26.02.20101 Melbourne

Heihei

Vallutame Melbourne, Victoria osariigi pealinna.
Melbourne on suuruselt teine linn Austraalias oma 3,9 miljoni elanikuga. Asustatud 1835 aastal ja 1850 aastatel puhkes seal kullapalavik ja tänu sellele oli ta mõnda aega üks maailma rikkamaid linnu.
Peale seda kui Austraalia 1901 aatal iseseisvaks sai paiknes Melbournis ajutiselt valitsus, kuni Canberra valmis ehitati. Veel oli linnal 1956 aastal au korraldada suveolümpiamänge.
Meie sattusime kahjuks linna avastama üsna vihmasel perioodil ja seega eriti palju motivatsiooni mööda kesklinna hulkuda polnud. Aga püütsime anda endast parima.



Vasakul pool jõge on kesklinn ja paremal Victoria kunstikeskus koos suure parkide kompleksiga (Queen Victoria aed, kuninglik botaanikaaed ja Alexandra aed)



Kesklinna ärihooned ja kirikud.



Melbourn kasutab ühistranspordiks tramme ja kuulujärgi pidi seal olema maailma suurima trammiteede võrk. Äärmiselt tore sõita aga samas ka aeglane nagu kapsauss sest tipptunnil tekkivad ummikud segasid ka trammiliiklust.



Kaspar oli kaval ja luges trammis raamatuid aga samas jäi tal nägemata mitmed kaunid majad ja huvitavad tänavad.



Tänavakunst



Igas linnaosas on oma äritänav, kus asuvad poskontor, toidu ja riidepoed, baarid ja kohvikud. Ja ühe sellise me ka risti-põiki läbi käisime ja leidsime mitmeid huvitavasid dekoratiivseid elemente majadel.


Sel nädalavahetusel mis me linnas veetsime toimus seal kaua oodatud AC/DC kontserd. Linnapildis oli näha mitmeid fänne bändi piltiga t-särgis ja kuidagi oli kohe tunda,et kõik tahavad ja paljud lähevadki kontserdile. On ju AC/DC kuulus Austraalia päritolu rock bänd ja kõik siin selle üle maru uhked. Melbournis on isegi bändi nimeline tänav. Kui me läksime külastama Victoria osariigi kunsti muuseumi põikasime sisse ka bändi elu-olu tutvustavale näitusele.



Kunstimuuseum oli üks kohti kuhu me kindlasti minna tahtsime ja ei pidanud ka pettuma. 1861. aastal rajatud kunstigalerii on vanim ja suurima kollektsiooniga Austraalias. Kullapalavikus rikastunute helded annetused võimaldasid muuseumil soetada väga kauni kollektsiooni, mida kindlasti häbenema ei pea. Nii leiab galeriidest teiste kõrval Gian Lorenzo Bernini, Marco Palmezzano, Rembrandti, Peter Paul Rubensi, Giovanni Battista Tiepolo, Tintoretto, Paolo Uccello ja Paolo Veronese töid.
Suurima üllatuse osaliseks saime mõni hetk peale muuseumi sisse astumist, kui meie juurde tuli üks muuseumi töötaja ja küsis, kas me ei tahaks giidiga muuseumi avastama minna. Järgmise plaanipärase ringkäiguni oli vaid 10 minutit ja seega võtsime pakkumise hea meelega vastu. Peale mõningast ootamist saabuski meie giid ja küsis, kas me oleme valmis. Sel hetkel vaatasime vist küll jahmunud nägudega ringi saatusekaaslasi otsides aga ei kedagist.
Ma saan aru, et kusagil "outbacki" pärapõrgus 500km lähimast tsivilisatsiooni tugipunktist õnnestub koopaid külastades saada kohaliku rangeri näol personaalne giid aga et selline asi võiks juhtuda nelja miljoni elanikuga linnas kontinendi suurimas kunstimuuseumis tundus mõistuse vastane. Oma õnne uskumata asusime giidi kannul muuseumi avastama.



Muuseumi üks omapärasemaid taieseid - Leonard Frenchi hiigelsuur klaasmosaiik. Mitu inglit on pildil?








Katre suuri joonistusi imetlemas.



See pilt on spetsiaalne maiuspala Kaspari vanaisale. Kuigi ma ise pole suur rokokoo ja teiste sarnaste kunstivoolude austaja oli see peegel siiski tõeliselt muljetavaldav.


Katre Melbourni lõbustuspargi värava "Mr kuu" ees. Lõbustuspark avati 1912 aastal ja on tegutseb vapralt siiani. Pargi üks vanimaid aktraktsioone on ameerikamäed mis on töötanud lõbustuspargi avamisest saati.

Suurlinn vallutatud, võtame ette kurvilised teed ja kaljukünkad lainetes ehk suundume Great Ocean Roadile.

Kaunist talvelõppu!

Katre ja Kaspar

23.02.2010 Phillip Island- pingviinide ja hüljeste saar

Heips

Nüüd oleme jõudnud oma tagantjärgi raporditega saarele.
Phillip Island asub umbes 140 km. Melbourneist ja väga-väga populaarne suvitamis koht (nagu enamik väga kauneid kohti, mis asuvad mitme miljoni elanikuga suurlinnade lähedal). Kui oleks enda kodulinna kõrval selline ilus saar siis käiks isegi seal puhkust veetmas, eriti kui seal elavad pisikesed pingviinid ja hülged. Ja pingviineide pärast meiegi sinna läksime.
Peale imearmsate pisikeste elukate on seal ka ilus loodus ja maaliline kaljune rannik.



Püramiidi nimeline kalju, naljakalt must aga osa rannaäärsest kivimist lihtsalt oli selline.



Saare äär.

Ja siis õhtul oligi aeg suunduda pingviini vaatlusele. Turistidele oli vaatamiseks hetk kui Little Penguin tuli päevaselt mereretkelt koju ja tatsus üle rannaliiva oma uru poole. Ja millal siis ikka söögiretkelt koju tulla kui õhtupimedas, nii et kohale oli soovitatult vaja minna kella seitsmeks, et ikka enne jõuaksid lugeda ja vaadata näitust pingviinide elu-olu kohta ja uudistada suveniiripoes. Kui hakkas juba hämarduma otsisime endale ilstekohad ja jäime ootama.
Kolmveerand tundi kannatlikult oodatud ja oligi näha esimest vaprat pingviini. Ma nägin teda kohe kui ta lainetest välja tuli ja siis ta piilust siia-sinna, kas ikka on turvaline üle liiva silgata. Ja kui tundus, et õhk on puhas, hakkaski siis tasa tatsuma üle ranna.
Järgmised pingviinid enam nii julged ei olnud, ootasid et koguneks kuue kuni kümmne pealine kamp ja siis alles hakkati kodu poole tulema. Mõned jooksid poole tee pealt tagasi mere kaitsvasse vette, et siis uue kambaga jälle proovida.
Kuna need pingviinid on ainult 40cm pikkused ja ohte lendab nii taevas kui luurab maas siis peab olema eriti ette vaatlik ja mitmekesi on ju ikka julgem. See on ka põhjus, miks nad toitumisretkelt just peale päikseloojangut naasevad - enamik ohktlike röövlinde on siis juba ammu tudumas.
Nii me siis nägime pooleteise tunni jooksul mitmeid pingviini punte kodupoole astumas, hiljem sai vaadata kuidas nad oma pesade juures askeldasid.
Osades pingviini peredes oli kasvamas pojad, kes terve päeva näljaselt oma vanemaid koju ootasid ja siis kui täiskasvanud koju saabuma hakkasid rõõmsalt piuksuma hakkasid. Oli ka kavalamaid, kes endale pesadeni viiva läbipääsu juurde koha sisse võtsid ja siis kõiki, kes neile liginesid pommima hakkasid, et äkki läheb õnneks ja täna saab suurema kõhutäie.
Pisikesed pingviinid olid ikka äärmiselt armsad ja neid võis tunde jälgida, ahhetada ja ohhetada, aga eks meil kõigil oli lõpuks aeg koju minna.



Kaitsealal kahjuks pingviinidest pilte teha ei tohtinud ja üsnagi arusaadaval põhjusel, kuna pingviini pisikesed silmad on ülitundlikud ja väiksemgi valguse sähvatus neile head ei tee. Nii otsisin netis pildi, et te ikka näeks millised armsakesed nad on.

Järgmisel päeval sõitsime vaatama hülgeid. Teatsime, et kui neid päris ligidalt tahame näha peame minema laevareisile ja maksma kallist piletit. Kuna meie rahakott enam põhjatu pole, siis lootsime, et ehk näeb hülgede infokeskusest ka üht-teist. Aga kahjuks pidime leppima vaid vaatega kauguses olevale saarele kus nad pidid elama ja mõnele fotoga näitusesaalis.



Hüljeste kodu on siis see tagumine saar.

Tuli veel mõte teha tiir linna suurimas asulas, et lähme käime veel infokeskuses ja küsime ehk on veel midagi toredat siin vaadata. Ja suure üllatusena nägime infokeskuse-klubimaja seinal oleva taiese peal Eesti lippu.



Taiese nimi on "Walks of life" ehk siis "Elu teed", autoriks Jo Jo Spook ja alla on ta kirjutanud "See seinamaal esindab kõiki kultuure kes külastavad Phillipi saart igal aastal, et vaadata ja kogeda ilusat ümbrust"



Kes ütles, et meid ei märgata.

Saarel puhatud sukeldusime Melbourni linnakärasse. Peatse lugemiseni :D

Katre

21.02.2009 Wilsons Promontory- seal kus lõppeb saar ja algab vesi

Heihei

Punastame piinlikusest ja teeme taganjärgi kirjatööd.

Kuidas me üldse sattusime Wilsons Promontory rahvuspargi radadele?
Jutt siis selline. Olles ületanud Victoria osariigi piiri võttis meie kollane ülitubli auto suuna esimese linna poole, mida Harvest Trail reklaamis kui head töö leiukohta rohkete farmidega. Küsisime siit ja küsisime sealt, tööd ei kuskil- nimelt oli kohalikud töövahendajad teinud kavala diili ja toonud hiinast sisse suurel hulgal odavat tööjõudu ja meiesugustele päkkeritele, kes töö eest mõisliku palka ka veel tahavad, tööd enam ei jätkunud.
Aga meil oli tagataskus tagavara plaan, sõitsime lihtsalt järgmisesse linna ja hakkasime on "Kas siin kandis farmitööd leidub" juttuga jälle pihta.
Maffra nimeline linn oli üldse pisut kummaline aga siiski parjalt armas väikelinn. Infokeskus oli keset nädalat suletud, toidupood piske ja kallis ja linna sees olev karavanpark välimuselt nii kole, et keerasime väravas kohe otsa ringi, õnneks Kaspar oli märganud enne linna sisse sõitu veel üht karvanpargile viitavat silti.
Veidike otsimist ja leidime end kohalikust golfiklubist, mis pakkus ka elektriga üleöö parkimiskohti. Hind oli odav ja rahvast vähe, ehk peale meie mitte kedagi. Ja järgmine hommik algas meeldiva üllatusega, kui klubi hooldaja me aknale kopputas ja pakkus välja, et võime kõrval olevas väikeses köögis omale kohvi keeta. Muidugi kasutades tema kohvi, suhkrut ja piima. Kui juba nii lahke pakkumine tehti siis ära ka ei ütle, kuigi me just suured kohvi joojad ei ole. Varsti juba ta tuli ja kutsus klubimajja sisse, et meil oleks mugavam laua taga istudes arvutit kasutada. Siin mail leidub ikka ja jälle äärmiselt lahkeid inimesi. Ja ma ei saa jätta mainimata, et sealsed tualetruumid olid ühed ilusamad kus ma siin maal käinud olen.
Aga me tulime linna ikkagi tööd otsima mitte uhkesse klubimajja arvutitaha istuma ja nii võtsime suuna tagasi kesklinna, et leida infot kohaliku tööolu kohta. Meid juhatati lahkesti backpackerisse, kus kahjuks omanik rääkis sama juttu, kuidas hiinlased olla kõik farmid vallutanud ja teistele ruumi enam ei ole, aga kui õnne on siis äkki leiab ta meile tööd lüpsjatena. Ausalt, sellist tööd pidigi ainult seal kandis saama- kaks korda päevas kolmesajale lehmale lüsimasinaid paigaldajatena. Ei, aitähh.
Aga see sama mees meile rääkiski ilusast rahvuspargis kuhu me kindlasti minema peaksime.
Ega need tööotsingu päevad olidki meid juba parajalt ära tüüdanud, nii et oli aeg puhkust võtta ja loodusesse jalutama minna. Wilsons Promontory, siit me tuleme.



