Pealinn nähtud suundusime uue osariigi Victoria poole, mis meil juba numbrilt neljas on ja seega pooled osariigid vallutatud. Oli kavas avastada nii Wilsons Promontori nimelist rahvusparki, Melbourni ja kuulsat Great Ocean Road´i. Samas mõtlesime juba kust ja kudas leida tööd, sest enne koju tulekut võiks ka midagi mustadeks päevadeks kõrvale panna.
Aga ennem kui jõudsime ookeni äärsesse lopsakasse loodusesse, sõitsime me mitusada kilomeetrit kahe mäestikuvahelises kurus, kuid siiski nii kaugele kui silm ulatus oli vaid kõrbenud karjamaad üksikute põõsaste tuttidega.
Väike maja preerias.
Ja peale surmigavat teed päikesest kõrbenud heinamaade vahel tulid lõpuks ka mäed. Jäjekordses väikelinnas üllatasid meid mitu rivis seisavat suusalaenutus poodi, tundub et siis sajab talvel isegi lund :D
Kaspar ei saanud vastu kiusatusele ühest pilti teha.
Kui keerame suurelt maanteelt kõrvale ja kasutame külavaheteid sattume ikka toredaid postkaste nägema.
Millegi pärast ma arvan, et selle postkasti omanik tegeleb telekate parandamisega.
See kirjakast on küll väga ilus.
Kui me hakkasime sõitma Wilsons Promontori nimelise rahvuspargi poole, märkasime üha rohkem metsi kus olid mustaks põlenud tüdvedega puud. Metsaalune oli taas juba ilus roheline ja puude ümber kasvasid ilusad rohelised väädid. Aga siiski tekkis kõhe tunne, sest sellist vaatepilti ikka naljalt ei näe. Me ei tea kas need metsad olid eelmise aasta suurte tulekahjude ohvrid või oli veel varem siin see õnnetus juhtund.
See pole just harv vaatepilt siin Victorias - eelmine aasta koos oma suure kuumalainega oli erakordselt kohutav ja metsapõlengutes hukkus mälu järgi 141 inimest. Hilisema uurimise käigus selgus, et kõige ohvrite rohkema tulöekahju puhul oli tegemist tahtliku süütamisega.
Põlenud mets. Tugevad ja hästi kohaastunud jäävad ellu ja surnud teevad ruumi uuele elule. Kõik mis ei tapa võib ju tugevaks teha aga regulaarne põlemine ei tundu just meeldiva kogemusena.
Mäed Tarra-Bulga Rahvuspargis. Pole tegemist talviste raagus puudega, vaid siingi on põhjuseks tuli.
Samas mägede vahelistes kurudes võis tunda nagu oleks sattunud Juura ajastu parki. Sambla ja teiste taimedega kaetud puude all kasvasid viie meetri kõrgused hiidsõnajalad.
Sõnajalametsas.
Oleme palju näinud ilusat loodust, aga vahest sattume ka tööstusmaastikule.
Traralgoni lähedal asuv söekaevandus. Selleks, et toota jahedat konditsioneeritud õhku, tuleb põletada kuumades ahjudes miljonite tonnide kaupa sütt. Augu läbimõõt oli umbes 10 km.
Õppetund kõigile: ei tasu õhtul unise peaga blogijuttu kirjutada, liiga palju mõtteid läheb kaotsi ja hommikul peab siis kõik üle tegema.
Katre ja Kaspar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar