Suvi Soomes

Ennem veel kui kirjutan oma viimastest seiklustest, teen kiire ülevaate suvest Soomes.

Soome läksin ma tööle, sest mul oli plaanis sügisel kolida Londoni. Ja nagu kõik suured elumuutused ja plaanid, vajas see kolimine korraliku rahasummat. Õnneks mu parim sõbranna töötab suveti soomes maasikafarmis ja nii ma ennast sinna tööle küsisingi.

Mai alguses sai kotid pakitud ja üle lahe sõidetud.

Hüvasti Tallinn, näeme jälle sügisel.

Sõit läks kiiresti ja lõbusalt. Õhtuks jõudsime maasikafarmi kohale, mis asus metsade keskel, järve ääres. Imeilus koht kus oma suve veeta.

Kevadel tegime maasikapõldudel ettevamistus töid. Istutasime, rohisime ja võtsime katteloore ära.

Töö oli parajalt raske aga konti ei murdnud. Kuid kõige parem osa oli ikkagi see,et sai päev otsa olla looduse keskel värskes õhus.

Peale jaanipäeva hakati maasikaid korjama. Ja siis pakuti mulle tööd hoopis köögis. Pakkumise võtsin ma hea meelega vastu. Oligi paras aeg vanu köögi aegu meelde tuletada ja roostes kokkamis tehnikad uuesti ära õlitada.

Aga mis seal salata töö oli raske. Pikad päevad ja suured kogused sööki vaja igapäev teha. Kuid selleks ma ju Soome läksingi, et suve otsa kõvasti tööd rabada.

Vabadel hetkedel, käisime sõrannaga looduses ringi jalutamas. Sest seda ilu ja vabadust mida loodus sulle pakub tuleb nautida.

Mulle see suvi väga meeldis ja ma proovisin nautida igat hetke mis sain. Isegi siis kui olin nii üle väsinud, et ei jaksanud enam väsinud ka olla.

Edasi viis teadmine, et varsti on suvi läbi ja siis tuleb palju põnevat ja uut, mida tasus oodata.

Septembri alguses pakkisme jälle omad asjad ja sõitsime tagasi Eestisse. Nii kahju oli lahkuda, kõik need maasikapõllud, metsad ja järv olid väga armsaks saanud. Perekonda kes mind seal vastu võttis ja terve suve ülihasti hoolitses mu eest, ma ei unusta iialgi. Nemad on minu Soome inimesed, sõbrad ja perekond. Loodetavasti näen neid varsti jälle.

Veinimuuseum Portugalis

Kui jutt juba jookseb tuleb lõpuni kirjutada.

Meie eelviimane päev Portugalis algas kiirtee äärses motellis. Olime teel tagasi Portosse. Hommikul asju kokku sättides, tuli mõte otsida mõni viinamarja istandus või veinikelder mida külastada saaks. Aasta oli 2014, kuu Mai ja päev 19.

Ega meil ei olnud õrna aimugi kust otsida või kuhu poole sõita, et üldse mingit veinimajandust näha. Lootsime puhtale õnnele, ehk jääb midagi tee peale.
Ja õnne meil oli. Veidi edasi sõites peatusime bensiinijaamas tankimiseks ja siis Veiko küsis teenindaja käest, ehk ta oskab meid kuhugi juhatada. Oskas küll. Ligidal asuvas linnas pidi olema vana veinikelder mis nüüd muuseumina tegeleb. Meile see sobis ilusti. Sõitsime juhiste järgi kohale, parkisime auto ära ja kõndisime lahtistest väravatest sisse.

Alcobaca linnas asuv veinimuuseum oli veidi tühja ja vaikse võitu, aga mis sa väikelinnast ikka tahad. Üsna ruttu leidsime ülesse piletikassa ja siis alles saime aru miks siin nii inimtühi on. Me olime oma puhkuse nautimisega täiesti ära unustanud mis nädalapäevaga tegemist on. Ja euroopaliidu riigile kohaselt on esmaspäeviti muuseumid suletud. Miks väravad lahti olid, seda me ei küsinud.
Kuid muuseumi töötaja oli nii lahke, et korraldas meile siiski suletud päeva kiuste tuuri muuseumis. Mis muud meil veel soovida oli, saime oma veinikeldri ja privaat tuuri veel pealekauba.

Suured veinivaadid.

Palju veini valmistamise ja töötlemisega seotud vidinaid ning masinaid.

Suur kolleksioon vanadest veinidest ja veinikannudest. Suure üllatusena tuli mulle see teadmine, et need ammu aega tagasi kogutud veinid on üle elanud nii riigipöördeid kui kinnisvara omanike vahetusi. Õnneks mitte keegi ei ole neid pudeleid avanud või ära hävitanud.

Veini vabriku tööliste puhkenurk, mis on nüüd ümber tehtud baariks. Siin saime me tuuri lõpus degusteerida kolme sorti kohaliku veini.
Olime oma päeva ja õnnega pooleks leitud veinieldri üle väga rõõmsad. Kuid aeg surus takka ja pidime sõitma otsejoones Portosse ja oma rendiauto tagasi viima.

Auto kenasti üle antud sõitsime rongiga Porto kesklinna. Saime veel nautida vanalinna kaunist ja värvilist melu.

Midagi teistmoodi kui meil.

Viimasel päeval Portos otsustasime minna üle silla teisele poole jõge. Kus kuuldavasti pidid asuma täiesti toimivad veinikeldrid.

