Nüüd oleme jõudnud oma tagantjärgi raporditega saarele.
Phillip Island asub umbes 140 km. Melbourneist ja väga-väga populaarne suvitamis koht (nagu enamik väga kauneid kohti, mis asuvad mitme miljoni elanikuga suurlinnade lähedal). Kui oleks enda kodulinna kõrval selline ilus saar siis käiks isegi seal puhkust veetmas, eriti kui seal elavad pisikesed pingviinid ja hülged. Ja pingviineide pärast meiegi sinna läksime.
Peale imearmsate pisikeste elukate on seal ka ilus loodus ja maaliline kaljune rannik.
Püramiidi nimeline kalju, naljakalt must aga osa rannaäärsest kivimist lihtsalt oli selline.
Saare äär.
Ja siis õhtul oligi aeg suunduda pingviini vaatlusele. Turistidele oli vaatamiseks hetk kui Little Penguin tuli päevaselt mereretkelt koju ja tatsus üle rannaliiva oma uru poole. Ja millal siis ikka söögiretkelt koju tulla kui õhtupimedas, nii et kohale oli soovitatult vaja minna kella seitsmeks, et ikka enne jõuaksid lugeda ja vaadata näitust pingviinide elu-olu kohta ja uudistada suveniiripoes. Kui hakkas juba hämarduma otsisime endale ilstekohad ja jäime ootama.
Kolmveerand tundi kannatlikult oodatud ja oligi näha esimest vaprat pingviini. Ma nägin teda kohe kui ta lainetest välja tuli ja siis ta piilust siia-sinna, kas ikka on turvaline üle liiva silgata. Ja kui tundus, et õhk on puhas, hakkaski siis tasa tatsuma üle ranna.
Järgmised pingviinid enam nii julged ei olnud, ootasid et koguneks kuue kuni kümmne pealine kamp ja siis alles hakkati kodu poole tulema. Mõned jooksid poole tee pealt tagasi mere kaitsvasse vette, et siis uue kambaga jälle proovida.
Kuna need pingviinid on ainult 40cm pikkused ja ohte lendab nii taevas kui luurab maas siis peab olema eriti ette vaatlik ja mitmekesi on ju ikka julgem. See on ka põhjus, miks nad toitumisretkelt just peale päikseloojangut naasevad - enamik ohktlike röövlinde on siis juba ammu tudumas.
Nii me siis nägime pooleteise tunni jooksul mitmeid pingviini punte kodupoole astumas, hiljem sai vaadata kuidas nad oma pesade juures askeldasid.
Osades pingviini peredes oli kasvamas pojad, kes terve päeva näljaselt oma vanemaid koju ootasid ja siis kui täiskasvanud koju saabuma hakkasid rõõmsalt piuksuma hakkasid. Oli ka kavalamaid, kes endale pesadeni viiva läbipääsu juurde koha sisse võtsid ja siis kõiki, kes neile liginesid pommima hakkasid, et äkki läheb õnneks ja täna saab suurema kõhutäie.
Pisikesed pingviinid olid ikka äärmiselt armsad ja neid võis tunde jälgida, ahhetada ja ohhetada, aga eks meil kõigil oli lõpuks aeg koju minna.
_-Adelaide_Zoo.jpg)
Kaitsealal kahjuks pingviinidest pilte teha ei tohtinud ja üsnagi arusaadaval põhjusel, kuna pingviini pisikesed silmad on ülitundlikud ja väiksemgi valguse sähvatus neile head ei tee. Nii otsisin netis pildi, et te ikka näeks millised armsakesed nad on.
Järgmisel päeval sõitsime vaatama hülgeid. Teatsime, et kui neid päris ligidalt tahame näha peame minema laevareisile ja maksma kallist piletit. Kuna meie rahakott enam põhjatu pole, siis lootsime, et ehk näeb hülgede infokeskusest ka üht-teist. Aga kahjuks pidime leppima vaid vaatega kauguses olevale saarele kus nad pidid elama ja mõnele fotoga näitusesaalis.
Hüljeste kodu on siis see tagumine saar.
Tuli veel mõte teha tiir linna suurimas asulas, et lähme käime veel infokeskuses ja küsime ehk on veel midagi toredat siin vaadata. Ja suure üllatusena nägime infokeskuse-klubimaja seinal oleva taiese peal Eesti lippu.
Taiese nimi on "Walks of life" ehk siis "Elu teed", autoriks Jo Jo Spook ja alla on ta kirjutanud "See seinamaal esindab kõiki kultuure kes külastavad Phillipi saart igal aastal, et vaadata ja kogeda ilusat ümbrust"
Kes ütles, et meid ei märgata.
Saarel puhatud sukeldusime Melbourni linnakärasse. Peatse lugemiseni :D
Katre
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar