Meie eelviimane päev Portugalis algas kiirtee äärses motellis. Olime teel tagasi Portosse. Hommikul asju kokku sättides, tuli mõte otsida mõni viinamarja istandus või veinikelder mida külastada saaks. Aasta oli 2014, kuu Mai ja päev 19.
Ega meil ei olnud õrna aimugi kust otsida või kuhu poole sõita, et üldse mingit veinimajandust näha. Lootsime puhtale õnnele, ehk jääb midagi tee peale.
Ja õnne meil oli. Veidi edasi sõites peatusime bensiinijaamas tankimiseks ja siis Veiko küsis teenindaja käest, ehk ta oskab meid kuhugi juhatada. Oskas küll. Ligidal asuvas linnas pidi olema vana veinikelder mis nüüd muuseumina tegeleb. Meile see sobis ilusti. Sõitsime juhiste järgi kohale, parkisime auto ära ja kõndisime lahtistest väravatest sisse.
Alcobaca linnas asuv veinimuuseum oli veidi tühja ja vaikse võitu, aga mis sa väikelinnast ikka tahad. Üsna ruttu leidsime ülesse piletikassa ja siis alles saime aru miks siin nii inimtühi on. Me olime oma puhkuse nautimisega täiesti ära unustanud mis nädalapäevaga tegemist on. Ja euroopaliidu riigile kohaselt on esmaspäeviti muuseumid suletud. Miks väravad lahti olid, seda me ei küsinud.
Kuid muuseumi töötaja oli nii lahke, et korraldas meile siiski suletud päeva kiuste tuuri muuseumis. Mis muud meil veel soovida oli, saime oma veinikeldri ja privaat tuuri veel pealekauba.
Suured veinivaadid.
Palju veini valmistamise ja töötlemisega seotud vidinaid ning masinaid.
Suur kolleksioon vanadest veinidest ja veinikannudest. Suure üllatusena tuli mulle see teadmine, et need ammu aega tagasi kogutud veinid on üle elanud nii riigipöördeid kui kinnisvara omanike vahetusi. Õnneks mitte keegi ei ole neid pudeleid avanud või ära hävitanud.
Veini vabriku tööliste puhkenurk, mis on nüüd ümber tehtud baariks. Siin saime me tuuri lõpus degusteerida kolme sorti kohaliku veini.
Olime oma päeva ja õnnega pooleks leitud veinieldri üle väga rõõmsad. Kuid aeg surus takka ja pidime sõitma otsejoones Portosse ja oma rendiauto tagasi viima.
Auto kenasti üle antud sõitsime rongiga Porto kesklinna. Saime veel nautida vanalinna kaunist ja värvilist melu.
Midagi teistmoodi kui meil.
Viimasel päeval Portos otsustasime minna üle silla teisele poole jõge. Kus kuuldavasti pidid asuma täiesti toimivad veinikeldrid.
Silla mida me ületasime projekteeris 1877 aastal Gustave Eiffel isiklikult. Täiesti uhke ja kõrge sild sai.
Ja teiselpool jõge asusid veinikeldrid. Meie valisime ülevaatamiseks Sandeman portveinikeldrid. Pileti hind oli täiesti mõistlik ja tuur võis alata.
Sandemani portveini keldrid on täiesti töökorras ja toimivad. Töötajad sebisid usinalt ringi ja giid juhatas meid ühest vaate täis ruumist teise.
Eriti vanad vaadid, eriti hea vein sees.
Tuuri lõpus saime maitsta portveine, mis osutusid üllatavalt heaks.
Selliste laevadega toodi kunagi Douro Valleyst portveini Portosse keldritesse hoiule.
Ja nii meie Portugali reis otsa saigi. Viimased vaated kaunile Portole ja õhtul sõitsime lennujaama, et teraslind meid koju viiks.
Porugal jättis mulle suurepärase mulje ja kindlasti tahan ma sinna tagasi minna. Kui mitte varem siis hiljem kindlasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar