Punastame piinlikusest ja teeme taganjärgi kirjatööd.
Kuidas me üldse sattusime Wilsons Promontory rahvuspargi radadele?
Jutt siis selline. Olles ületanud Victoria osariigi piiri võttis meie kollane ülitubli auto suuna esimese linna poole, mida Harvest Trail reklaamis kui head töö leiukohta rohkete farmidega. Küsisime siit ja küsisime sealt, tööd ei kuskil- nimelt oli kohalikud töövahendajad teinud kavala diili ja toonud hiinast sisse suurel hulgal odavat tööjõudu ja meiesugustele päkkeritele, kes töö eest mõisliku palka ka veel tahavad, tööd enam ei jätkunud.
Aga meil oli tagataskus tagavara plaan, sõitsime lihtsalt järgmisesse linna ja hakkasime on "Kas siin kandis farmitööd leidub" juttuga jälle pihta.
Maffra nimeline linn oli üldse pisut kummaline aga siiski parjalt armas väikelinn. Infokeskus oli keset nädalat suletud, toidupood piske ja kallis ja linna sees olev karavanpark välimuselt nii kole, et keerasime väravas kohe otsa ringi, õnneks Kaspar oli märganud enne linna sisse sõitu veel üht karvanpargile viitavat silti.
Veidike otsimist ja leidime end kohalikust golfiklubist, mis pakkus ka elektriga üleöö parkimiskohti. Hind oli odav ja rahvast vähe, ehk peale meie mitte kedagi. Ja järgmine hommik algas meeldiva üllatusega, kui klubi hooldaja me aknale kopputas ja pakkus välja, et võime kõrval olevas väikeses köögis omale kohvi keeta. Muidugi kasutades tema kohvi, suhkrut ja piima. Kui juba nii lahke pakkumine tehti siis ära ka ei ütle, kuigi me just suured kohvi joojad ei ole. Varsti juba ta tuli ja kutsus klubimajja sisse, et meil oleks mugavam laua taga istudes arvutit kasutada. Siin mail leidub ikka ja jälle äärmiselt lahkeid inimesi. Ja ma ei saa jätta mainimata, et sealsed tualetruumid olid ühed ilusamad kus ma siin maal käinud olen.
Aga me tulime linna ikkagi tööd otsima mitte uhkesse klubimajja arvutitaha istuma ja nii võtsime suuna tagasi kesklinna, et leida infot kohaliku tööolu kohta. Meid juhatati lahkesti backpackerisse, kus kahjuks omanik rääkis sama juttu, kuidas hiinlased olla kõik farmid vallutanud ja teistele ruumi enam ei ole, aga kui õnne on siis äkki leiab ta meile tööd lüpsjatena. Ausalt, sellist tööd pidigi ainult seal kandis saama- kaks korda päevas kolmesajale lehmale lüsimasinaid paigaldajatena. Ei, aitähh.
Aga see sama mees meile rääkiski ilusast rahvuspargis kuhu me kindlasti minema peaksime.
Ega need tööotsingu päevad olidki meid juba parajalt ära tüüdanud, nii et oli aeg puhkust võtta ja loodusesse jalutama minna. Wilsons Promontory, siit me tuleme.
Kui jõudsime päris rannikule läksime esimese asjana kohe randa. Sealt leidis Kaspar kivide vahelt esimese Abalone karbi - vahest rohkem tuntud Paua nime all. Uus-Meremaa paua on selline kaunis sinine pärlmutter, siine on heledam ja rohkem roosakas.
Siingi kasvas iga kivipeal arvukalt meripeletisi.
Ei mäleta enam kus tehtud, aga siiski ilus päevalille põld.
Ennem kui rahvusparki jõutsime käisime me veel läbi ühest infokeskuset, et uurida ööbimis võimaluste ja matkaradade kohta. Seal töötav neiu rääkis kuidas Wilsons Promontoryis on ülisuur võimalus kohata vombatit, mille peale meil tuli muidugi näole lai naeratus ja veel suurem soov ruttem kohale jõuda.
Nii siis Wilsons Promontory- rahvus park mis asub Austraalia mandri kõige lõunapoolsemas tipus- poolsaarel. Mägesi ja metsi täis populaarne turismipiirkond ja seega ka hinnad parajalt soolased. Rahvusparki sisenetakse väravast, kus sulle müüdi ühepäeva pilet või siis said ka ööbimisega kauemaks loa lunastada. Meie võtsime muidugi kõige odavama üleöö pileti ja jõutsime rahvuspargi asustatud alale just päikseloojangu ajaks. Võimalus mis sugune, otsisime ilusa vaateplatvormi ja jäime ootama päikese kukkumist ookeani.
Vahepeal ajas Kaspar fotoaparaadiga kängurusi taga.
Käisime rannas, kus kivipea ootas sama kannatlikult päikeseloojangut nagu meiegi.
Ja meie ootamine saigi tasutud, imeilusa vaatega.
Järgmisel päeval peale kerget hommikueinet hakkasime siis poolsaart avastama, esimese asjana suundusime infokeskusesse, et teada saada millistele matkarajadele tasub kõige ennem minna, sest meil aega vaid üks päev aga rahvuspark oi-oi kui suur.
Leidsime, et esimene ohver on rada Oberoni mäele. Sõitsime siis ootusäreval mäe poole, kui selgus et tee ülesse on autodele suletud ja ülesse saab asulast väljuva bussiga, parem ongi ja meie auto pääseb suurest ronimise vaevast. Buss leitud, alusasime uuesti reisi, et vallutada mägi mis on kuulus oma imeilusate vaadete poolest.
Aga seda me ei osanud ette näha (kuigi oleks pidanud), et meil tuleb veel kõndida 3,5 kilomeetrid mööda järsku mäekülge, et näha vaateid milleks me sinna läksime. Nujah, ronimine oli jälle nagu igateine, kus tundub et lõppu ei tulegi ja peas keelrevad mõtted- miks ma seda küll jälle teen?
Aga kui juba ülesse oled saanud ja näed kõike seda ilu mida üks loodus sulle pakkuda suudab, siis kahetsema ei pea kohe midagi.
Vaade Oberonilt
Kaspar ametis :P
Peab veel mainima, et olenemata keelusildist oli mäe ülemisse parklasse pargitud mitmeid autosi, minu välja kujunenud arvamus austraalaste seadusekuulelikusest liikluses sai kõva hoobi. Või siis on asi ikka nende ammu teada laiskuses.
Mägi vallutatud võtsime ette järgmise turisti aktratsiooni, piuksuva liivaga ranna.
Squeeky Beachi liiv piuksus jalge all nii mis kole, mitte et tal valus oleks, lihtsalt sama suuruse ja kujuga ülipeened kvartsiliiva terad tekitavad astudes sellist naljakat heli.
Squeeky Beachi surfar. Nii see umbes käibki - asi mis muidugi pildile ei jää on see, kuidas nad minutite kaupa ulpisid ja head lainet ootasid.
Ja märkamatult saigi päev õhtusse ja oli aeg suunduda pargi väravate poole. Teel möödusime paikadest kus oli näha veel eelmise aasta metsatulekahju jälgi, mil sai 50% rahvuspargi alast kannatada.
Ega loodus tühja kohta salli.
Ja veel õnnestus meil näha kohalikku sipelgasiili, tatsas teine täitsa vapralt üle tee.
Kui Kaspar läks teda pildistama, tuli talle meelde, et tegelikult on ta väga arg ja tagasihoidlik sipelgasiil.
Nagu te juba märkasite ei ole meil ühtegi piti vombatis ja seda lihtsal põhjusel, otsisime mis me otsisime, ei näinud me mitte ühtegi. Ju olid nad kõik puhkuse võtnud väsitavast tööst turisminduses. Küll oli paljudel radadel näha vombatile omaseid kandilisi pabulaid.
Puhkuse maitse jälle suus leidsime, et ega töö jänes pole, mis eest jookseb ja sõidame hoopis Melbourni lähistel asuvuvasse Phillip Islandile, et seal õnne korral pisikesi pingviine näha.
Pisut veel kannatus ja meie pingviini raport saab ka valmis.
Katre
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar