Täna oleme usinad ja kirjutame juba teist blogijuttu :D
Ja nüüd- ja nüüd tuleb lugu Austraalia pealinnast Canberrast. Kuigi Austraalia suurim ja tähsaim linn on kindlasti Sydney, kannab pealinna tiitlit siiski väike, keset savanni sisemaal asuv 345000 elanikuga Canberra. Algselt olid pealinna kanditaatideks Austraalia suurimad linnad Sydney ja Melbourne, kuid kuna kokkuleppele ei jõutud (siin valitseb osariikite vahel rivaalitsemine ja ikka tahetakse naabris parem olla) siis loodi New South Walesi ja Victooria osariikite vahele uus tilluke osariik Capital Teritory kuhu hakati 1913. aastal ehitama pealinna.
Linna ehitamiseks korraltati konkurss mille võitsid Chicago arhitektid Walter Burley Griffin ja Marion Mahony Griffin. Kes projekteerisid täiusliku linna mida on hea edasi arendada aga samas loodusõbralik oma mitmete parkide ja keskelt läbiva jõega. Loomulikult koosneb linn enamuselt erinevates valitususasutustest ja suurem osa elanikest töötavad riigiametites. Pealinna on rajatud ka mitmed rahvus muuseumid nagu Rahvuslik kunstigalerii, Austraalia muuseum, Austraalia spordi muuseum, Rahvusraamatukogu, Austraalia filmi ja muusika arhiiv ja sõja memoriaal. Kõik olid nad muidugi uudistajatele avatud aga meie sõutsime käia vaid mõnes neist.
Esimesel päeval käisime me Questacon nimelises teadus ja tehnoloogia keskuses. Questacon oli suur ja äge, eksponaate ja värgendusi oli nii mudilasele kui täiskasvanuile. "Uskumatu Maa" saalis nägid kuidas tekkib tornaado ja äike, said kogeda tunnet kui maa väriseb ja näha mis kahju teevad hiidlained. Ühe saali nimi oli "Mõõtmise saar" kus said proovida kui kiiresti sa palli viskad, katsetada kas suudad täpselt 15 sekundini lugeda ja leida tegur mis su südame löögid kiiremini põksuma paneb. Veel oli üks saal kus said avastada kuidas sinu mõistub paneb kokku asju mida sa näed ja kuuled. Ja oli veel mitmeid korruseid ja saale millest kõigest ei jõuagi kirjutada.
Kell Questaconi kohvikus.
Põhapäeval läksime me turule mis asus vanas bussiterminaalis. Seal turul müüdi rohkesti kunsti ja gurmee toite ja kahjuks õige vähe puuvilju ja tavapäraseid turul saadavaid toidukaupu.
Turule tiir peale tehtud lipsasime sisse kõrval majas olevasse klaasitöökotta, mis oli turistidele avatud ja kus sai turvaliselt vaateplatvotmilt näha kallsipuhumist.
Klaasikuntsnik kuuma ahjuga.
Kogu nädala mis me Canberras veetsime ööbisime me linna näituste pargis, kus asusid mitmed paviljonid näituste tarbeks, hobuste võiduajamis ringrada ja meie üllatuseks ka suur karavanpark. Kuna see ala kuulub linnale siis ööbimis hind oli soodne.
Nii me siis pargime oma auto platsikesele ja kindlasti võimalikult puu varju. Auto tagant on näha valge postike kust saab elektrit ja on olemas kõrval majas minimaalsed mugavused sojavee ja pesumasinate näol.
Teisipäeval 26 Jaanuaril oli tulemas Austraalia päev, mis on loomulikult siin üks suurimaid pühasi. Selle päeva pidustuste raames toimus Esmaspäeva õhtul parlamendi maja ees tasuta kontsert, kuhu meiegi läksime. Sest kui me juba oleme teist aastat Austraalias siis tuleb ju nende olulist püha tähistada pealinnas koos kohalikega kohalikku muusikat kuulates.
Lava tagant paistab parlamendi hoone, mis meie arust oli veidi kummalise arhtektuuriga aga mis teadjad me ikka oleme.
Ja tähtsal Austraalia päeval käisime me Rahvuslikus kunstigaleriis. Kui me oma tuuriga alustasime siis sattusime esialgu moodsakunsti osakonda ja ehmatasime ära, et kas siis selline ongi kohaliku rahva kuntsi pärand, aga edasi minnes leidsime teiselt korruselt ka vanemaid ja ilusamaid maale.
Ühe päeva me veetsime kesklinnas poodides, ja suures kaubamajas sattusime gurmee toidupoodi kus müüdi musta leiba mille nimeks Estonian Black. Leiba valmistab Sydneys asuv pagariäri ja sortimendis oli nii traditsioonoline must leib kui peenleib.
Kui sai juba korraliku leiba muretsetud siis tuleb osta ka Eesti marineeritud heeringat.
Reede veetsime Austraalia rahvuslikus muuseumis. Seal oli palju juttu aborigeenidest, aga ka loomadest kes siin elavad, spordist mis austraalastele meeldib ja palju ajalooliselt olulisi esemeid.
Kaspar aborigeenide osakonnas.
Punaste postkastide rivi, mida on Austraalia Post kasutanud kirjade kogumiseks.
Kõigile on teda, et kohalikele meeldib oma puhkus veeta ratastel ja siin on üks näide haagiselamust.
Pühapäeval pakkisime ennas jälle kokku ja asusime teele uue osariigi poole. Victorias ootas meid ees Melborne ja kui õnne on siis ka uus töökoht.
Kui hakkasime linnast välja sõitma siis möödusime parlamendi hoonest, kaardilt vaadates tundus, et see asuvat kesklinna lähistel aga tee sinna viis üle suure magistraali. Mis mulle tundus võõrastav, sellega oldi jala minek kesklinnast parlamendi juurde üsna keeruliseks tehtud.
Kasparile Canberra meeldis ja just autojuhina kiitis ta head sõiduteede planeeringut. Linnas oli ka palju rohelust ja jõeäärseid parke.
Aga mulle jälle see linn ei sobinud, kuidagi liiga külmalt planeeritud, täis betoonist suuri maju.
Katre
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar