11 märts 2016

Üks päev Londonis.

Kui sul on vaid üks päev Londonis ja sooviksid näha võimalikult palju huvitavaid kohti, siis mul on sulle üks variant välja pakkuda. See muidugi eeldab, et sulle meeldib jala kõndida. Aga ega metrooga sõites ju linna ei näegi.

Teekond algab Tower Bridge juurest. Sinna saamiseks tuleb sõita London Bridge metroojaama, kõnida mööda Tooley tänavat kuni More London Riverside jalakäijate tänavani ja siis juba Tower Bridge paistab.


Kindlasti minge üle silla, see on juba elamus omaette.  Kui on eriti palju õnne, siis saate näha kuidas sild ülesse tõstetakse ja sealt mõni suurem laev läbi sõidab.


Ja pealegi, teiselpool silda on Tower of London



Lossi sisse pääsemiseks on vaja soetada pilet, aga võib ju lihtsalt ka väljaspool müüre ringi jalutada. Vaated on igaljuhul ilusad.
Teisele poole jõge minekuks on nüüd kaks võimalust, uuesti ületada Tower Bridge või kõndida kuni London Bridgeni ja minna sealt üle. Igaljuhul peate külastama Borough Marketit. See toiduturg on üks Londoni vanimaid ja ilusamaid. Seal saab endale hankida päris maitsva lõuna. Turu juurest jõe äärde minnes jõuate Golden Hinde II juurde. See laev on suur ja võimas.


Sisse pääsuks on muidugi jälle piletit tarvis, aga mis seal ikka, kõnnime edasi. Mööda jõeäärset promenaadi kesklinna poole minnes tuleb varsti Shakespeares Globe. Kes ei teaks Shakespeare ja tema näitekunsti. Siin Londonis on taastatud tema teater, kuulus Globe.


Kohe peale teatrit on Millennium Bridge, mille ühes otsas kõrgub Tate Modern - moodsa kunsti muuseum.



Ja silla teises otsas on omas täies ilus St. Pauls Cathedral.


Kui vähegi aega siis kindlasti minge üle silla ja külastage katedraali. Seest on see väga ilus ja väikese piletiraha eest saab ka kuplisse ronida ja sealt linna vaadelda. Kuid pärast külastust tulge kindlasti üle silla tagasi, sest matk läheb sealt edasi.
Edasi jalutades jõuate peagi väikese paadikaini, sinna peale võib julgelt minna. Nii näeb jõepealset tegevust veidi lähemalt.


Juba hakkab kesklinn ka paistma. Kohe peaks tulema Waterloo Bridge ja selle teises otsas on Somerset House. Jällegi, kui on veidi lisaaega, siis tasub kindasti seda kaunist maja ka ligemalt vaadata. Kuid kui ei, siis lähme edasi siin pool jõekallast.
Kohe nurga tagant hakkab paistma üle jõe kõrguv Big Beni kellatorn.


See tähendab ainult seda, et olete jõudnud London Eye juurde. Kuid ennem, kui hakkate tormama vaateratta poole, vaadake kindlasti Wondergroundi. Seal on mitmeid lõbustusi ja karusselle.


Leidke endas ülesse oma sisemine laps ja hüpake karusellile. Peale värskendavat tiiru hobusel võib sukelduda rahvamassi London Eye juures.


Seal kandis tuleb hoida raudset närvi ja lihtsalt rahvamassiga kaasa liikuda, küll te ükskord Westminster Bridgeni välja jõuate. Ja nüüd on paras aeg üle silla minna, et lähemalt üle vaadata Westminster koos Big Beniga.


Siis tuleb küll kella vaadata ja otsustada, kas on veel veidi aega üle jäänud, ehk saab veel minna ja uudistada kuninganna lossi. See asub siin samas ligidal, tuleb vaid läbi pargi jalutada.
Kui on õnne ja aega, siis minge St James parki, nautige veidi loodust ja järve sinavat vett. Otsige ülesse kõik oravad ja paitage luikesi.
Teiselpool parki elabki kuninganna oma Buckingham Palaces.


Karta on, et nüüd on küll päev läbi, aga samas sai ju nähtud päris palju.



Kaunist ilma ja tugevaid jalgu!

20 veebruar 2016

Mis tööd sa teed Londonis?

Töö on üks tüütu tegevus, aga ilma pole võimalik elada ei siin ega seal.
Londonis töö leidmine ei ole teab mis keeruline. Koostad korraliku CV ja jagad kohtadesse kus soovid tööd alustada. Muidugi saab otsida ka internetist, tänapäeval on kõik võimalik. Ja eriti hea kui sul on tutvused kuskil, siis on märgatavalt lihtsam leida. Alguses ei tasu väga pirtsakas olla, uut kohta saab alati hiljem otsida. Kuskilt tuleb ju alustada kohe.
Mina leidsin oma esimese töö internetist. Paari päeva jooksul kutsuti töövestlusele ja nädala pärast juba treeningule.
Esimeseks töökohaks oli väike vahvli-pannkoogi-jäätise kohvik.



Kohvik alles avati ja mina olin siis meeskonnaliige, kellel oli au seda teha. Kolme päevaga õpetati selgeks kuidas küpsetada kõige paremaid vahvleid ja pannkooke, kuidas teenindada klienti ja kasutada masinaid. Ei olnud miskit keerulist. Kuna mul on seljataga päris suur köögitöö kogemus, siis sain kõik ruttu selgeks.



Eks siis, kui tuli esimesel päeval päris kliente teenindada käsi ikka veidi värises, aga eks see käib uudsusega kaasas.
Mulle väga meeldis mu töö ja veel rohkem meeldisid mulle mu töökaaslased. Erinevad rahvad, kultuurid ja vanused. Igapäev oli täis põnevust ja uudiseid. Üsna ruttu sai meist kõigist head sõbrad. Kuid kahjuks peale ühte kuud tööl olemist, hakkasid meie nädalased töötunnid järsult vähenema. Nimelt siin maal saab tööpäevi ette teada nädala kaupa, maksmine on erinev. Mõned kohad maksavad iga nädal, mõned kahe nädala tagant ja osades töökohtades saab ainult korra kuus. Kuid selleks, et ära elada ja renti maksta, vajad ikka korralikult 40 töötundi nädalas. Kahjuks sellest meie ülemus ei hoolinud ja jätkuvalt andis nädalas töötunde 25-30 vahel. Meeskond hakkas lagunema, kõik otsisid uut töökohta. Mina kaasa arvatult.
Õnneks kuulsin, et üle tee asuv Mehhiko söögikoht otsib uut töötajat. Kiirelt viisin oma CV juhatajale ja paari päeva pärast olingi kutsutud proovima.
Töö osutus kergemaks kui ma kardsin ja jällegi minu kokkaoskused tulid igati kasuks. Võtsin rõõmuga uue töö vastu ja vanasse kohvikusse esitasin lahkumisavalduse.
Uues töökohas tuli mul meisterdada burritosi, tacosi, quesadillasi ja muidugi nachosi. Töö oli lihtne ja hästi korraldatud. Ainuke miinus on öised töötunnid, aga neid õnneks koguaeg ka ei ole. Oleneb millisesse vahetusse sind tööle pannakse järgneval nädalal.


Nii ma nüüd siis käin Mehhio sööki meisterdamas. Töökaaslased on toredad ja töö ka konti ei murra. Töötunde saab korralikult ja palka makstakse õigeaegselt, mina olen rahul ja õnnelik.
Olgu oleme ausad, vahest ei viitsi üldse tööle minna .aga eks seda juhtub meie kõigiga.
Loodetavasti jätkub mul tööindu ja tööandjal mulle tööd.

Järgmise blogijutuni.

12 veebruar 2016

Ma käisin Oxfordis.

Plaani väljasõidust hakkasin ma punuma laupäeval, kui väljas oli ilus päikseline päev, kuid mina pidin olema tööl. Hing ihkas midagi põnevat, Londonist välja. Siin Inglismaal on ilmad juba kevadised, aga samas päike ikka loojub kell viis, siis pidin oma sihtkohaks leidma midagi lähedal asuvat. Uurisin veidi kaarti, küsisin nõu töökaaslaselt ja nii saigi välja valitud Oxford. Sinna saab Londonist rongiga, mis sõidab umbes tunnike.
Plaan oli hea, aga kuna siine ilm kipub olema enamjaolt vihmane, siis ma enne puhkepäeva hommikut midagi kindlat ei otsustanud.
Minu õnneks ja suureks rõõmuks säras kolmapäeva hommikul taevas päike. Kiirelt asjad kotti ja raudteejaama poole teele. Oxfordi sõiduks ostsin ühepäevase edasi-tagasi pileti, mis maksis 25 naela. Täitsa taskukohane. Rong väljus viieteist minuti pärast ja juba olingi teel.


Kui ausalt ära rääkida, siis ma ei olnud selleks reisiks üldse ettevalmistunud. Ei teadnud kuhu minna või mida vaadata. Lootsin õnnele ja turismiinfopunktile. Raudteejaamas oli infopunkt täitsa olemas, kuid väga kehva infoga. Praktiliselt oli see piletimüügi koht. Nii, et tuli ise hakkama saada.
Hakkasin aga astuma kesklinna poole, Googel maps abiks.

Esimine koht mis ette jäi oli Oxfordi loss.


Väga vana ja huvitav, aga sissepääsu pilet maksis 10 naela ja seda ma osta ei raatsinud. Tegin väikse tiiru ümber lossi ja läksin järgmist kohta otsima.
Edasi kesklinna poole minnes jäi teele suur kaubanduskeskus, poodidesse mul asja ei olnud, kuid oleks väga tahtnud kasutada tualetti. Ustest sisse astudes tuli mulle vastu turvamees, kes saatis mind tuldud teed tagasi. Kaubanduskeskus on suletud. No mis seal siis ikka, lähme edasi.
Kaarti uurides jäi silma lähedal asuv kunstimuuseum, juba rõõmustasin, et leidsin midagi huvitavat siin linnas ja muidugi saan kasutada nende WC võimalusi. Kuid kurvastuseks pidin kuulma, et ka kunstimuuseum on suletud, õnneks sain vähemalt muuseumi kohviku tualetis käia. Üks mure vähem. Nii, minu teadmiste järgi asus kõrval majas The Story Museum e. lugude muuseum. Mis kõlas väga põnevalt, kuid kui jõudsin sissepääsuni, oli uksel silt "KINNI!". No ma ei saa aru, täiesti tavaline kolmapäev, ei ole isegi riigipüha ega midagi. Kõik kohad on järjest kinni, ma andsin alla. Otsustasin, et nüüd vaatan kohti kuhu ei ole vaja sisse pääseda.

Järgmisel suurel tänaval paistis eriti uhke ja suur katedraal.


Christ Church katedraal on väga võimas. Sisse ma isegi ei proovinud minna, vaatasin veidi ringi aias ja jalutasin edasi kesklinna poole.

Kesklinnas jõudsin peatänavale, mis viis botaanikaaiani. Sinna ma nüüd suuna seadsingi.


Linn on täis vanu maju ning sama vanu kõrgkoole ja muidugi asub seal ka maailma kuulus ülikool. Vaikselt edasi kõndides põikasin sisse nii mõnessegi hoovi ja kõrvaltänavale. Üks huvitavam kui teine.
Peagi paistis otsitud botaanikaaed.


Aed ei ole üldse suur, kuid usun, et suvel kui loodus on täies võimususes on see eriti kaunis. Aga mina nägin aias selle aasta esimesi lumekellukesi.

Juba on tunda kevade hõngu.
Mõnus päiksepaisteline jalutuskäik aias, veidi uurimist troopikataimedega kasvuhoones ja oligi aeg tagasi linna minna.