Kui jõudsime päris rannikule läksime esimese asjana kohe randa. Sealt leidis Kaspar kivide vahelt esimese Abalone karbi - vahest rohkem tuntud Paua nime all. Uus-Meremaa paua on selline kaunis sinine pärlmutter, siine on heledam ja rohkem roosakas.



Siingi kasvas iga kivipeal arvukalt meripeletisi.



Ei mäleta enam kus tehtud, aga siiski ilus päevalille põld.

Ennem kui rahvusparki jõutsime käisime me veel läbi ühest infokeskuset, et uurida ööbimis võimaluste ja matkaradade kohta. Seal töötav neiu rääkis kuidas Wilsons Promontoryis on ülisuur võimalus kohata vombatit, mille peale meil tuli muidugi näole lai naeratus ja veel suurem soov ruttem kohale jõuda.
Nii siis Wilsons Promontory- rahvus park mis asub Austraalia mandri kõige lõunapoolsemas tipus- poolsaarel. Mägesi ja metsi täis populaarne turismipiirkond ja seega ka hinnad parajalt soolased. Rahvusparki sisenetakse väravast, kus sulle müüdi ühepäeva pilet või siis said ka ööbimisega kauemaks loa lunastada. Meie võtsime muidugi kõige odavama üleöö pileti ja jõutsime rahvuspargi asustatud alale just päikseloojangu ajaks. Võimalus mis sugune, otsisime ilusa vaateplatvormi ja jäime ootama päikese kukkumist ookeani.



Vahepeal ajas Kaspar fotoaparaadiga kängurusi taga.



Käisime rannas, kus kivipea ootas sama kannatlikult päikeseloojangut nagu meiegi.



Ja meie ootamine saigi tasutud, imeilusa vaatega.

Järgmisel päeval peale kerget hommikueinet hakkasime siis poolsaart avastama, esimese asjana suundusime infokeskusesse, et teada saada millistele matkarajadele tasub kõige ennem minna, sest meil aega vaid üks päev aga rahvuspark oi-oi kui suur.
Leidsime, et esimene ohver on rada Oberoni mäele. Sõitsime siis ootusäreval mäe poole, kui selgus et tee ülesse on autodele suletud ja ülesse saab asulast väljuva bussiga, parem ongi ja meie auto pääseb suurest ronimise vaevast. Buss leitud, alusasime uuesti reisi, et vallutada mägi mis on kuulus oma imeilusate vaadete poolest.
Aga seda me ei osanud ette näha (kuigi oleks pidanud), et meil tuleb veel kõndida 3,5 kilomeetrid mööda järsku mäekülge, et näha vaateid milleks me sinna läksime. Nujah, ronimine oli jälle nagu igateine, kus tundub et lõppu ei tulegi ja peas keelrevad mõtted- miks ma seda küll jälle teen?
Aga kui juba ülesse oled saanud ja näed kõike seda ilu mida üks loodus sulle pakkuda suudab, siis kahetsema ei pea kohe midagi.



Vaade Oberonilt



Kaspar ametis :P

Peab veel mainima, et olenemata keelusildist oli mäe ülemisse parklasse pargitud mitmeid autosi, minu välja kujunenud arvamus austraalaste seadusekuulelikusest liikluses sai kõva hoobi. Või siis on asi ikka nende ammu teada laiskuses.

Mägi vallutatud võtsime ette järgmise turisti aktratsiooni, piuksuva liivaga ranna.
Squeeky Beachi liiv piuksus jalge all nii mis kole, mitte et tal valus oleks, lihtsalt sama suuruse ja kujuga ülipeened kvartsiliiva terad tekitavad astudes sellist naljakat heli.







Squeeky Beachi surfar. Nii see umbes käibki - asi mis muidugi pildile ei jää on see, kuidas nad minutite kaupa ulpisid ja head lainet ootasid.

Ja märkamatult saigi päev õhtusse ja oli aeg suunduda pargi väravate poole. Teel möödusime paikadest kus oli näha veel eelmise aasta metsatulekahju jälgi, mil sai 50% rahvuspargi alast kannatada.



Ega loodus tühja kohta salli.

Ja veel õnnestus meil näha kohalikku sipelgasiili, tatsas teine täitsa vapralt üle tee.



Kui Kaspar läks teda pildistama, tuli talle meelde, et tegelikult on ta väga arg ja tagasihoidlik sipelgasiil.

Nagu te juba märkasite ei ole meil ühtegi piti vombatis ja seda lihtsal põhjusel, otsisime mis me otsisime, ei näinud me mitte ühtegi. Ju olid nad kõik puhkuse võtnud väsitavast tööst turisminduses. Küll oli paljudel radadel näha vombatile omaseid kandilisi pabulaid.

Puhkuse maitse jälle suus leidsime, et ega töö jänes pole, mis eest jookseb ja sõidame hoopis Melbourni lähistel asuvuvasse Phillip Islandile, et seal õnne korral pisikesi pingviine näha.

Pisut veel kannatus ja meie pingviini raport saab ka valmis.

Katre

19.02.2010 Reis uude osariiki (täiendatud)

Heihei

Pealinn nähtud suundusime uue osariigi Victoria poole, mis meil juba numbrilt neljas on ja seega pooled osariigid vallutatud. Oli kavas avastada nii Wilsons Promontori nimelist rahvusparki, Melbourni ja kuulsat Great Ocean Road´i. Samas mõtlesime juba kust ja kudas leida tööd, sest enne koju tulekut võiks ka midagi mustadeks päevadeks kõrvale panna.
Aga ennem kui jõudsime ookeni äärsesse lopsakasse loodusesse, sõitsime me mitusada kilomeetrit kahe mäestikuvahelises kurus, kuid siiski nii kaugele kui silm ulatus oli vaid kõrbenud karjamaad üksikute põõsaste tuttidega.


Väike maja preerias.


Ja peale surmigavat teed päikesest kõrbenud heinamaade vahel tulid lõpuks ka mäed. Jäjekordses väikelinnas üllatasid meid mitu rivis seisavat suusalaenutus poodi, tundub et siis sajab talvel isegi lund :D



Kaspar ei saanud vastu kiusatusele ühest pilti teha.

Kui keerame suurelt maanteelt kõrvale ja kasutame külavaheteid sattume ikka toredaid postkaste nägema.



Millegi pärast ma arvan, et selle postkasti omanik tegeleb telekate parandamisega.




See kirjakast on küll väga ilus.

Kui me hakkasime sõitma Wilsons Promontori nimelise rahvuspargi poole, märkasime üha rohkem metsi kus olid mustaks põlenud tüdvedega puud. Metsaalune oli taas juba ilus roheline ja puude ümber kasvasid ilusad rohelised väädid. Aga siiski tekkis kõhe tunne, sest sellist vaatepilti ikka naljalt ei näe. Me ei tea kas need metsad olid eelmise aasta suurte tulekahjude ohvrid või oli veel varem siin see õnnetus juhtund.
See pole just harv vaatepilt siin Victorias - eelmine aasta koos oma suure kuumalainega oli erakordselt kohutav ja metsapõlengutes hukkus mälu järgi 141 inimest. Hilisema uurimise käigus selgus, et kõige ohvrite rohkema tulöekahju puhul oli tegemist tahtliku süütamisega.



Põlenud mets. Tugevad ja hästi kohaastunud jäävad ellu ja surnud teevad ruumi uuele elule. Kõik mis ei tapa võib ju tugevaks teha aga regulaarne põlemine ei tundu just meeldiva kogemusena.



Mäed Tarra-Bulga Rahvuspargis. Pole tegemist talviste raagus puudega, vaid siingi on põhjuseks tuli.



Samas mägede vahelistes kurudes võis tunda nagu oleks sattunud Juura ajastu parki. Sambla ja teiste taimedega kaetud puude all kasvasid viie meetri kõrgused hiidsõnajalad.







Sõnajalametsas.

Oleme palju näinud ilusat loodust, aga vahest sattume ka tööstusmaastikule.



Traralgoni lähedal asuv söekaevandus. Selleks, et toota jahedat konditsioneeritud õhku, tuleb põletada kuumades ahjudes miljonite tonnide kaupa sütt. Augu läbimõõt oli umbes 10 km.

Õppetund kõigile: ei tasu õhtul unise peaga blogijuttu kirjutada, liiga palju mõtteid läheb kaotsi ja hommikul peab siis kõik üle tegema.

Katre ja Kaspar

01.02.2010 Killuke huumorit argipäeva

Kolm on kohtu seadus!

Tänases kolmandas blogijuttus näitame natuke nalja, iseasi kui naljaks teile saab see olema.

Austraalia Rahvuslikus muuseumis oli väljapanek austraalaste slängist. Kohaliku slängi näiteid oli seal mitmeid aga ärge kartke, ma neid kõiki teile siin tõlkima ei hakka(ühe erandiga), vaid näitan paremaid pilte mis sõnadele ilustratsiooniks oli pandud. Vabandan juba ette kehva pildi kvalideedi pärast, läbi klaasi ei taha õnnestuda hea pildi saamine.


Donkey vote- eesli hääletus. Austraalias on hääletamine kohustuslik ja kui proovid kõrvale hiilida saad ilusti trahvi. Aga, et seda tegevust veidi põnevamaks teha, saab valimistel kanditaate eelituse järgi reastada. Ja "Donkey vote" öeldakse olukorra kohta kui valija on laisk või ei oma eelistusi ja reastab kandidaadid samas järjekorras kuidas nad sedelile on paigutatud.


Sellist maastiku näeb tihti kui sõita sisemaal.


Turistilõks.



Jep, ka kõige sinisemal esmaspäeval tuleb viisakas olla.



Piknik Austraalia moodi.




Ega ei kippu vette küll.



Kui elada omas majas ja sul on õnne, küll veidike halva võitu sest lähedal asuvate puude otsa asuvad elama possumid. ÖÖsiti on neil kombeks ronida katusele, mis tihti on siin plekist ja seal siis ringi patseerida ja kõva lärmi teha.

Muuseumis oli just sel ajal näitus parimatest karikatuuridest. Üks oli parem kui teine ja siin on väike valik nendest teilegi.


Kui eelmisel aastal oli Victorias suured metsatulekahjud, siis juhtus haruldane lugu. Kui tuletõrjujad läksid põlenud metsa äärde viga saanud loomi päästma, leidsid maast õnnetu koaala. Koaalad tavaliselt ei joo, aga see kord võtis ta vastu tõletõrjuja pakutud vee. Seda hetke filmiti ja kindlasti mäletatakse juhumit veel kaua aega.


Eelmise aasta alguses juhtus nii, et ühes Austraalia otsas põles meeletult ja teises otsas jällegi uputas. Keskel olin ikka hea olla.



Miks Osamat keegi üles ei leia...


Vaene notsu :(

Ja saigi nali otsa.

Katre