju rahvast ja kuhjaga lõbusat tegemist.

Tänu vihmale me vaaterattalt pilte teha ei saanud. Juba olime tagasi rongile minemas, et alla sõita kui märkasime kaarti. Kaardil oli märgitud matkarada mis algas samast lõbustuspargis ja lõppes Gruusia Ema monumendi juures. Mõeldud tehtud. Mis veel parem on kui väike jalutus käik vaatega mäelt suurlinnale.

Matkaraja algus.

Vaated olid suurepärased ja ilm hakkas ka selginema. Nii et olime suurepärase valiku teinud.

Meie rada algas selle torni alt ja pikkuseks tuli umbes 5 km.

Jalutuskäik lõppes Gruusia Ema monumendi all.

Mäelt vaade alla linna, lihtsalt suurepärane.
Eemalt nägime keset linna üht suurt katedraali ja otsustasime seda vaatama minna. Alla saime sõita jälle gondliga. Veidi orjenteerumist kitsastel tänavatel ja peagi olime katedraalis ees.

See on Gruusia kirikute peakatedraal. Koos meiega liikus samas suunas päris palju rahvast ja seda täiesti tavalisel päeval. Seest oli see ehitis sama võimas kui väljast, aga meie kõhud juba korisesid, nii et oli aeg kesklinna tagasi suunduda.
Läksime umbes täpselt jõe poole, mööda kitsaid tänavaid, ilma kaarti vaatamata. Ja peagi märkasime, et iga tänava nurgal seisab politseinik. Veider oli aga mis meil neist. Siis märkasime, et olime kogemata jõudnud presidendi palee juurde ja politseinike kogus tänavatel järjest suurenes.

Ja päris jõe äärde jõudes nägime eemalt liginemas protestimarssi. Need inimest polnud üldse heas tujus ja rõõmsameelsed. Ruttu lipsasime üle silla teisele poole jõge, lootes et asi päris hulluks linnas ei lähe. Põnevust oli küll kuhjaga.

Juba Thibilisi esimesel õhtul avastasime super hea söögikoha. Ja mis seal salata , seal sai söömas käidud iga päev. Sest toit oli imemaitsev ja teeninud veel parem.

Sabatono - parim restoran pealinnas.

Väike ülevaade meie tavapärasest menüüst.

Khachapuri - juustuga variant. Proovisime ära ka muna ja võiga variandi mis oli ka väga maitsev. Juustuga Khacapuri meenutas veidi pizzat ja oli supper pehme ja maitsev.

Siin ongi näha või ja munga variant Khacapuri ja Sulguni juustuga seened. Ime head söögid. Ausõna.

Ja kõige kuulsamad Khinkalid. Suured, maitsvad ja naljakad. Süiakse ära vaid see alumine osa, ülemine nupp jäetakse lihtsalt alles. Täidiseid Khinkalidel on palju ja erisuguseid. Kui saaks sööks neid veel ja palju.

Kõrvale jõime kohaliku limonaadi.

Ja kord sai ka see õhtu otsa. Reis oli vägev ja meeldejääv. Rahvas sõbralik ja abivalmis. Ilmad oleks võinud paremad olla, aga kõike head ka korraga ei saa. Kui vähegi võimalik siis lähen Gruusiasse kindlasti tagasi, soovitan teilegi sinna minna.