Nüüd võtsin suuna Trinity College poole. Ei teagi miks, nimi oli huvitav ja tundus midagi head olevat. Kõrgkool asub täiesti vanalinnas ja Oxfordi vanalinn ise on kui suur muuseum. Üks hoone vanem ja uhkem, kui teine maja.


Trinity Collage territoorium osutus väiksemaks kui ma arvasin, hoonetesse sisse ma järjekordselt ei proovinudki minna, samas aed oli iseenesest ka päris armas.

Päev oli pärastlõunasse jõudmas ja mina tegin kultuursele osale linnas lõpu. Hakkasin vaatama kuidas tagasi raudteejaama saab ja samal ajal põikasin sisse huvitavamatesse poodidesse. Ühes kunsti ja raamatu poes olles ma avastasin, et Oxfordis elas "Alice Imedemaal" autor Lewis Caroll. See on päris huvitav teave, järgmine kord kui Oxfordi lähen siis proovin leida rohkem kohti mis selle raamatu ja autoriga seotud.

Minu mõnus väljasõit Oxfordi saigi läbi, leidsin raudteejaama ülesse ja sõitsingi koju tagasi.


Kuid suvel lähen kindlasti tagasi, siis teen rohkem eeltööd ja planeerin päeva korralikumalt.

07 veebruar 2016

Kust otsast alustada?

Seekord kirjutan, kuidas mina oma elu Londonis alustasin. Ja see ei pruugi kõige õigem variant olla, aga nii ma tegin ja mul tuli üpris hästi välja. Kindlasti saab alati paremini.

Kust otsast siis alustada? 

Esimese asjana peab kuskil ju ööbima. Kui on mõni tuttav ees, kes sind öömajale võtab on kõik supper hästi. Kuid, kui pead ise hakkama saama, on päris hea valik hostelid. Neid on siin Londonis palju ja igas hinnas. Ja paljud neist pakuvad odavamat hinda kui elad nädal või kauem sees.
Kui elamine olemas siis oleks vaja aadressit kust saad kirju kätte. Enamus hostelid lubavad enda aadressi kasutada.

Järgmisena vaja muretseda telefoni sim-kaart. Neid saab igaltpoolt ja väga lihtsalt. Astud telefonipoodi sisse ja küsid "Pay as you Go" sim-kaarti. Kuid tuleb meeles pidada, et siin maal on internet kallis ja aeglane. Alguses oli nii raske sellega harjuda. Aga lõpuks harjud kõigega, isegi sellega, et keset linna ei ole vahest telefonil levi.

Kui olemas aadress ja telefoninumber, tuleb kiiremas korras helistada ja registreerida endale National Insurance numbri saamise aja. 
Seda saab teha ainult telefoni teel. Ja nad küsivad passi andmeid ja aadressi kuhu saata kutse. Aja kohale minekuks saab tavaliselt kahe-kolme nädala pärast.
National Insurance numbrit on sul vaja maksude maksmiseks ja töö koht küsib numbrit lepingut tehes. Sa võid töötada ilma numbrita alguses, kui tõestad, et sul on intervjuu aeg olemas.

Nüüd on sul kaks nädalat aega endale töö leida. Interneti näidise järgi kribad valmis CV ja Cover Letteri. Ja lähebki lahti otsingud. Võib vabalt jagada neid otse huvitavates kohtades käies või siis neti teel taodelda. Ei tasu olla väga pirtsakas, hiljem saab alati uue ja parema otsida. Oluline on, et oleks miskit olemas. Londonis keskmine tunnitasu on 7 naela. Sellega elab päris ilusti ära, kui arukalt toimetada.

Kui on töökoht olemas, siis saab sealt küsida paberi mis seda tõestab. Selle paberiga saab juba taodelda pangakontot. Panku on siin mitmeid, milline see parim on, ma ei tea. Ma lihtsalt valisin ühe. Pangandus on ka siin aeglane ja totakate piirangutega. Alates ülekannete aeglusest ja lõpetadest sularaha välja võtmise piiranguga. Aga kõigega harjub.

Nüüd on aeg minna National Insurance numbri vestlusele. Kui sul on töö ja aadress käib see kiirelt ja valutult. Nad ainult soovivad teada, et sa oled korralik kodanik kes makse maksab.

Nüüd on elamiseks kõik paberid korras ja paras aeg endale kodu leida. See on Londonisse kolimise juures kõige raske osa. Vähemalt minu jaoks oli.
Pakkumisi on palju, aga tahtjaid veel rohkem. Hinnad kõrged ja kvaliteet kehva. Loota tuleb vaid õnnele. Ja küll see õnn ka ükskord saabub. Tasub vaid olla ettevaatlik agentuuridega, nad ikka nöörivad täiega. Keskmine üüritoa hind koos kommunaalidega on 500 naela. See tähendab köögi ja vannitoa jagamist. Kuid nii elavad siin enamus noori, omaette elamised on hirmkallid.

Minul läks kõige selle bürokraatia ja otsimise peale kuu aega. 22 september saabusin Londoni ja 23 Oktoober oli kodu, töö ja paberimajandus korras. Kui oled hakkamist täis siis on kõik võimalik.

Sellest, kuidas ma tööle sain ja miks ma kuu hiljem uue koha leidsin, võin kirjutada uue korraliku blogijutu. 

Loodetavasti tuleb minu kogemus Londonis elu alustamisest kellegile kasuks.

04 veebruar 2016

Ja siis ma kolisin Londonisse!

Siin ma siis nüüd olen, keset kevadist Londonit. Väljas on ilus päikseline päev, neid on nüüd õnneks aina rohkem. Naudin oma vaba päeva.

Londonisse kolisin 22. September 2015. Kaasa tassisin 20kg kohvri ja 8kg seljakoti. Proovisin võtta võimalikult vähe riideid ja rohkem südamelähedasi esemeid. Sest, kes teab kuna uuesti Eestisse lähen.




Miks ma Londonisse kolisin?

Sellele küsimusele ei tea ma ise ka õieti vastust. Ma lihtsalt olen selline rahutu hing ja tahan koguaeg mingeid muutusi. Uusi kohti avastada, midagi uut proovida. Kui Austraaliast tagasi Eestise jõudsin, oli mul plaan olla kodumaal aastake või kaks ja siis kohe padavai Londoni elama tulla. Aga paari kuu pöödudes kohtasin noormeest kelle pärast tasus kodumaale kauemaks jääda. Nii mu lahkumise plaan ununes täiesti, elu Eestis oli mõnusalt mugav. Hea töökoht, ilus kodu ja korra aastas käisin reisimas. Polnud elul viga midagi. 
Kui paar aastat tagasi tulin Londonisse väiksele puhkusereisile, lõi vana soov siia kolida jälle õitsele. Selles linnas lihtsalt on midagi mis mind nii köidab. Nii palju näha ja teha, kohtuda erinevate inimestega. Kogu aeg midagi toimub. Ja see minusugusele rahutule ja uut otsivale inimesele meeldib. Vaikselt mõte kolimisest peas tiirlemas läks mööda veel aasta või nii. Ja siis tuli minu võimalus see idee teoks teha. Veidi planeerimist ja suveke Soomes tööd tehes, ning oligi aeg viimasedki otsad kokku tõmmata ja lennukile astuda.

Kas on raske Londonis alustada uut elu-olu?

Väga raske ei olnudki. Kui sa saad ingliskeelest aru, on hästi. Kui sa oskad sujuvalt rääkida on juba supper hästi. Vaja teha veidi eeltööd internetis ja teada mis järjekorras hakata asju ajama. Sest uutele tulijatele ei ole see paberimajandus siin lihtsaks tehtud. Kes suudab bürokraatiast läbi närida on juba tegija ja selliseid kodanike siia tahetakse, ülejäänud muidusööjad pole oodatud. Kõige kergemaks osutus Londonis töö leidmine, kui töö olemas oli juba lihtsam muud paberid korda saada. Minu jaoks oli proovikivi hoopis elamise leidmine. Aga eks ma olin alguses veidi pirtsakas ka.
Ma proovin kõigest sellest alustamis majandusest kirjutada korraliku blogijuttu teinekord. Ehk tuleb kellegile kasuks,


Ja mis nüüd edasi?

Nüüd elan üks päev korraga. Vabadel päevadel avastan linna ja kui suvi tuleb siis sõidan linnas välja ka. Leian vaikselt uusi sõpru ja õppin tundma erinevaid kultuure. Nelja kuu jooksul siin Londonis ei ole ma hetkeksi kahetsenud oma otsust kolida. Lihtsalt nii põnev on koguaeg. 
Loodan, et teie elu on ka sama põnev.


30 jaanuar 2016

Suvi Soomes

Ennem veel kui kirjutan oma viimastest seiklustest, teen kiire ülevaate suvest Soomes.
Soome läksin ma tööle, sest mul oli plaanis sügisel kolida Londoni. Ja nagu kõik suured elumuutused ja plaanid, vajas see kolimine korraliku rahasummat. Õnneks mu parim sõbranna töötab suveti soomes maasikafarmis ja nii ma ennast sinna tööle küsisingi.
Mai alguses sai kotid pakitud ja üle lahe sõidetud.


Hüvasti Tallinn, näeme jälle sügisel.

Sõit läks kiiresti ja lõbusalt. Õhtuks jõudsime maasikafarmi kohale, mis asus metsade keskel, järve ääres. Imeilus koht kus oma suve veeta.



Kevadel tegime maasikapõldudel ettevamistus töid. Istutasime, rohisime ja võtsime katteloore ära.
Töö oli parajalt raske aga konti ei murdnud. Kuid kõige parem osa oli ikkagi see,et sai päev otsa olla looduse keskel värskes õhus.


Peale jaanipäeva hakati maasikaid korjama. Ja siis pakuti mulle tööd hoopis köögis. Pakkumise võtsin ma hea meelega vastu. Oligi paras aeg vanu köögi aegu meelde tuletada ja roostes kokkamis tehnikad uuesti ära õlitada.
Aga mis seal salata töö oli raske. Pikad päevad ja suured kogused sööki vaja igapäev teha. Kuid selleks ma ju Soome läksingi, et suve otsa kõvasti tööd rabada.
Vabadel hetkedel, käisime sõrannaga looduses ringi jalutamas. Sest seda ilu ja vabadust mida loodus sulle pakub tuleb nautida.






Mulle see suvi väga meeldis ja ma proovisin nautida igat hetke mis sain. Isegi siis kui olin nii üle väsinud, et ei jaksanud enam väsinud ka olla.
Edasi viis teadmine, et varsti on suvi läbi ja siis tuleb palju põnevat ja uut, mida tasus oodata.


Septembri alguses pakkisme jälle omad asjad ja sõitsime tagasi Eestisse. Nii kahju oli lahkuda, kõik need maasikapõllud, metsad ja järv olid väga armsaks saanud. Perekonda kes mind seal vastu võttis ja terve suve ülihasti hoolitses mu eest, ma ei unusta iialgi. Nemad on minu Soome inimesed, sõbrad ja perekond. Loodetavasti näen neid varsti jälle.

27 jaanuar 2016

Veinimuuseum Portugalis

Kui jutt juba jookseb tuleb lõpuni kirjutada.

Meie eelviimane päev Portugalis algas kiirtee äärses motellis. Olime teel tagasi Portosse. Hommikul asju kokku sättides, tuli mõte otsida mõni viinamarja istandus või veinikelder mida külastada saaks. Aasta oli 2014, kuu Mai ja päev 19.