Silla mida me ületasime projekteeris 1877 aastal Gustave Eiffel isiklikult. Täiesti uhke ja kõrge sild sai.
Ja teiselpool jõge asusid veinikeldrid. Meie valisime ülevaatamiseks Sandeman portveinikeldrid. Pileti hind oli täiesti mõistlik ja tuur võis alata.

Sandemani portveini keldrid on täiesti töökorras ja toimivad. Töötajad sebisid usinalt ringi ja giid juhatas meid ühest vaate täis ruumist teise.

Eriti vanad vaadid, eriti hea vein sees.
Tuuri lõpus saime maitsta portveine, mis osutusid üllatavalt heaks.

Selliste laevadega toodi kunagi Douro Valleyst portveini Portosse keldritesse hoiule.

Ja nii meie Portugali reis otsa saigi. Viimased vaated kaunile Portole ja õhtul sõitsime lennujaama, et teraslind meid koju viiks.
Porugal jättis mulle suurepärase mulje ja kindlasti tahan ma sinna tagasi minna. Kui mitte varem siis hiljem kindlasti.

Munkade kloostri külastus ja salaranna otsingud

Ikka tasub enne vana ära lõpetada kui uuega alustada.

Nii ma proovingi veel eriti tagant järgi kirjutada 2014 kevade Portugali reisi juttu.
Viimati jäin pooleni seal kus leidsime öömaja Praia Grande ranna lähedal.
Järgmiseks päevaks oli meil plaanitud rannapäev.
Hommikul ärgates ootas meid elutoas külluslik, maitsev hommikusöök. Perenaisega juttu ajades saime teada, et Cabo da Roca ligidal on salarand, kus ainult kohalikud käivad. Meile anti juhised kuidas kohale jõuda ja kuidas randa pääseb. Kuid kõigepalt otsustasime siiski kohalikus turistidele mõeldud rannas vähe peesitada.

Vesi oli küll veidi liiga jahe, aga päike oli see eest mõnusalt soe ja rannaliiv pehme. Viskasime ennast mugavalt siruli ja lasime päikesevitamiinil hea maitsta. Siiski peab tõdema, et minust erilist päevitajat ei ole, igav hakkab lihtsalt. Pakkisime asjad jälle kokku ja plaanisime veidi kultuursemalt oma ennelõunat veeta. Sõitsime tagasi mägedesse, et külastada vana kloostrit.

Convento dos Capuchos peitis end sügaval metsa sees, mäe jalmil. Endine munkade klooster asutati 1560 aastal, aga millal ta tegevuse lõppetas selle kohta ma infot ei leia.
Klooster nägi välja tõeliselt vana ja karmide elutingimustega. Kõik ruumid olid madalad ja kitsad.

Kitsas koridor, väikeste ustega magasmis ruumidesse.

Söögituba omas lihtsuses.

Kuid see eest kloostri ümbruses laius imeilus aed ja metsik loodus.

Kloosti siseõu täies ilus.

Salapärane metsistunud rada.

Kui sai piisavalt ringi kolatud ja kehad metsa energiat täis laaditud, oli aeg jälle tagasi randa minna. Ja nüüd oli just paras aeg minna otsima kohalike soovitatud salaranda.
Umbes täpselt me teadsime kus see asub ja autotee äärest õige sisse sõidu koha leidmine ei olnud üldse raske. Nüüd laius meie ees kivine mäenõlv ja kuskil kaugel paisitis meri. Kuidas mäest alla randa saab seda me enam ei teadnud.

Hakkasime aga mööda rada sammuma, kuni tee läks kaheks. Meie suundusime paremale, mis viis kaljude äärde, aga alla sealt küll ei saanud. Tuli tagasi algusesse minna. Õnneks just siis tuli kaks kohaliku noort meile vastu ja me palusime neid meile teed juhatada. Muidugi olid nad rõõmuga nõus. Võtsime siis ennast neile sappa ja närvikõdi valmistav mäest alla ronimine võis alata.

Õiget mäe külge alla saamine ei olnudki väga keeruline, ainult veidi järsk.

Kuid vaade mis meile all rannas avanes oli kõike seda vaeva väärt. Rannas oli näha nii noori kui vanu, isegi lapsi ja lemmikloomi. Kui nemad alla said siis saavad kõik ülesse ka.
Vesi oli endiselt piisavalt jahe, et ujuma minna küll ei tahtnud. Jalutasime mööda ranna äärt veidi ringi ja peagi oli kell seal maal, et vaja edasi sõitma hakkata. Kuid esmajoones pidi kuidagi ülesse tagasi saama.

Sel hetkel tundus mäest ülesse saamine hirmsam kui alla tulemine.

Veidi palju päikest saanud ja päris palju väsinud aga ülesse me saime.

Ja siis oli kahjuks aeg seal maal, et tuli auto pöörata tagasi Porto poole. Meil oli jäänud Portugalis olla veel kaks päeva.
Ülejäänud päeva sõitsime mööda kiirteed Porto suunas, kuni saabus öö ja vajasime jälle magamis kohta. Õnneks leidsime kiirtee äärest väikese motelli, kus saime end pesta ja siruli visata.

Plaanid järgmiseks päevaks siis veel puudusid. Teadsime vaid kuhu suunas sõitma peab. Kuid hommikul ärkasime juba uue ideega. Tahtsime leida viinamarjaistandust ja veinikeldrit. Üks korralik Portugali reis ei saa jääda ilma veinikeldrit nägemata.

Aga sellest päevast kirjutan ma juba uues blogijutus.