Ega meil ei olnud õrna aimugi kust otsida või kuhu poole sõita, et üldse mingit veinimajandust näha. Lootsime puhtale õnnele, ehk jääb midagi tee peale.
Ja õnne meil oli. Veidi edasi sõites peatusime bensiinijaamas tankimiseks ja siis Veiko küsis teenindaja käest, ehk ta oskab meid kuhugi juhatada. Oskas küll. Ligidal asuvas linnas pidi olema vana veinikelder mis nüüd muuseumina tegeleb. Meile see sobis ilusti. Sõitsime juhiste järgi kohale, parkisime auto ära ja kõndisime lahtistest väravatest sisse.


Alcobaca linnas asuv veinimuuseum oli veidi tühja ja vaikse võitu, aga mis sa väikelinnast ikka tahad. Üsna ruttu leidsime ülesse piletikassa ja siis alles saime aru miks siin nii inimtühi on. Me olime oma puhkuse nautimisega täiesti ära unustanud mis nädalapäevaga tegemist on. Ja euroopaliidu riigile kohaselt on esmaspäeviti muuseumid suletud. Miks väravad lahti olid, seda me ei küsinud.
Kuid muuseumi töötaja oli nii lahke, et korraldas meile siiski suletud päeva kiuste tuuri muuseumis. Mis muud meil veel soovida oli, saime oma veinikeldri ja privaat tuuri veel pealekauba.


Suured veinivaadid.



Palju veini valmistamise ja töötlemisega seotud vidinaid ning masinaid.



Suur kolleksioon vanadest veinidest ja veinikannudest. Suure üllatusena tuli mulle see teadmine, et need ammu aega tagasi kogutud veinid on üle elanud nii riigipöördeid kui kinnisvara omanike vahetusi. Õnneks mitte keegi ei ole neid pudeleid avanud või ära hävitanud.


Veini vabriku tööliste puhkenurk, mis on nüüd ümber tehtud baariks. Siin saime me tuuri lõpus degusteerida kolme sorti kohaliku veini.
Olime oma päeva ja õnnega pooleks leitud veinieldri üle väga rõõmsad. Kuid aeg surus takka ja pidime sõitma otsejoones Portosse ja oma rendiauto tagasi viima.

Auto kenasti üle antud sõitsime rongiga Porto kesklinna. Saime veel nautida vanalinna kaunist ja värvilist melu.


Midagi teistmoodi kui meil.




Viimasel päeval Portos otsustasime minna üle silla teisele poole jõge. Kus kuuldavasti pidid asuma täiesti toimivad veinikeldrid.


Silla mida me ületasime projekteeris 1877 aastal Gustave Eiffel isiklikult. Täiesti uhke ja kõrge sild sai.
Ja teiselpool jõge asusid veinikeldrid. Meie valisime ülevaatamiseks Sandeman portveinikeldrid. Pileti hind oli täiesti mõistlik ja tuur võis alata.



Sandemani portveini keldrid on täiesti töökorras ja toimivad. Töötajad sebisid usinalt ringi ja giid juhatas meid ühest vaate täis ruumist teise.



Eriti vanad vaadid, eriti hea vein sees.
Tuuri lõpus saime maitsta portveine, mis osutusid üllatavalt heaks.


Selliste laevadega toodi kunagi Douro Valleyst portveini Portosse keldritesse hoiule.


Ja nii meie Portugali reis otsa saigi. Viimased vaated kaunile Portole ja õhtul sõitsime lennujaama, et teraslind meid koju viiks.
Porugal jättis mulle suurepärase mulje ja kindlasti tahan ma sinna tagasi minna. Kui mitte varem siis hiljem kindlasti.




Munkade kloostri külastus ja salaranna otsingud

Ikka tasub enne vana ära lõpetada kui uuega alustada.

Nii ma proovingi veel eriti tagant järgi kirjutada 2014 kevade Portugali reisi juttu.
Viimati jäin pooleni seal kus leidsime öömaja Praia Grande ranna lähedal.
Järgmiseks päevaks oli meil plaanitud rannapäev.
Hommikul ärgates ootas meid elutoas külluslik, maitsev hommikusöök. Perenaisega juttu ajades saime teada, et Cabo da Roca ligidal on salarand, kus ainult kohalikud käivad. Meile anti juhised kuidas kohale jõuda ja kuidas randa pääseb. Kuid kõigepalt otsustasime siiski kohalikus turistidele mõeldud rannas vähe peesitada.



Vesi oli küll veidi liiga jahe, aga päike oli see eest mõnusalt soe ja rannaliiv pehme. Viskasime ennast mugavalt siruli ja lasime päikesevitamiinil hea maitsta. Siiski peab tõdema, et minust erilist päevitajat ei ole, igav hakkab lihtsalt. Pakkisime asjad jälle kokku ja plaanisime veidi kultuursemalt oma ennelõunat veeta. Sõitsime tagasi mägedesse, et külastada vana kloostrit.

Convento dos Capuchos peitis end sügaval metsa sees, mäe jalmil. Endine munkade klooster asutati 1560 aastal, aga millal ta tegevuse lõppetas selle kohta ma infot ei leia.
Klooster nägi välja tõeliselt vana ja karmide elutingimustega. Kõik ruumid olid madalad ja kitsad.


Kitsas koridor, väikeste ustega magasmis ruumidesse.



Söögituba omas lihtsuses.

Kuid see eest kloostri ümbruses laius imeilus aed ja metsik loodus.

Kloosti siseõu täies ilus.



Salapärane metsistunud rada.

Kui sai piisavalt ringi kolatud ja kehad metsa energiat täis laaditud, oli aeg jälle tagasi randa minna. Ja nüüd oli just paras aeg minna otsima kohalike soovitatud salaranda.
Umbes täpselt me teadsime kus see asub ja autotee äärest õige sisse sõidu koha leidmine ei olnud üldse raske. Nüüd laius meie ees kivine mäenõlv ja kuskil kaugel paisitis meri. Kuidas mäest alla randa saab seda me enam ei teadnud.



Hakkasime aga mööda rada sammuma, kuni tee läks kaheks. Meie suundusime paremale, mis viis kaljude äärde, aga alla sealt küll ei saanud. Tuli tagasi algusesse minna. Õnneks just siis tuli kaks kohaliku noort meile vastu ja me palusime neid meile teed juhatada. Muidugi olid nad rõõmuga nõus. Võtsime siis ennast neile sappa ja närvikõdi valmistav mäest alla ronimine võis alata.


Õiget mäe külge alla saamine ei olnudki väga keeruline, ainult veidi järsk.


Kuid vaade mis meile all rannas avanes oli kõike seda vaeva väärt. Rannas oli näha nii noori kui vanu, isegi lapsi ja lemmikloomi. Kui nemad alla said siis saavad kõik ülesse ka.
Vesi oli endiselt piisavalt jahe, et ujuma minna küll ei tahtnud. Jalutasime mööda ranna äärt veidi ringi ja peagi oli kell seal maal, et vaja edasi sõitma hakkata. Kuid esmajoones pidi kuidagi ülesse tagasi saama.


Sel hetkel tundus mäest ülesse saamine hirmsam kui alla tulemine.


Veidi palju päikest saanud ja päris palju väsinud aga ülesse me saime.

Ja siis oli kahjuks aeg seal maal, et tuli auto pöörata tagasi Porto poole. Meil oli jäänud Portugalis olla veel kaks päeva.
Ülejäänud päeva sõitsime mööda kiirteed Porto suunas, kuni saabus öö ja vajasime jälle magamis kohta. Õnneks leidsime kiirtee äärest väikese motelli, kus saime end pesta ja siruli visata.

Plaanid järgmiseks päevaks siis veel puudusid. Teadsime vaid kuhu suunas sõitma peab. Kuid hommikul ärkasime juba uue ideega. Tahtsime leida viinamarjaistandust ja veinikeldrit. Üks korralik Portugali reis ei saa jääda ilma veinikeldrit nägemata.

Aga sellest päevast kirjutan ma juba uues blogijutus.